Elu pilves

LEA LARIN

„Kohe kui keegi mainib pilve, jookseb mul juhe kokku,“ ohkas üks kolleeg paari aasta eest. Kolleeg, kes on usin filmivaataja ja muusikakuulaja, ei adunud ilmselt, et suur osa meie elust ekraani ees möödubki mitmesugustes pilvedes asuvaid andmeid kasutades. See üha passiivsem ja tarbijalikum eluviis on pandeemia tõttu veelgi võimendunud.

Me kõik elame pilves ja meile meeldib see. Me saame suhelda pere ja sõpradega vähemalt virtuaalseltki ja võtta silmapilkselt ühendust ükskõik kellega kogu maailmas. Voogedastus pakub võimalust vaadata filme, kuulata muusikat või vahtida seebikaid, me kasutame eri vidinaid ja seadmeid ning kõik seaded ja eelistused sünkroniseeritakse silmapilk nagu nõiaväel.

Kui mõeldagi pilvele, siis seostub see millegi pehme ja ümaraga, selline süütu pilveke suvetaevas. Me ei mõtle sellele (või ei tea), et digitehnoloogiad vastutavad 4% süsinikuheitme eest, mis on sama palju, kui saastab lennundus, kusjuures digitehnoloogiate energia­kasutus kasvab igal aastal 9%. Kui internet oleks riik, oleks ta maailmas suuruselt kuues saastaja.

Pandeemia aja piirangute tõttu on veelgi suurem hulk inimesi üle läinud digitaalsele eluviisile, tehes tööd üle veebi, lõõgastudes online-trennitunnis ja lahutades meelt voogedastusmaailmas. Internetihiidude-teenusepakkujate andmetel tõusis kohe pandeemia alguses Netflixi kasutamine naksti 16% võrra päevas, Zoom aga teatas, et päevane kasutajaskond on kolmekordistunud.

Esmalt paistis (läänemaailma) heitlik-hedonistliku „hetkel siin, kohe seal“ elustiili sunnitud tagasitõmbamine keskkonnale hästi mõjuvat, kuna globaalne süsinikuheide lennu- ja autoliikluse kahanedes väheneski. Kuid kõigel on oma hind. Digielu varjatud jalajälge uurinud Yaleʼi ülikooli teadlaste hinnangul tõusis viiruse levikuga kaasnenud lukustuslainega interneti kasutamine 40% võrra ning see hüpe onlineʼi kasutamise aktiivsuses nõudis lisaks 42,6 miljonit megavatt-tundi elektrit andmete edastamiseks ja andmekeskuste töö tagamiseks.

Kui digielu ja kaugtöö jäävad valdavaks kogu 2021. aastaks, paisatakse uuringu autorite hinnangu kohaselt atmosfääri 34,3 miljonit tonni süsinikdioksiidi ja muid kasvuhoonegaase senisest enam, säärase koguse korvamiseks tuleks istuda umbes Portugali riigi suurune mets. Kuna andmekeskused vajavad osalt energia tootmiseks, kuid kindlasti jahutamiseks vett, siis seda kulub ca 300 000 olümpiamõõdus ujumisbasseini jagu, kokku on andmete edastamise ja säilitamise jalajälg maapinnale mõõdetuna Los Angelese suurune.

Uuringu autorid leiavad, et kindlasti peaksid digielu keskkonnamõjude vähendamisega tegelema riigid regulaatoritena ja muidugi ka suured teenusepakkujad YouTube, Zoom, Instagram, Facebook, Twitter, Microsoft, Amazon, TikTok, Netflix jt, kelle otsustest sõltub, kas ja kui suures ulatuses taastuvenergiale ja ringmajandusele on andmekeskused suunitletud.

Ruumist lahkudes kustuta tuli!

Kuid midagi saab teha igaüks. Selline lihtne liigutus nagu video kvaliteedi langetamine kõrglahutuselt (HD) standardkvaliteedile on kättesaadav kõigile ning kui 70 miljonitki voogedastuse kasutajat seda teeksid, paisataks õhku igas kuus 3,5 miljonit tonni vähem kasvuhoonegaase. Ruumist lahkudes kustuta tuli!

Ideaalis tuleks muidugi üldse videote vaatamisest loobuda, kuna see tegevus tekitab 60% andmemahtudest ja üle 300 miljoni tonni CO2 aastas. Samamoodi saaks energiat säästa osaledes Zoomi koosolekutel ilma videota, kuid sõltuvalt kellaajast võib see koosoleku juhatajale paista kahtlane. Lisaks on paljudel meist oma veebikodud, kellel blogi, kellel fotokogu, tihtipeale valime kõige odavama teenusepakkuja ega päri, kas andmekeskus kasutab energia saamiseks fossiilkütust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht