Heausksus ja paranoia

MAARJA KANGRO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vanal hallil ajal kasutas rahvas reisil olles netikohvikuid, mu saksa sõber aga pelgas neid. Oma meilipostkasti ei tahtnud ta seal sisse logida, sest andmed võidi ju salvestada, pealegi olid kõik maailma bakterid nende arvutite klaviatuurile koondunud. Ta kinnitas ka, et annab mis tahes veebikontot luues üles vale sünnikuupäeva, sest mine sa tea!

Sakslaste privaatsusärevus ja digi-angst on ammu tuntud, tosina aasta eest protestiti näiteks sellegi vastu, et Google Street View maju pildistas. Ajaloo taustal (Gestapo, Stasi) on ärevus mõistetav ja eks mujalgi võimenda jälgimishirme totalitarismikogemus. See, kui häiritud ja valvsad me oleme, sõltub usaldusest: inimene on inimesele – kes? Mida teeb ligimene või võim, kui ta su kohta midagi sensitiivset teada saab? Muidugi, mõte, et keegi sind su oma soovita jälgib, su isiku ja keha kohta andmeid kogub, ajab igal juhul stressi. Sõrmejälgede andmine passi saamiseks või mõnda riiki sisenemiseks tekitab minuski instinktiivse tõrke, aga ega ma sellele pikalt viitsi mõelda. Sõbra üle ma muigasin, mõõdukas heausklikkus tundus ratsionaalsem ja energiasäästlikum kui tema ülim ettevaatus. Pärast Snowdeni filmigi ei kleepinud ma veebikaamerat kinni.

Juuni keskel vastu võetud ABISe seadusega on järelevalvehirmu veidi jälle vahule löödud. Õiguskantsler kinnitas seaduse problemaatilisust, nähes muu hulgas ohtu, et sisulise andmekogumise üle hakkaks otsustama hoopis täitev­võim. Seaduse kallale asus töögrupp, mis peab tagama sellegi, et andmetega ei käida ümber fantoomlikult, jälgi jätmata.

Järelevalve ja kehade arvelevõtmine on tundlik valdkond. Meie mõtlemise alustala on ju, et inimese keha on ta võõrandamatu ainuomand, tema ise; niisuguse eelduse valguses saab mõjuda avastuslikult ka Foucault’ analüüs, kuidas subjekt kultuuris ja komplekssetes võimusuhetes luuakse. Rõõm oli näha, et ABISe taustal on Maarja Vainogi asunud Foucault’d lugema ja kirjeldab hoolsalt panoptikoni (Benthami panoptikonist, kus konge jälgitakse vaatetornist, räägib Foucault küll hoopis raamatus „Valvata ja karistada“, mitte selles, mida Vaino mainib, aga tühja tost). Kesktorni asemel jälgitakse meid praegu siit ja sealt, eri viisil, me endi algatusel (liikumismonitorid) ja ilma et me seda aimaksimegi, erinevalt panoptikoni vangist.

Kole oleks, kui võim hakkaks biomeetriliste andmete kogu süsteemselt kuritarvitama, aga niisuguse võimuga oleks siis ka muus osas karauul. Saab küll mõelda ka, et säärases andmekogus juba peitubki hiiliv kuritarvitus, muundades meie individuaalsuse ja pannes meid vabatahtlikult vabadustest loobuma, sest biovõim töötab väidetavalt meie kaitseks (umbes nii arvas pandeemiapiirangutest Giorgio Agamben).

Inimõiguslased muretsevad, et põgenikele on ohtlik, kui nende biomeetrilistele andmetele ÜRO pagulaskomitees pääsevad ligi valitsused ja turvateenistused. Meil kardab andmete pärast EKRE, kes vabaduste ja õiguste asjus on selektiivne ning rõhub kaitsevajadusele (immigrantidele ei! loogem uued eriüksused!). Huvitav on meenutada partei soovi lõpetada liikmete avalikustamine. Kas me ei peaks, ka nende meelest, ideaaliski, elama ühiskonnas, kus oma kuuluvust ei tule varjata? Hoopis veider on kujutleda parteid, mille suundumusi tajub suur osa ühiskonnast ohtliku ja diskrimineerivana ning mille liikmetele antakse seetõttu võimalus tegutseda salajas nagu nuhid. Muidugi, meil peab olema võimalus teha asju ka nii, et neid ei nähta. Ja võimalus tagada, et mittenähtav tegevus teisi ei kahjusta.

Biomeetria ilmselt ainult laieneb. Ääri vaadates: heausklikkus või paranoia, kumb tagab paremini ellujäämise? Heauskne võib ju langeda igati välditavasse lõksu ja paranoikul koita tähetund: „Eks ma öelnud!“ Aga kurb oleks elada pidevas asjatus ärevuses, arvates, et sind varitsetakse, kui sind pole viitsitud märgatagi.

Primaatide käitumist analüüsides on Robert Sapolsky rõhutanud, kui kahjulik on glükokortikoidide (stressihormoonide) pikka aega kõrge tase veres. Ta kirjeldab, millisel isasel paavianil on glükokortikoidide baastase madal: nimelt sellel, kes oskab vahet teha, kas rivaal, kes lösutab eemal rohus, varitseb teda või puhkab. See, kes igal juhul pabistab, et teda võidakse rünnata, rikub stressiga tervist. Ettevaatus on hea, aga paranoia will destroy ya.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht