Rändaja õhtupalve

Rahvas liigub, kuid ei ole selge, kas riigivõimu tahtel või kiuste.

KAAREL TARAND

Iga kord, kui statistikaamet avaldab järjekordse jao mulluse rahvaloenduse tulemusi, üllatab see, kui vähe need kõneainet pakuvad. Ajakirjandus vahendab statistikute andmeid ja pressitekste küll tõrgeteta, kuid need kukuvad pärast avaldamist järelkaja tekitamata surnult maha. Näiteks ERRi portaal leiab otsingusõna „rahvaloendus“ 606st tekstist, kuid nende hulgas on tänavusi ainult mõnikümmend ja nii mõneski on rahvaloendust mainitud vaid möödaminnes. Pikemaid hinnangulisi mõtteavaldusi peaaegu ei leidu ja eriti targalt on vagusi need, kelle tegevusel peaks tulemustele oletatavalt mingi mõju olema.

Statistikutele on andmed neutraalse loomuga, poliitikutele aga ei tohiks need seda olla, kui lähtuda põhiseadusse kirja pandud eeldusest, et kodanike valitud esinduskogudes langetatakse otsuseid, millel on tagajärjed. Seega peaks igaüks, kes riigikogus või valitsuses on mõne otsuse langetamisel osalenud, andnud oma hääle mõne seaduse poolt või vastu, endalt rahvaloenduse andmeid vaadates küsima, kas pilt meeldib või ei meeldi. Mõlemal puhul peaks ka mõtisklema selle üle, kas mõõdetud tulemus, võrdlus varasemate loendustega ja suundumused on mingi poliitika rakendamise tagajärg või on tegu kõigi inimeste vaba valiku summaga, mida otsustajad suunata ei saa.

Mõistagi peaksid otsustajad olema kursis ka kiirstatistikaga vähemasti valdkonnas, millele nad on spetsialiseerunud, kuid korra kümne aasta tagant saadud rahvaloendusandmed kannavad endas palju põhjapanevamaid sõnumeid.

Statistikaameti viimastes avaldatud andmetes kajastub Eesti elanike siseränne. Samas maakonnas, kus kümne aasta eest, elab kolmveerand Eesti elanikest. Ülejäänud neljandik ei olnud eelmise rahvaloenduse ajal veel sündinud või on praegusesse elupaika rännanud mõnest teisest maakonnast või välismaalt. Omavalitsuste arvestuses on paikseid umbes 2/3. Selgema pildi rahvastiku liikumisest saab, kui võtta arvesse ainult need 1,12 miljonit elanikku, kes olid kümne aasta eest olemas ja toona ära loendati. Sel juhul saame tulemuseks, et üle maakonna piiri on liikunud ehk vahetanud registreeritud elukohta kümnendik elanikest.

Viimane siserändaja võtku riigi köis ka kaasa, et see tühjale maale kasutult lohisema ei jääks.

Piia Ruber

Kas seda on palju või vähe ja kas see on hea või halb? Ei ole mingi üllatus, et siserändest on absoluutarvudes enim võitnud Harjumaa ja kõige rohkem kaotanud Ida-Virumaa. Riigikogu valimiste keeles öeldes on Harjumaa (koos Tallinnaga) võitnud juurde kaks mandaati, mis võib mõjutada otsuste veelgi pealinnakesksemaks muutumist. Ida-Virumaa elanikud ja eriti sealsetes linnades – need, kes alles – on aga maakondade võrdluses kõige paiksemad. See fakt omakorda sunnib küsima, kas nad on oma elukohaga rahul või ei ole lihtsalt suutelised paremasse paika kolima.

Värvi lisamiseks tsiteerin statistikaameti teksti: „Kõige rohkem on samaks jäänud Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järve elanikkond. See tähendab, et nendesse omavalitsustesse sünnib keskmisest vähem inimesi ja nendesse ka rändab keskmisest vähem inimesi. Nii moodustubki Narva elanikkond 82% ulatuses inimestest, kes elasid seal juba 2011. aastal. Teiselt poolt vaatab vastu aga Rae vald, kus 2011. aastal elas vaid 45% seal praegu elavast elanikkonnast. Arvestades Rae valla sisserännet soodustavat asukohta Tallinna külje all ja riigi üht suurimat noorte perede osakaalu rahvastikus, tundub selline asetus pingereas täiesti loogiline.“

Loogiline tagajärg loomulikult, kuid asukoht ise ei tee midagi. Inimesed paneb liikuma soov elada paremini ning selle, kus on parem olgu eluaseme, töökoha ja sissetuleku või avalike teenuste kättesaadavuse poolest, kujundab suurel määral riigi keskvõim oma poliitika ja otsustega. Või siis otsustamatusega, mis laseb rahvastikuga seotul isevoolu minna.

Juba paar nädalat on ühiskonna tähelepanu keskmes need mõni­kümmend Nursipalu kandi inimest, keda tahetakse riigikaitse huvides ehk kaitseväe harjutusala ulatusliku laiendamise kava tõttu sunniviisiliselt ümber asustada. Neile, kellelt nende senine elukoht, maad ja majad ära võetakse, on lubatud õiglast tasu turuhinnas, millele lisandub hüvitis emotsionaalsete kannatuste eest. Nursipalus tegutseb riik väga sirg­jooneliselt ja otsusekindlalt, küll pehmete sõnade, aga seda toorema jõuga. Kui ilmnevad riigikaitse vajadused, kui kaalul on julgeolek, siis kõigepealt otsustatakse ning seejärel võib soovi korral ka arutada, kuid otsust see ei muuda.

Nursipalus tekitatud sundrändajad on siiski ainult komakoht kogu riigi siserändes. Kas saab kindla peale väita, et kõigil muudel siserände juhtudel on tegu olnud inimeste vabatahtliku otsusega? Või on elukoha vahetajad olnud samasuguses valikuta sundseisus, mille on, olgugi ehk kaude, põhjustanud seesama riigivõim? Kas ei peaks kohtlema võrdselt kõiki, sest kallist kodust kaugele minnakse pea alati kurvalt? Mitte et riigikaitse raha eest peaks kõigilt kinnis­vara ära ostma, mis oleks vähemasti ääremaadel, kus kinnisvaral niikuinii mõistlikku hinda ei ole, isegi suhteliselt odav ettevõtmine. Las see omand jääb, aga emotsionaalse kahju peaks ikka hüvitama, kui selline kahju õnnestub kohtukindlalt tuvastada. Siin on ainet universaalteenuse loomiseks, sest siserändes osaleb igal aastal terve protsent rahvastikust. Parlament peaks mõistagi otsustama, kas igaühe emotsioonidel on võrdne hind või tuletatakse see protsendina kinnisvara hinnast. Ja selgi juhul: miks just 20%, nagu kaitseministeerium praegu Nursipalu rahvale pakub?

Absurd absurdiks, kuid siserände põhjused peaksid otsustajatele ikkagi selged olema. Nagu ka see, millist rolli mängib riigivõim siserände põhjustajana. Eeskätt peaksid oma arusaamu tehtust ja tegemata jäetust selgitama valimisteks valmistuvad erakonnad. Lihtsaimast ja meeldivaimast alustades oleks kena kuulda, kas riigikogu liikmete ja fraktsioonide nn regionaal­investeeringuna üle maa laiali puistatav pisku, mis saab riigieel­arvest kõige enam tähelepanu, on mingis tuvastatavas põhjuslikus seoses siserände näitajatega. Kui see harjutus tehtud, peab käsile võtma kõik riigieelarve read, olgu need pealegi ebaselgust täis ja suure tõlgendamisruumiga.

Näiteks, kas elanikele tasuta ühistransport (õigupoolest rahastatakse seda küll riigi ühiskassast) ikka soodustab hajaasustust ja elu ääremaadel? Või puudub sel kulutusel mõju? Või kui siseränne näitab, et iga tasuta buss toob maalt rohkem inimesi ära, kui sinna tagasi viib, siis kas ei peaks sellest maaelu laastavast poliitikast päevapealt loobuma? Sama kehtib riigieelarve iga kulurea kohta üldpõhimõttel, et viljatut kulu ei tohi kanda üheski avaliku võimu kätte usaldatud valdkonnas, olgu jutt haridusest, maanteedest, põllumajandusest või ka kultuuriasutustest. Sotsiaalteadustes peetakse seost tugevaks, kui korrelatsioonikordaja absoluutväärtus on 0,5 või enam. Mitu riigieelarve rida (rahastus ja põhjendus) selle lati ületaks?

Erakondadel ei pruugi olla jõudu ja oskusi kõige läbiarvutamiseks. Kuid seegi ei ole valimisedu hävitav ületamatu takistus, sest võib ka deklareerida, et siseränne ehk inimeste vaba liikumine ning elu- ja töökoha valik ei ole üldse riigi asi. Sel juhul on valitsus mõne maakonna inimtühjaks jooksmise vaatemängus ainult kalli pileti lunastanud pealtvaataja, kelle ülesanne on huilata ja plaksutada, mitte rahastada. Mõni erakond, kelle põhi­valijaskond elab linnades või vähemasti unistab linlaseks saamisest, võiks ka kuulutada, et siserände trendid ongi meeldivad ja õige suuna (linnastumise) toetamist peab kasvavas tempos jätkama. Oleks hulga selgem jutt kui praeguste valimis­loosungite summa: kindlates kätes Eesti julgelt inimeste heaks päästmine aateliselt, muutusi tuues ja kindlustunnet tekitavalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht