Kummituslik tapeedipood

MARIA MÖLDER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Hiljuti puhkesid kired Eesti muusika­auhindade gala ümber. Teine Eesti muusika­tööstuse oh kui glamuurne suurüritus on „Eesti laul“, millest on nüüd Tomi Rahula juhtimisel saanud vaat et pool aastat kestev meediatüütus.

Kolm aastat olen mõelnud, et lasen Rahulal rahulikult atra seada ja pakkunud talle Sirbi autori kaudu võimalust ka oma seisukohti selgitada (ta keeldus). Mõned aspektid on selle aja jooksul paremaks timmitud – isegi märkimisväärselt –, kuid kohati näib, et Rahula kontseptsiooniga „Eesti laul“ ei ole enam hästi kooskõlas rahvusringhäälingu seaduses sätestatud ülesandega toetada eesti keele ja kultuuri arengut. Mõned põhjendused.

See ei ole okei, et alles siis, kui avalikkuse ees on pool lauludest välja praagitud, selgub, et paljud võistlejad ei suuda laval esineda. Videodisko ei sobi võistluse alguseks.

Millegagi peab ETV oma vaesuse juures eetrit täitma ja seda sorti suurprojektile saab raha taha, aga nii pika võistluskummi venitamisega saab neist lauludest villand. Jalgpallivõistluste skeem ei ole igas valdkonnas parim lahendus. Kas uuel hooajal lisanduvad ka alagrupikohtumised?

Jääb arusaamatuks, miks peab poolfinaale korraldama tühjas Saku suurhallis, mis mõjub nagu kummituslik tapeedipood. Kas lauljad harjuvad lavaga ja helirežissöör harjutab oma tööd?

Lava võib olla suurem kui kunagi varem, aga kui ei ole head kunstilist visiooni, mis artisti seal särama paneks, pole sest abi – Eurovisioni lauluvõistlusel annab see eriti tunda. Pärast seda, kui Ove Musting muusikarežissöörina „Eesti laulu“ tiimis oma töö lõpetas, on tulemus olnud nadi. Tänavused pool­finaalid jätsid suisa diletantliku mulje: kaamera hüples kõledas Saku suurhallis sihitult ringi (kui just artisti tiim polnud idee taga) ja järsku mõistsin, et ka eelnenud videovoor oli hale üritus veeretada vastutus võistlejate kaela.

Anda publikuga kontserdi eriluba seda sorti suurtele tele-show’dele, kui teised suurürituste korraldajad pole koroona tõttu saanud juba mitu aastat tegutseda, on valitsuse vildakas poliitika. „Eesti laulu“ tiim peaks ometi mõistma, et muusikasektori tugistruktuurile antakse küll ühekordne toetussüst, kuid pikas plaanis tekitab see valdkonnas paksu verd ega aita suurüritusi avada.

Rahula produtseeritud aastatel on „Eesti laul“ silma paistnud sellega, et meedias domineerib kollane tingel-tangel. Muusikale pööratakse tähelepanu järjest vähem ja kahjuks ei soovi ka peaprodutsent ise meedias sisulistest küsimustest rääkida.

Rahula on soovinud võistluslugudele suuremat kõlapinda ja selleks on projekti kaasatud ka erameedia. Tõesti, paljud lood jõuavad seeläbi eraraadiote playlist’i, ent kui eelvaliku teevad oma playlist’i raame silmas pidades raadio­kanalite esindajad ja kerge popi viljelejad, ei ole lootustki, et „Eesti laul“ näitaks teed mitmekesisema muusikavaliku poole.

Kui Eurovisioni lauluvõistlusel näeme, et lõpuks ometi saavutavad häid tulemusi omapärased artistid ja ootamatud lahendused, nagu oli „Eesti laulu“ algatades Heidy Purga visioon, siis Eestist ei pääse eripärasemad lood enam ammu edasi.

Oleksin naiivne, kui nõuaksin, et Eurovisioni lauluvõistluse eelvooruna korraldatav lauluvõistlus käiks Eesti üldise muusikatasemega enam-vähem ühte jalga, aga tahaksin siiski, et rahvus­ringhäälingu suurüritusel vaadataks kommertskanalite huvidest ja maitsest veidi kaugemale ning loodaks Eesti muusikavaldkonnale ja igas vanuses ja ühiskonnagrupis publikule suuremat väärtust.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht