Mida vanemad tahavad?

MERLE KARRO-KALBERG

Kirgi ja teravaid arvamusi on meie ümber palju. Vahel näib, et põletavate teemade üle polegi võimalik laiemalt arutada, ilma et arutelus osalejad kiiresti kahte vastasleeri ei jaguneks. Kirgede tormi on tekitanud ka uus peretoetuste tõstmise eelnõu, mis on praeguse valitsuskoalitsiooni üks nurgakivi. Eelnõu kohaselt suurenevad uuel aastal peretoetused rohkem just kolme ja enama lapsega peredel. Ühest küljest tahetakse väärtustada just suurt peret, teisest küljest küsivad väiksemad pered, mille poolest nad siis kehvemad on ning miks esimese kahe lapse kasvatamine justkui vähem maksab. Ringleb ütlus, et kõige parem on kaks esimest last vahele jätta ja saada kohe kolmas. Kahe lapsega emad on algatanud petitsiooni, et perehüvitiste seaduse ja perekonnaseaduse muutmisele pidurit tõmmata.

Raha sünnitama ei pane, kuigi meespoliitikud kipuvad nii arvama. Sünnitama ei pane ka sõrmeviibutused, et rahvas sureb muidu välja ja ühiskond vananeb. Lasterikkust soodustab pigem tugev sotsiaalne võrgustik, usaldusväärne partner ja kindlustunne, et lapsesaamine ei tähenda naisele kohe kõigest harjumuspärasest ja oma ambitsioonidest loobumist.

Kõige selle keskel pole õigupoolest küsitud, mida siis suure pere vanemad tegelikult vajavad. Kas see on üldse rahaline toetus või saaks peresid toetada ka muudmoodi ja ehk riigi eelarvet vähem koormates? Mul on neli last. Pereseaduste eelnõu ja toetuste tõstmine on justkui minu huvides, uuest aastast oleksin justkui või sees, kuid ometi näen, et raha asemel oleks tuge ja abi vaja muudeski asjades.

Kõige rohkem aega võtavad väikesed pereelu sujuva toimimisega seotud askeldused: tee süüa, tassi nõusid nõudepesumasinasse, vaidle selle üle, kas ikka on vaja jope selga panna, kanna hinge eest hoolt. Ehk tahaks lapse trenniviimise asemel hoopis mõtelda, maailma päästa, kirjutada, projekteerida või niisama raamatut lugeda? Lasteaialapsed on tihti haiged: tsükkel nädal lasteaias, kolm nädalat kodus on üsna tavapärane. See tähendab, et keegi on selle lapsega kodus, laob Lego klotse, teeb süüa, viib õue. Või hoopis teeb tööd ja tunneb pärast süümepiinu, et laps on piltlikult öeldes näljas ja paljas. Moodsad olud, meedia ja kõikvõimalikud lapsekasvatamise teooriad tekitavad alati süümepiinu, et teed midagi valesti, liiga palju või liiga vähe. Sel puhul oleks abi riiklikust süsteemist, mille kaudu saad endale sobival ajal riigi kulul leida usaldusväärse inimese, kes aitab väikseid, kuid aeganõudvaid ja tüütuid argiaskeldusi toimetada. Ta teeb süüa, võtab pesu pesumasinast, viib ühe lapse trenni ja toob teise eelkoolist, peab meeles, millal keegi sõbra sünnipäevale minema peab, hoiab hinge ja meelt. Vabalt turult sellist inimest naljalt ei leia.

Vaja oleks ka läbi mõelda, kuidas tööd ja pereelu paremini ühendada. See algab muidugi sellest, et ühiskonnas aktsepteeritaks vanemaid, kes käivad mõnikord lastega tööl. Keegi ei võta vabatahtlikult last tööle kaasa, kuid mõnikord pole muud valikut. Kui palju on meil riigi- või eraasutusi, kus pakutakse vanematele päevast lastehoidu? Kui laps ei saa või ei taha lasteaeda minna, siis võiksid väikesed lastehoiud olla ju ka töökohtade juures. Ka seda võiks riik toetada.

Mida näitavad Mailis Repsi ja Liisa Pakosta juhtum? Et meil puuduvad õigusaktid, mis lubaksid ka tegelikult ning rahaliselt töö ja pereelu ühildada. Puudub ka sallivus. On ainult kõlavad sõnad ja paragrahvid. Väikeste laste vanemad saavad aru, et teinekord tuleb väike inimene endaga lähetusele kaasa võtta, sest nii on kõige parem tema arengule ja vaimsele tervisele. See pole kindlasti lapsevanema esimene valik, sest samal ajal töötaja ja ema rolli täitmine nõuab topeltpingutust, kuid mõnikord pole teist võimalust. Selge see, et seadusi tuleb täita, ja see, mis kehtib härjale, peaks kehtima ka Jupiterile, kuid rahapildumise asemel võiks hoopis parandada seadusi nii, et väikelapse lähetusele kaasavõtmiseks ei peaks skeemitama ja tegelikke kulusid peitma.

Selle kõige väljatöötamine võtab aga muidugi rohkem aega ja tööd kui toetuste suurendamine.