Keda kiita leiva eest?

Kultuuritöötajate palgatõusu eest peab valitsus hoolitsema omakasu pärast, mitte üksnes seetõttu, et seda nõutakse.

KAAREL TARAND

„Praeguses [põhiseaduse] preambuli sõnastuses on vaikselt tiksuv kultuuripomm, mis madalal temperatuuril põhjustab skolastilisi vaidlusi ja kõrgemal temperatuuril võitmatu kultuurisõja,“ hoiatab Ilmar Raag värskes essees portaalis Edasi.org. Raagi fookus on oma ja võõra muutuval vahekorral rahvuskultuuris ning arusaamade ja hoiakute paratamatul teisenemisel ajas. Kuid põhiseaduse preambulisse 1992. aastal kirjapandu on olnud aastaid ka kilp ja mõõk, mille abil õigustavad vaimse, sh rahvuskultuurilise töö tegijad oma ellujäämissoovi ehk nõuavad õiglast töötasu. Ja selleski küsimuses kisub sõjaseisukorraks.

Ajalugu kinnitab, et põhiseaduse ilukirjanduslikust algusest jääb õiglase töötasu põhjendusena väheks. Täpsemalt, sellest pole üldse tõendatud abi olnud. Kultuuritöötajate palk on pigem sõltunud iga kultuuriministri suutlikkusest ja positsioonist valitsuse sisehierarhias. Põhiseaduse püha lausejupiga kultuuri primaarsusest on nii mõnegi ministri ja tema partei silmis edukalt võistelnud meem „kuradi kulturnikutest“, kes tõsiste tööinimeste turjal parasiitidena lulli löövad. Ja kust hääl, sealt meel.

Hoopis tõhusamalt ja järjekindlamalt on viimastel aastatel palgalisa toonud parlamendis heaks kiidetud poliitilise strateegia dokument „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“, mille punktiga 11 on sätestatud: „Riik võtab suuna riigiga töösuhtes olevate kõrgharidusega kultuuritöötajate ja kutsekvalifikatsiooniga atesteeritud spetsialistide miinimumtöötasu tõstmiseks täistööaja korral Eesti keskmise palga tasemele“. Suund võeti ja nagu jooniselt näha, on sündinud sellest tegu ja tagajärge. Nelja aastaga nihutati kõrgharidusega kultuuritöötaja brutopalga alammäär 731 euro pealt 1300 euroni. Praegune valitsus ei leidnud aga endas jõudu riigikogu kehtivat otsust ka tänavu täita, pärandades endale nii järgmiseks aastaks topelt suurusega rahamure. Igal juhul kinnitab toimunu tõsiasja, et igast konkreetsusest ka muidu sisutühjas arengukavas võib headel päevadel selget kasu tõusta.

Paraku saab seniste arengusuundade kehtivusaeg aasta lõpuks läbi. Uut alusdokumenti „Kultuur 2030“ on ette valmistatud juba paar aastat ja Sirp on seda ka ulatuslikult kajastanud – kuni oli, millest rääkida. Algse plaani ja ajakava järgi peaksid põhisuunad järgmiseks kümnendiks juba olema teel valitsusest parlamenti. Kui hiljuti kultuuriministeeriumist uue dokumendi tervise järele pärisin, sain vastuseks, et „protsess on pidurdunud erinevatel põhjustel, eelkõige kogu riigi strateegilise planeerimise süsteemi muutmise tõttu“. On omaette teema, milles see „süsteemi muutmine“ seisneb ja miks avalikkus sellest nii vähe teab. Siin ja praegu on tähtis asjaolu, et riiklik rahajaotamine käib kindlas kalendrirütmis ja kui aprilliks-maiks ei ole strateegiat aastani 2030 valitsuses ja soovitavalt parlamendis kinnitatud, saab valitsus järgmise neliaastaku eelarvestrateegiat teha sidumata kätega ega pea isegi rahapuudusele viidates vingerdama, nagu läinud aastal. Pole kohustust, ei tule ka palgatõusu.

Kultuuritöötajate palgalise mahajäämuse vastu on ravi, tarvitseb vaid tahta.

Allikas: Statistikaamet

Teisipäeval (3. III) teatas statistika­amet, et mullu oli Eesti töötajate keskmine brutopalk 1407 eurot, viimases kvartalis aga koguni 1472 eurot. Valitsuse sügisennustuse järgi kasvab aasta keskmine brutopalk tänavu 1484 ja järgmisel aastal 1560 euroni. Tegelik olukord on viimastel aastatel alati prognoosist paremgi olnud, nagu seda oli oodatuga võrreldes ka aasta majanduskasvu näitaja. See tähendab, et seni veel kehtiva eesmärgi saavutamiseks peaks valitsus iga alampalgalise kõrgharidusega kultuuritöötaja jaoks eraldama 2021. aasta riigieelarvesse vähemasti 250 lisaeurot kuus. Kui kahe aasta eest liiguti ülespoole 150eurose sammuga, tähendas see eelarvelist kogukulu 10 miljonit. Ja nagu teada, tekitas alampalga määra tõstmine asutustele probleeme, sest palgafondi miinimumist rohkem saajate palgatõusuks raha ei jagunud ning kippus kujunema olukord, kus ülemad ja alamad on tööülesannete erinevustest hoolimata palgas võrdsed. Samuti „unustati“ omavalitsuste palgalehel kultuuritöötajad ehk tõusulaine ei kergitanud seekord kõiki paate.

Kultuuritöötajate ametliidu TALO veebruari lõpul valitsusele saadetud palgataotluses on läbirääkimiste lähtepositsioonina kirjas, et järgmisel aastal peaks kõrgharidusega kultuuritöötaja brutopalk olema minimaalselt 1544 eurot, kuid eeldatavasti see summa kasvab pisut vastavalt rahandusministeeriumi kevadisele majandusprognoosile. Lisaks peaks riikliku palgafondi ülejäänud osa kasvama 12%, et oma õiglase osa saaksid ka need, kes juba üle miinimumi teenivad. Kui linnad-vallad peaksid end kokku võtma ja omavalitsuste palgasaajate huvide kaitseks samuti läbirääkimistele tulema, kujuneb taotluse kogusummaks 25–30 miljonit eurot. Valitsuse eeldatav vastus rahanõudele on, et raha ei ole. Oma ajaloo jõukaimal aastal on Eestil näpud põhjas ning sellesse peab mõistvalt suhtuma. Peavad eriti need, kes ju käivad kultuuritööl seetõttu, et neile see hirmsasti meeldib, kellel töö ja hobi langevad kokku, mistõttu on üldse selle eest raha küsimine patujutt.

Pisiasi pole seegi, et kultuuritöötajad on juba sattunud tulumaksuga diskrimineeritavate keskmike ehk nende hulka, kelle tulust riik väetimate toetuseks rohkem raha ära võtab. 1000 euro suurusele brutopalgale lisanduvast sajast eurost saab töötaja netopalgana kätte 77 eurot, keskmike tsoonis alates 1200eurosest brutopalgast aga 66 eurot.

Ei pea olema Aristotelese juures koolis käinud, et suuta põhjendada, miks on vaimse sfääri töötegijatele korraliku palga maksmine kasulik kogu ühiskonnale ja ka valitsusele. Kui rahandusministeeriumis ei osata seda kasu veel rahas täpselt mõõta, siis tellitagu vajalik analüüs ja pilt saab ka otsustajatele selgeks. Uurimatagi võib öelda, et kui ühiskond on veendunud hariduse kasulikkuses ning paigutab järjekindlalt maksuraha kodanike koolitamisse, siis eeldatakse investeeringult tasuvust ja ajas kasvavat tulu. Kui usutakse, et haritud inimene loob tööl olgu avalikus või erasektoris harimatuga võrreldes rohkem lisandväärtust, siis peaks see peegelduma ka töö hinnas. Kuni Eesti haridususk on vankumatu, ei ole kultuuri, hariduse ja teaduse sfääris töötajate väiksele palgale mingit õigustust. Ühiskondlik leping õppijale tasuta kõrghariduse kohta ei sisalda kohustust end kraadi kaitsmise järel riigiorjusse müüa ehk ebaõiglase tasu eest pensionipõlveni töötada.

Riigivõimu käitumise ebajärjekindlust piltlikustavad ka võõrtööjõu palkamise reeglid. Ettevõttel lubatakse välismaalane kolmandast riigist palgata vaid tingimusel, et talle makstakse vähemalt keskmist palka. See tingimus on seatud eeskätt madalapalgaliste töökohtade kaitseks, mida vaeste maade töörändurid muidu võiksid ohustada. Sõnum ettevõtetele on, et kui toote, siis tooge haritud ja sellega seoses rohkem lisandväärtust loovat tööjõudu. Omaenda haritlaste palkamisel avalikku sektorisse riik endale sellist nõudmist ei ole seadnud. Tähendab, haritud välismaalane siin vähe palka saada ei tohi, mitte kehvem haritud kohalik aga küll. Kuni see arusaam ei muutu, ei ole edu loota ka välismaa ülikoolides õppinud noorte, olgu nad siis talendid või mitte, tagasi kodumaale tööle meelitamisel.

Partei, mis ei luba ega nõua haritlastele õiglast, s.t üle keskmise palka, näitab üles vaid iseenda harimatust ning sobimatust ühiskonna juhtimiseks suuremate rikkuste poole. Muidugi on igal parteil õigus kriitikult nõuda, et virina kõrvale ka uutele soovidele katteallikas ära näidataks, aga selle juures ei tohiks praegu võimukoalitsioonis olijad unustada kaht oma väidet ja lubadust. Esiteks on peaminister Jüri Ratas välja kuulutanud maksudebati – sellest küll pärast kuulutust palju kuulda ei ole olnud – ja just maksusüsteemi ja -määrade mõistlikes muutustes on peidus hulk kasutamata ressurssi. Teiseks on rahandusminister Martin Helme korduvalt väljendanud veendumust, et riigieelarve oma praegusel kujul sisaldab sadu miljoneid sihitut raiskamist. Lubatud on, et riigieelarve võetakse algklotsideks lahti ning pannakse uuesti kokku nii, et vabanenud rahaga saab lausa uputuse korraldada. Tilgake sellest kultuurile pole ju palju küsitud ega ole valitsusel ka keeruline anda, sest põhiseaduses on terve rida paragrahve, mis selleks kohustavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht