Kuula, mis ma kirjutan

TIIT HENNOSTE

XXI sajandi alguses sai mobiiltelefonist üldine suhtlusvahend ja seni vaikinud põhjamaalased hakkasid rääkima. Varem nii vaikne Helsingi metroo kõlas pidevast jutust. Mul on hüpotees, et sellele aitas kaasa pildi puudumine telefonis. Kehakeel pole põhjamaalastel suurem asi ja personaalne ruum peab olema avar.

Siis tulid suhtlusprogrammid ja rääkimine jäi vaid vanade inimeste pärisosaks. Noored lobisesid MSNis. Kujunes täiesti uus suhtlusviis, kirjalik spontaanne vestlus, mis tõi kirja suulise keele võtted ja uued suhtlusvahendid, ennekõike emotikonid. See keel hakkas tohutu kiirusega muutuma nagu släng ikka. Parim näide on ehk emotikon-naerunägu, millest sai ühel hetkel üldine sõbraliku tooni markeerija ja lõpuks lihtsalt saadetise lõpumärk. Emotsioone on aga vaja ja nii astus tema rolli nägu, mis naeris nii, et pisarad purskuvad, siis nägu, kellel lihtsalt pisarad voolavad, ja uusim pidavat olema ristis kondid, mille kasutaja sureb naerust. Tegelikult on see ammu tuntud nähtus sõnade maailmast. Oli staar, siis sai tast megastaar, ühismeedias oldi alguses vihane ja nüüd ollakse pidevalt marus jne. Kokkuvõttes: sündmus või tegelane jääb samaks, aga kategoriseerivate vahendite afektiivsus aina suureneb. Tulemuseks on terav vastuolu üsna rahuliku tegelikkuse ja poolhullumiseni afektiivsete sõnade-märkide vahel, nii et seda võiks nimetada keeleliseks skisofreeniaks või keeleliseks romantismiks.

Aga tänapäeval käib kõik meeletu kiirusega ja tagasiminek suulisuse juurde on juba käimas. Märkmeid ei tehta enam paberile, vaid öeldakse telefonile. Rääkivate suude hulk netiportaalides muudkui kasvab. Muidugi on rääkimine palju kiirem kui kirjutamine, aga midagi muud muutub ka. Kuulamine on just sama kiire kui rääkimine, aga lugemine kordi kiirem (kui muidugi osatakse lugeda). Suuline sõnum on suurema kiiruse ja lineaarsuse tõttu alati ebatäpsem, udusem kui kirjutatud tekst. Ja suuline sõnum on alati ka hoiakulisem. Kirjutamine on seega vabam ja tugevalt lugejakeskne, kõnelemine aga piiratud ja enesekeskne tegevus. Tänapäeva maailmas on see muu hulgas ka järjekordne hüpe afektiivse isekuse suunas.

Siia otsa käib ilukirjanduse muutumine. Kunagi oodati hüpertekste, mis võimaldanuks muuta lihtsa raamatu keerukaks mitmemõõtmeliseks nähtuseks. Tegelikkus on vastupidine. Hüpertekstid on tulemata jäänud, selle asemel on üha populaarsemad hoopis audioraamatud. Suuline raamat on esitajakeskne tekst, kusjuures ülioluliseks saab lugeja. Tema toob kaasa oma hääle, tooni, intonatsiooni, rõhud, pausid jms ning annab sellega kuulajale ette ühe ja ainsa interpretatsiooni. On muidugi küsimus, miks tahab üha enam inimesi selle lõa otsas olla ja ise mõtlemist vältida.

Olulisem on siiski see, et kirjastajad ja ka kirjanikud mõtlevad üha enam sellele, et raamat X tuleb välja ka audioraamatuna. Ja see hakkab muutma kirjandust. Raamat tuleb kirjutada nii, et see oleks ette loetav ja kuulates jälgitav. Kuulaja ei saa järgida oma rütmi, peatuda pikemalt mõne keerukama koha peal või libiseda üle igavast. Ta peab mõistma kõike siin ja kohe. Suuline keel kannatab pikki lauselohesid, aga ei kannata keerukaid lauseid, milles palju täiendeid ja eri astme kõrvallauseid. Suulist juttu kuulates ei saa vaadata kogu lauset, vaid see ilmub järk-järgult ja nõuab mõistmiseks üsna standardset sõnajärge. Kaob eri häälte vahel liikuv sisemonoloog, mida on suuliselt esitada väga raske. Kaovad intonatsiooninaljad, mille kahemõttelisus mängib vaid kirjalikult. Kuulajale ei ole olemas kursiivi, paksu kirja jm võtteid. Ka emotikone mitte.

Kokkuvõttes võib öelda, et kirjandus lihtsustub. Kõige parem ettelugemistekst on vana hea ajas edenev lugu, mis meenutab kõige enam XIX sajandi kirjandust. Ja kuna kuuldeline tekst vajab enam ja tugevamaid emotsioone, siis sobib selleks kõige paremini vana hea romantism või muinasjutt. Teistpidi võib ka öelda, et etteloetud raamat on pigem teine teos, nagu lavastus on midagi muud kui näidend. Ja vajadus toota sellist kaks ühes teksti viib romaani hoopis näidendi suunas. Teatris on tavaks, et autor kirjutab tegelase kindlale näitleja mõeldes. Nii saab ka autor kirjutada romaani kindlale sisselugejale.