Hirm teeb tsaarist naljanumbri

Kaotatud infolahingut kehvade koduvideote ja telesaadetega paigata ei saa.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kuigi tele- ja tugitoolisõdade ajalugu ulatub otsapidi eelmisse sajandisse, ei ole selle valdkonna žanrivõimalused sugugi ammendatud, nagu pingekruvimine Venemaa ja Ukraina suhetes, aga ka maastikul ehk rindejoonel tegelikult ja lavastatult hästi näitab. Meedia on tööstusharu, mis konfliktidest alati võidab, sest erutunud ja ärevil publik on infojanusem ja see asjaolu lubab odavalt toota ning kallimalt müüa. Uudised ja arvamused jooksevad toimetustesse ise kätte, nii et iseseisva uurimistööga vaeva nägema ei pea.

Eriti mõnusaks teeb toimetuste olemise sel korral asjaolu, et esmakordselt ajaloos on USA ja tema liitlaste luureorganisatsioonid otsustanud oma salateadmisi laialdaselt meedias jagada. Seejuures lahkelt ja tasuta, väike portsjon iga päev. Ka Venemaa juht saab hommikustest välismaistest lehtedest ja telekanalitest teada, mida ta sel päeval teeb ning milliste otsusteni õhtuks jõuab. Senini ei ole Venemaa ja Putin suutnud lääneriikide kommunikatsiooniplaanile midagi vastu panna. Lääne toodanguga võrreldes näeb Moskva oma igas elemendis välja hale ja kodukootud, näib, et puudu on korralikust käsikirjast, lavastajast, ka operaatoritöö on null ning näitlejate sooritus allpool arvestust. Igaüks, kes jaksas esmaspäeval vaadata telelavastust „Julgeolekunõukogu koosolek“, sai sellele väitele kinnituse.

Tegu pidi olema Putini suure kaheosalise etteastega: kõigepealt kollektiivne töö ja pärast soolokõne „otse-eetris“. Aga välja kukkus, nagu alati, nii tehnilises kui ka sisulises mõttes naeruväärselt. Väga hea, et Putin, kes on päev-päevalt aina suuremas segaduses, selle lavastuse teha võttis, sest nagu juba hallidel külma sõja aegadel sovetoloogidele ja kremloloogidele, nii ka praegu on selline toodang analüütikutele ja otsustajatele kulla hinnaga. Liikuvate piltide järgi saab hinnata asjaosaliste vaimset ja füüsilist tervist, seda, kes on peremees ja kes tallalakkuja. See, kes on kohal ja kes puudub, on praegu sama kõnekas kui kunagise NLKP poliitbüroo liikmete rivistus Lenini mausoleumi katusel.

Julgeolekunõukogu avalik koosolek, mille alguses Putin eraldi rõhutas, et tegu on erakorralise sündmusega, sest korra järgi peetakse nõu suletud uste taga, andis vastuse enam-vähem kõigile küsimustele. Esiteks, et peremees on tõbisevõitu, sest oma etteaste esimese paari minuti jooksul löristas ta neli korda nina ja korra ka köhis. Oma paanilist hirmu Venemaal eriti tõhusalt tapva koroonaviiruse ees on Putin viimastel nädalatel demonstreerinud katkematult: kõik need etüüdid aina pikemate laudade taga, üha suurema distantsi hoidmine potentsiaalsete nakatajatega. Küllap on hirmu võimendanud ka vana võitluskaaslase Vladimir Žirinovski raske haigestumine, hoolimata väidetavalt kaheksakordsest vaktsineerimisest Venemaa imetoote Sputnikuga.

Teiseks, etenduses olid mingi rolli saanud ainult orjameelsed pugejad, kes lugesid peremehe soove tema silmist ja esitasid järjekorras kuulekalt, ehkki mõnel korral ka koperdamisi, ühtesid ja samu jutupunkte-seisukohti. Lavastaja mõte pidi siin olema, et kogu värk peab välja nägema tsiviilasjana, kuigi juba mitu kuud on plaani keskne osa sõjaline. Vägesid on idast läände õppustele ja positsioonidele liigutanud ikka kindralid, mitte suvalised ministrid või julgeolekutöötajad. Aga saalis oli vaid paar mundrikandjat, kuigi oli ette selge, et otsus tunnustada olematuid oblasti­räbalaid riikidena tähendab automaatselt ka avalikku vägede liigutamist neile territooriumidele ehk vahetut tööd kindralitele.

Kindralite puudumine võib tähendada seda, et nende juuresolekul võinuks asi käest minna – otsest rünnaku- või tapmiskäsku tele-eetris ei julge anda ka Putin. Opositsionääride mõrvamiskäsudki on Putin seni andnud salaja ja kaudseid teid pidi. Nüüd pidanuks otse ütlema: minge ja tapke nad. Sellega sai Putin hakkama küll oma esimeses sõjas, aga siis olid ju vastaseks tšetšeenid, keda Venemaa eliit ei ole iial pärisinimeseks, vaid ikka poolmetslaseks pidanud. Nüüd aga oleks tegu ju lihast ja verest omade masshukkamisega, sest Putini ajalootõlgenduse järgi ei ole ju ukrainlasi olemas: nad on lihtsalt ääremaa pisut teistsugused venelased.

Juhile hullem ja tõenäolisem põhjus on aga see, et kindralid keelduvad vaikimisi laialdase sõjategevuse alustamisest, sest oskavad selle hinda arvutada. Ei läinud päevagi ja – üllatus, üllatus! – juba ilmuski ajalehtedes Inglismaa luureinfo, mille kohaselt leidub Venemaa sõjalises ja luurejuhtkonnas hulgaliselt elemente, kes kahtlevad sügavalt Ukrainasse sõjalise tungimise plaani mõttekuses ja tõhususes.

Kuni puiklevad, ei saa neid lavastusse võtta ega lasta ka juhi lähedusse. Esiteks ei täidaks nad vajalikke rolle ja kahjustaksid ka peategelase kuvandit. Kuid ka selle positsiooni tagant kumab hirm. Maailmas ei ole kokkuleppele jõutud, kas Putin näeb endas pigem jumala antud võimuga tsaari-isevalitsejat või peab end pigem nõukogude tüüpi tsiviiljuhiks. Mõlemad rollid on Venemaa ajaloos olnud täis surmaohtu või hullumeelse juhi leebemat kõrvaldamist, aga enamasti on need ikka olnud sõjaväelased, kes on asja ära korraldanud. Kui tahes valikuliselt Putin ka oma maa ajalugu ei mäletaks, teada on, et kindraleid ei saa lõpuni usaldada.

Ka Eestil on siin oma ajalooline panus, sest kes see muu kui meie oma Palmse mees krahv Peter Ludwig von der Pahlen Peterburi sõjakubernerina organiseeris keiser Paul I mõrvamise. Stalini surma järel tõstis sõja võitja marssal Žukov poliitbüroo mehi nagu malenuppe. Ma ei arva, et Venemaa kindralid praegu jõuga võimu vahetama läheksid, aga Putin võib seda kahtlustada küll. Vaevalt ta välismaa riigitegelasi või oma kindraleid endast õilsamaks peab, järelikult: kui mina olen lasknud oponente mürgitada, siis miks ei peaks nemad sedasama teha püüdma? Kindralstaabi sõjamehi suutis täielikult kontrolli all hoida ehk ainult Stalin, kes selle saavutamiseks muidugi suurema osa neist lihtsalt maha tappis, olematuks represseeris või uute, lõpuni lojaalsetega asendas. See kodutöö on Putinil puha tegemata.

Kindralite terve mõistuse peale panustamise kõrval loodab lääs juhi potentsiaalsete ohjeldajate või kõrvaldajatena kasutada ka vähemasti varem presidendile juurdepääsu või mõju omanud tsiviliste-ettevõtjaid. Nende vastu suunatud täppissanktsioonid on väga selge sõnumiga. Tehke ometi midagi, härrad Rotenbergid ja Timtšenko! Kui ajate hullu kotti, saate ka oma raha tagasi! Kui kuskil, siis USAs tuntakse miljardäride hingeelu hästi: nende tänutunne poliitiliselt võimult äriliste eeliste saamise eest ei kesta kuskil igavesti. Saab näha, kas oligarhid hakkavad liigutama või mitte.

Kuidas siis ikkagi on nii läinud, et suures Moskvas, kus professionaalset telemeelelahutust on osatud teha küll, on asjatundjad kriitilisel hetkel riigi tellimusest kõrvale jäänud või jäetud? Kas ka nemad on kaotanud presidendi usalduse? Professionaalidele on kahtlemata selge, et sellise toodanguga, millega Venemaa praegu oma veidrat infosõda püüab pidada, soovitud eesmärke ei saavuta. Miks Putin seda ei kuule? Aga tundub, et ei kuule. Ja oleks siis tegu üksikjuhtumiga. Terved lääneilmas varem suureks ja võimsaks maalitud trollivabrikud ja libauudiste tootjad on tegutsenud sama käpardlikult. Oma võltsvideotelt Ukraina „provokatsioonide“ kohta ei ole suudetud isegi metaandmeid lahti haakida ja globaalne netikogukond, sealhulgas juba ka USA saatkond Kiievis tegeleb Venemaad pilkavate meemide meisterdamise kõrval edukalt ka Venemaa propagandatoodete paljastamisega.

Avaramas kontekstis tekitab Venemaa võimu meediakirjaoskamatus paar muud vältimatut küsimust. Esiteks: kas inforindel, nagu ka diplomaatilisel kaotatud lahingut/sõda on võimalik jätkata ja võita teiste vahenditega? Teiseks: kui meediatööstus on just nii kehval tasemel, nagu poliitilisest produktsioonist näha, siis miks peaks arvama, et mõnes teises tööstusharus on olukord parem, sealhulgas sõjatööstuses? Ja lõpuks kõige raskem küsimus: kui väed on rindel, lahingutes või mitte, siis kuidas neist tähtsamad ja vajalikumad ning vägevama väljanägemise ja relvastusega osad 9. maiks Moskvasse paraadile toimetada? Või hakkavad sealgi marssima telesaadetest tuttavad ja alandlikult küürus ministrid ja teised julgeolekunõukogu liikmed?

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht