Kümne katku vahel

TRISTAN PRIIMÄGI

Filmikunstis on päevakajaline viirusetemaatika vähe kajastust leidnud. Ilmselt on siin probleem samasugune nagu näiteks radiatsioonifilmide puhul: kuidas kujutada atraktiivsel moel vaenlast, keda pole näha? Viiruste nähtamatuse tõttu on filmitegijate kujutlusvõime taandunud mehele, kes näeb mikroskoobist, kuidas üks ebamäärase kujuga plönn sööb ära kõik teised enda ümber, mille peale jääb üle vaid tõdeda, et olukord on tõesti väga halb.

Kuna kunst imiteerib elu ja vastupidi ning mõnikord on põhjust ja tagajärge raske õigesse järjekorda panna, võib filmide tekitatud fooni puhul kõne alla tulla ka reaalsuse mõjutamine. On ju räägitud sellest, kuidas tulevik võib langeda ühte prevaleeriva mõttesuunaga. Me suudame oma soovid või hirmud reaalseks mõelda.

Viirusefilmidest näib nüüd lausa prohvetlikuna „Nakkus“,1 mis alguses ei mahtunud Steven Soderberghi silmapaistvamate filmide hulka, aga võib uutes oludes sinna vabalt jõuda. Nappide võimaluste asemel kujutada pahategijat ennast (viirust) või keskenduda ohvrikesksele body horror’ile kuvab „Nakkus“ kiretult ühiskonna epideemiapuhangu aegset lagunemist, mida me elame ju läbi ka praegu, ja teeb seda hämmastava täpsusega. „Miski ei levi nii nagu hirm,“ ütleb filmi tunnuslause tabavalt. Kiiresti võetakse omaks uus reaalsus, mis vastab paljuski 2020. aasta maailmale. Soovituslik on ühiskonnast eraldumine (social distancing): ei mingit kättpidi tervitamist, jääge haigena koju, vältige avalikke kohti, peske tihti käsi. „Nakkuses“ tapab viirus kiiresti ja palju. Ei säästeta ka Oscari-võitjaid – Kate Winslet, Gwyneth Paltrow kümne minutiga! –, aga kuigi COVID-19 on otseselt eluohtlikuks osutunud seni vaid spetsiifilisele inim­grupile, sarnaneb meie reageering reaktsiooniga hulgaliselt surmava epideemia korral. Riigi funktsioonide peatumisele ja avaliku ruumi sulgumisele aitame ise samal moel kaasa ka surmaohu otsese puudumise korral. Uusettevaatlikkus toob kaasa naabrivalve karmistumise hetkeni, mil igat kokkupuudet või reisi hakatakse tõlgendama kaaskodanike vastase agressioonina.

Kuigi viirusefilmidega tutvumine võib soodustada paanikahoo teket, annavad need ka hea ülevaate probleemidest, millest meil seni on õnnestunud pääseda. Ilmselt juba mainitud probleemi tõttu, et selles allžanris on keeruline kujutada vaenlast, muteeruvad arvukad viirusefilmid hoopis zombifilmideks. Zombisid veel tänaval liikumas pole (eks?), aga ka siin on intrigeerivaid kokkupuutepunkte reaalsusega. On olnud juttu vajadusest pikendada karantiiniperiood 28 päevani, kuna selline on koroonaviiruse peiteaeg. Ärksam filmihuviline muidugi teab, mis juhtus „28 päeva hiljem“,2 mil elanikkonda tabab massiline marutõbi ja hammustamishimu.

Sel nädalal tuli uudis, et Iisrael tegeleb nakkusohu ärahoidmiseks riigipiiri sulgemisega. Filmis „Z maailmasõda“3 see neid küll eriti ei aidanud. Iisrael suutis end küll müüriga täielikult muust maailmast eraldada, aga lõpuks tulid zombid ikkagi üle müüri ja närisid end inimmassist läbi. Meedias käibele tulnud fraasid ja teemad peegeldavad rahutuks tegevalt filmides kasutatud motiive, nii et viirusefilmides sügavamale kaevudes hakkab tööle omamoodi augmenteeritud reaalsus, kus uudisvoog on segunenud filmide apokalüpsisega.

Film „Puhang“4 algab Nobeli auhinna saanud bakterioloogi Joshua Lederbergi tsitaadiga: „Ainus, mis tõeliselt ohustab inimese ülevõimu kestmist planeedil Maa, on viirus.“ Mõelgem sellele oma koduses üksikvangistuses, kus meie kaaslasteks on vaid Wolt, Bolt ja pult.

1 „Contagion“, Steven Soderbergh, 2011.

2 „28 Days Later“, Danny Boyle, 2002.

3 „World War Z“, Marc Forster, 2013.

4 „Outbreak“, Wolfgang Petersen, 1995.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht