Nähtav ja nähtamatu

LEA LARIN

Näib, et Kataris toimub korraga mitu MMi. Üks, kus ulmana kõrbesse kerkinud pilvelõhkujaid katavad hiiglaslikud staarmängijatega plakatid, kus pallurid võidu nimel veel värvi järgi lõhnavatel uhiuutel staadionitel üleinimlikult lihaseid pingutades imesid korda saadavad, fännide joovastus ei tunne piire ja tribüünid rõkkavad. Selline on MM, mida võim, olgu selleks siis FIFA või Katar soovivad maailmale näidata lootuses, et kogu see glamuur sunnib unustama ja kära vaigistab jalgpalliturniiri saatva tumeda varju, kurjakuulutavalt tapahimulise palge, mida iga hinna eest üritatakse varjata.

Sest on veel teinegi MM, kus inimesed nähtamatult orjatööd teevad. Turvamehed, koristajad, müüjad jne, kes mõnekümnesendise tunnipalga eest päevast päeva kaksteist tundi tööd rügavad. Juhtub, et ka söömata-joomata. Sellel MMil tapeti staadionite ja taristu ehitusel ohtlikes ja ebaturvalistes tingimustes umbes 6500 vaestest riikidest pärit väljaõppe ja turva­varustuseta töölist. Neid kasutati Katari ehitustel õigusetute orjadena ja nende surma eest peredele kompensatsiooni ei makstud, kuna Katari võimude väitel surid nad „loomulikku surma“. Katar on omaks võtnud vaid kolm oma hiiglasliku edevusprojektiga seotud surma.

Paradoksaalsel kombel on see vastuolulisus „inimõiguste MMil“ probleemid hästi nähtavale toonud. Tolerantsete ja demokraatlike lääneriikide kodanikud on sattunud vahetult ja silmast silma kokkupuutesse hoopis teistsuguse režiimiga, kus paljud vabadused, mida endastmõistetavaks peetakse, puuduvad.

Ja see on hoopis midagi muud, kui ajalehest lugeda, et inimõiguste ja sõnavabadusega pole sealmail kiita. Nii toobki iga päev Katarist vastikuid uudiseid. Juba enne turniiri avapauku püüti takistada kohale sõitnud ajakirjanike tööd. Walesi koondise taustaliikmetelt ja fännidelt konfiskeeriti staadioniväravas vikerkaarevärvides sümboolika, sama saatus tabas ka vikerkaarevärvides särki kandnud ameerika ajakirjanikku ja sedagi jalkafänni, kes vikerkaarelipuga metroosse püüdis siseneda.

Seitsme Euroopa riigi jalgpallikoondise kaptenil keelati diskrimineerimise vastase ja LGBTQ+ inimeste õigusi toetava „OneLove“ käepaela kandmine. Kõige valusamalt võttis seda Saksamaa, kes kavatseb FIFA keelu spordikohtus vaidlustada ja Saksamaa jalgpallurid katsid enne matši Jaapaniga protesti märgiks käega suu.

Muidugi on eelnev lapsemäng, suhteliselt süütu ja ohutu võimu suunas pika nina näitamine võrreldes Iraani meeskonna võimaliku saatusega, kelle liikmed keeldusid enne mängu Inglismaaga hambad ristis oma hümni laulmisest ja kelle kapten Ehsan Hajsafi lisaks veel ütles, et mängijad on oma rahva poolt. Mis kahtlemata nõuab palju rohkem julgust kui kanda käe peal paela „OneLove“. See on Iraani valitsevad mullad loomulikult marru ajanud. Arvatakse, et Iraani võimud on protestide mahasurumiseks juba mõrvanud 450 ja vangistanud enam kui 15 000 inimest. Tegelik pilt võib hullem olla.

Muidugi on õhus veel ka jalgpalli küsimus. Pole eriline saladus, et jalgpallikultuuri kiht on Kataris õhuke, seda näitas juba avamäng, kui pärast Katari kaotusseisu jäämist tribüünid tühjenesid. Mis saab siis, kui korraldajamaa alagrupist edasi ei pääse? Hoolimata sellest, et Katari palgal olevad nn MMi jalgpallisaadikud on neile maalinud lootusrikka tulevikupildi, kuidas Katar läheb veerandfinaalis kokku Inglismaaga ja võidab. Kui ei lööda ühtegi väravat ega saada turniiritabelisse kirja ainsatki punkti?

Katari kogunenud fännid teavad valusalt omast käest, et kui võim tahab, taganeb ta senistest lubadustest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht