Rahu on sõjast raskem kanda

Sõjajärgne Ukraina peab end korraga kaitsma nii iseenda kui ka rikaste „heasoovijate“ eest.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Hiljaaegu kaitsekonverentsil esinedes heitis kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm varjamatult Eesti ajakirjandusele ette, et seda on tabanud sõjaväsimus. Riigi (mis on kehastunud selle ametnikkonnas) ja valitsuse poliitiliste eesmärkide saavutamise seisukohalt tähtsaim – Ukraina sõja teema – on esikülgedelt kadunud ja kõigele lisaks on sõjakajastusse sisse hiilinud vale narratiiv. Et olla hea kodanik, pean minagi vähemasti korra kuus Ukrainast kirjutama ja kui esiküljel ei saa, siis teisel ikka. Õiget narratiivi ei ole ministeerium Sirbi toimetusele siiski saatnud, seetõttu jään lootma vaid heale õnnele. Ehk läheb õigesti.

Märtsi alguses, kui Venemaa täie­mahuline sissetung Ukrainasse oli alles algusjärgus ning optimismi vähestel, kirjutasin, et Ukraina võidab selle sõja liitlaste abiga* ning globaalselt ei ole peamine sõjajärgne küsimus, mida teha Ukraina ülesehitamiseks, vaid see, mida teha sõja kaotanud Venemaaga. Sellele küsimusele ei ole mõistlikku vastust nüüdki, mil võidukas lõpp kenasti paistab ja paadunuimalgi Venemaa vägevuse imetlejal ei ole enam peos midagi, millega vastupidist tõestada. Küllap siis Venemaa osas improviseeritakse, kui aeg käes.

Ukraina taastamise eelõhtul seisab aga tema senine toetajaskond võib-olla raskemagi küsimuse ees kui veebruaris, mil ei olnud keeruline otsustada, kas anda terve läänemaailma eest sõdivale rahvale igakülgset abi – raha, relvi, teavet ja muud – või vaadata tema hävingut ihnsalt pealt ja kanda lähitulevikus hoopis suuremat kulu kui see pisku, millega praegu saab kustutada tuhande aasta luupainaja eksistentsi kas lõplikult või vähemasti järgmiseks tuhandeks aastaks.

23. juunil andis Euroopa Liit Ukrainale liikmekandidaadi staatuse. See on preemia sõjaaegse tubliduse eest, mitte rahuaegse riigikorralduse liidu normidele vastavuse tunnustamine. Aastaid on Ukrainale ette heidetud õigussüsteemi nõrkust, mille tõttu riigis vohas korruptsioon, mis on sõja tõttu ehk ajutiselt puhkusel, kuigi mitte täielikult. Korruptsiooni ulatust ilmestab see, et majanduslikus mõttes oli Eestil ja Ukrainal Nõukogude Liidu lagunemise järel enam-vähem võrdne stardipositsioon, mullu aga oli Eesti sisemajanduse kogutoodang inimese kohta ostujõu pariteeti arvestades kolm korda suurem kui Ukrainas (Maailmapanga andmetel vastavalt 38 207 ja 12 944 dollarit per capita). Korruptsioon on söönud kaks kolmandikku potentsiaalsest rikkusest ja selles asjas on Venemaa ainult kaudne süüdlane.

Kui lubada hiinlased Ukrainasse ehitama, võiks Mariupol peagi välja näha nagu Shanghai, aga sellel oleks ka karm poliitiline hind.

Johannes Eisele / AFP / Scanpix

Välise surve, aga võib-olla ka sisemise veendumuse tõttu on president Zelenskõi justiitssüsteemi reforme algatanud ja tagant tõuganud, kuid et korruptsioon on Ukrainas pika ea ja tugeva tervisega, mitte kuritegevuse, vaid kultuuri haru, siis mitte ülearu edukalt. Enne täiemahulise sõja algust toetas presidenti ja tema reformiplaane alla kolmandiku ukrainlastest. Vajalikud seadused saab parlamendis küll heaks kiita, kuid kust ja kuidas saada kohtutesse tuhanded uued, ausad ja sõltumatud õigusemõistjad ning prokuratuuri omakasupüüdmatud süüdistajad? Prokuröride korpusest rehitses eetika­komitee välja tubli kolmandiku, aga uute väljaõpetamine võtab aastaid. Niikuinii jätkub õiguskaitsjatel Ukrainas ainuüksi sõjakuritegude menetlemisel tööd aastateks, aga nende kõrvale sugenevad ju kohe pärast sõja lõppu taas tsiviilasjad.

On mõistlik eeldada, et Ukraina senised toetajad ja abistajad panevad ülesehitustööks kokku hoopis suurema summa, kui on seni on antud sõjapidamiseks ja Ukraina kokkuvarisenud riigieelarve igakuiseks toetuseks. See on ka hoopis teistsugune raha ja vaevalt doonorriigid raha annetamisel või laenamisel oma huvid täiesti arvestamata jätavad. Sõjapurustused on nii ulatuslikud, et Ukraina ehitussektori võimsusest nende likvideerimiseks ja tervete suurlinnade uuesti rajamiseks loomulikult ei piisa. Järelikult tulevad mängu välisettevõtted ja nii võiks justkui kaks head asja kokku saada: lääneilma maksumaksjate raha loob Ukrainas uut väärtust, kuid tuleb ettevõtete kaudu suures osas oma kodumaale tagasi. Tõenäoline on ka, et nüüd, kui Ukrainale on antud nii Euroopa Liidu (vaba ühisturu) kui ka majanduslikult vähema tähtsusega, kuid igal juhul kuluka NATO perspektiiv, on oodata jõuka maailma eraraha voolamist Ukrainasse ja valmisolekut seal riske võtta. Täpsemalt, võtta lisaks tühermaale rajatavale ka üle paremad tükid Ukraina ettevõtlusest, kus vähegi midagi saada on.

Kuidas aga seda kõike ausalt korraldada? Maailma senine kogemus ei ole eriti julgustav, kui välja arvata ehk sõjajärgne Lääne-Saksamaa. Aga sakslased olid ausad ja usinad süütundest, mida ukrainlastele nüüd kuidagi peale suruda ei saa. Avaliku sektori ehitus, riigihanked ning sotsialismijärgses Ida-Euroopas ka erastamine on kõige korruptsioonitundlikumad majandusvaldkonnad, kus laitmatut puhtust ette ei tule. Ka need USA või Euroopa riikide ettevõtted, mis tegutsevad oma kodumaal ja karmide korruptsioonivastaste reeglitega turgudel ausalt, langevad kergesti kiusatusse, kui vähegi „metsikumasse“ kohta suure kasumi järele lähevad. Kõhklematult tõmbavad nad oma mustadesse tegudesse kaasa ka riikide poliitilisi liidreid. Halliburton Iraagis on siin õpikunäide. Mida ja kuidas täpselt tegi USA president Joe Bideni poeg Ukrainas, polegi ehk tähtis, kuid fakt on, et USA valimisvõitluses kasutuskõlbulik korruptsioonisüüdistus sellest tekkis ning võinuks edukama mängu korral muuta ka valimistulemust. Ühesõnaga, kui lääs läheb suure rahaga Ukrainasse, võib see anda tagasilööke või põhjustada poliitilisi mullistusi ka raha päritoluriikides.

Seega võivad doonorriigid tahes või tahtmatult osutuda kahepalgeliseks (vabandust, see on muidugi „kremli narratiiv“). Ühest küljest seatakse abiraha saamise (ja Euroopa Liitu pääsemise) eelduseks laitmatud reeglid ning aus mäng, et Ukraina korruptsioonimülkast välja sikutada. Kuid koos abirahaga saabub ka parvekaupa tegelasi, kes ei kohku tagasi ukrainlastele harjumuspäraste võtetega (sest elu on alati nii käinud) nende uuesti mülkapõhja vajutamise ees.

Ukraina juhtkonna ainus ja võib-olla mitte lõpuni tõhus enesekaitsevahend on võimalikult heade, selgete reeglite kehtestamine ning nende täitjate ja järele­valvajate koolitamine enne, kui sõda lõpeb. Arvestama peaks ka, et sõjaaja juhid peaksid rahu saabumise järel suure­meelselt erru minema ning asenduma rahuaja asjatundjatega, kellest maailm veel midagi ei tea. Paraku ei ole näha, et lääneriikide treeninglaagrites oleks välja­õppel samal määral Ukraina tulevasi poliitikuid, prokuröre, kohtunikke, ametnikke ja hankespetsialiste, kui on sõjaväelasi, kes õpivad kasutama moodsamaid relvasüsteeme. Kuid peaks olema, sest Euroopa õigus on rahuajal sama vägev ja tähtis relv kui mõni HIMARS sõja päevil.

Siiski on see kõik veel tehtav, kuid see puudutab ainult õigusriikide raha. Maailmas on aga vaba raha mujalgi ja kui jutt käib ehitamisest, olgu tegu hoonete või taristuga, siis on alati kohe platsis ka Hiina. Teatavasti on seal viimastel kümnenditel linnu ja rajatisi ehitatud rohkem kui kuskil mujal, nüüdseks on aga kasv peatunud ja suur osa ehitussektorist seisab jõude. Kas ja kes lubab või keelab Hiina rahale ja ettevõtetele koha Ukraina ülesehitustöös? Mil moel vallandub USA ja Hiina globaalne võitlus majandusliku ülemvõimu pärast Ukraina steppides? Hiinal on varjamatud huvid kogu Euraasias, sealjuures on edukalt õnge võetud ka idapoolseid Euroopa Liidu liikmesmaid.

Venemaale lõpu tegemine on keeruline ja kulukas, aga Ukrainas kõige õigesti tegemine mitte vähem. Sõjajärgsetel valimistel ei pruugi korra- ja rahutuvid edukad olla, sest rahvas armastab oma rindekangelasi ning annab kogu võimu veteranidele, kes teavad hästi, kuidas relva abil kohut mõista, aga mitte seda, mis on õigusriigi sünnitusvalu.

* Kaarel Tarand, Sõjajärgsete valikute aeg. – Sirp 4. III 2022, nr 9.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht