Vihkamisest armastuseni

Nüüdis-Narvast ei räägi pea keegi. „Narva. Daatšast paleeni“ autorid annavad selleks võimaluse ja vahendi.

MIHHAIL KOMAŠKO

Näitus ja raamat „Narva. Daatšast paleeni“. Kuraatorid ja autorid Madis Tuuder ja Karin Paulus. Näitus on avatud Narva muuseumi kunstigaleriis kuni 6. XII. Raamatu toimetaja on Merike Ivask, kujundaja Jaan Evart. Narva linnamuuseum, 2020. 256 lk.

See on lugu sellest, kuidas raadioajakirjanik ja kunstiteadlane Mihhail Komaško külastas näitust „Narva linnaruum. Daatšast paleeni“ ja leidis sealt armastuslaulu nüüdisaegsele Narvale.

Õigupoolest ei olnudki kõige tähtsam ja tähelepanuväärsem sündmus see näitus ise. „Narva. Daatšast paleeni“ on esmajoones Narva muinsuskaitsja Madis Tuuderi ja kunstiteadlase Karin Pauluse raamat. Ligikaudu 250 lehekülge tõelist, kataloogitud, olgugi et populaarteaduslikku, uurimust, mis käsitleb seda arhitektuuri, neid maju ja ehitisi, mis on Narvale iseloomulikud, ning mis on Narvas ja selle ajaloolistes eeslinnades – Kreenholmis, Jaanilinnas ja Parussinkas – praegu aastal 2020 olemas. Viimane niisugune Narva linnaruumi uurimus oli Oleg Kotšenovski 30 aastat tagasi ilmunud raamat „Нарва. Градостроительное развитие и архитектура“ („Narva. Linnaehituslik areng ja arhitektuur“).

Praegu avatud näitus on otsekui reklaam Madis Tuuderi ja Karin Pauluse ülitäpsele Narva-uurimusele, sellele Narvale, mis on meile pärandiks jäetud. Kõik see, mis on alles jäänud pärast linna olemasolu seitset aastasada. Kui raamat räägib nüüdisaegsest Narvast, siis mis see „nüüdisaegne Narva“ tegelikult on?

Armunud narvalane

Kui teemast veidi kõrvale kalduda ja pühendada aega narratiivile ja loojutustamisele, siis nüüdis-Narvast ei räägi peaaegu keegi. Narva elanike hulgas levinud sisemine diskursus on arutu ja mõnevõrra skisofreeniline kokteil. Ühelt poolt on selles igatsus ja hala kaotatud vanalinna järele – väga ilus müüt baroksest Narvast, Rootsi kuningriigi pärlist, valgetest müüridest ja unikaalsest arhitektuuristiilist, kirikutest ja nikerdatud ukseportaalidest. See kena müüt ühtib tegeliku ajalooga vaid osaliselt, kuid narvalane on sellesse viirastustelinna armunud. Just seepärast tunneb ta ärevust ja nostalgiat, kui jalutab Tallinna ja Tartu kitsastel põiktänavatel.

Narva on tüüpprojektide linn. Enamasti sellistes majades elataksegi. Pildil Pähklimäe piirkond.

Martin Siplane

Teisalt on selles kokteilis ka teine müüt Nõukogude Narva kuldajastust. Selles on kõike: tormiline kasv ja ehitus, rahvaarvu tipp ning töö tehastes, mis kerkisid nagu seened pärast vihma. Rohi oli rohelisem, kõnniteed puhtamad. Kreenholm töötas ja andis veerandi kogu Eesti NSV sisemajanduse kogutoodangust. Isegi tänapäeva kohalik toponüümika väljendab seniajani seda tõmmet mineviku poole. Kõik kohalikud teavad, misasi on „endine Laste Maailm“, „endine lihakombinaat“, „Kreenholmi vana pääsla“, „ulitsa Gerojev“ ja „viimistlusvabrik“, kuigi neid enam olemaski ei ole. Taksojuhidki orienteeruvad vanade nimetuste, mitte XXI sajandil kerkinud objektide järgi.

Kui te esitate Narva kohta küsimusi, siis kuulete vanu lugusid Põhjasõjast ja Karl XIIst kuni pooleldi legendaarsete sündmusteni. Aga 2020. aasta Narva-lugusid peaaegu ei olegi.

Vaade Narvale väljastpoolt on samuti müütidest tulvil. Selles on ikka sama hala kaotatud arhitektuurist, ksenofoobsed stereotüübid ilmetusest, tühjusest, hruštšovkadest, igasuguse mõtte puudumisest ja getostumisest. Isegi romantiseeritud pilt Narvast räppar nublu kompositsioonis „Für Oksana“ on vaid ühekülgne arvamusavaldus.

Hall, postsovetlik, idapärane … Näib, et niisuguse linnaga on raske leppida. Kerge on esmapilgust armuda Pariisi ja Prahasse, ei ole raske kujutleda südamlikke suhteid Tallinna või Peterburiga, lihtsalt unistada elust Barcelonas ja Firenzes. Aga üritage armuda Narva, nagu see on – as she is – oma kõigi üksluiste hruštšovkade, nõukogudeaegsete käest lastud hoonete, hiiglaslike tööstusrajatiste, aianduskooperatiivide, ostukeskuste tänapäevase arhitektuuri ja avaliku ruumi.

Maja CV

Teose „Narva. Daatšast paleeni“ autorid Karin Paulus ja Madis Tuuder pakuvad lugejale vahendi selleks, kuidas käia läbi tee ükskõiksusest armastuseni. Narva võib ju ainult esmapilgul näida hall ja silmapaistmatu. Uudishimulikule vaatlejale jääb nüüdki palju silma: keskaegse linna planeeringu ja ideaalse sotsialistliku „urbaniseerumisvõrgu“ eklektiline kihistus, hoovides turritavad vanade villade vundamendid ja Hruštšovi aja majad, mis piiravad XVII sajandi bastione, Narva kordumatu silueti moodustavad realiseerimata ehitusprojektide tühimikud ja arhitektuurilised dominandid.

Nüüd aga on siin paljudel hoonetel juba ka oma kirjapandud ajalugu. Nagu märkis näituse avamisel Madis Tuuder, võivad paljud saada teada oma maja curriculum vitae, isegi kui elamu on ehitatud tüüpprojekti järgi. Narva ongi ju tüüpprojektide linn. Narvalased enamasti sellistes majades elavadki.

Mikrorajoonid ja tüüpehitus on iseenesest arhitektuuri ajaloo huvipakkuv kiht. Arhitekti nimi, projekti koostamise aeg, hoone otstarve ja funktsioonid – kõik see loob tunnetamiseks sügavuse, mis on armumiseks vajalik. Nüüd on olemas allikas, kust saame teada, et mingi kolmekorruseline Stalini-aegne maja on tegelikult ümber ehitatud XIX sajandi hoonest. Mitmed mööblivabriku tsehhide võlvid on Eestis unikaalsed rajatised ning värdjalik kaheteistkorruseline elamu, veemahutiga katusel, ei tekitagi enam soovi see võimalikult kiiresti maatasa teha. Nii raamatus kui ka näitusel on autorid andnud kõik selle edasi väga lihtsas ja siiras keeles, ühtlasi kerge irooniaga. Uurimisobjektid ei ole lugejast eraldatud, vaid inimese järgi kohandatud.

Muidugi tahaks niisuguses uurimistöös näha linna kõige ilusamate majade, paleede ja arhitektuurilise täiuslikkuse tippsada, kuid meie püüame siinkohal õppida tundma ja armastama seda, mis meil on. Raamatus on peale ajalookildude – raekoda, tekstiilimanufaktuuri kompleks jne – esitlemise pööratud suurt tähelepanu sellele, mida me vahel häbeneme ja mis meile eriti ei meeldi: nõukogulik hoonestus, datšad ja garaažid. Me ei pea neid ilusaks, kuid uurimuse autorid kinnitavad, et needki väärivad tähelepanu.

Narva linnakunstnik Deniss Polubojarov jalutas näituse „Daatšast paleeni“ stendide vahel ja vastas küsimusele, miks on vaja dokumenteerida seda, mis ei kutsu esile positiivseid tundeid, delikaatselt: „Me ei tea, kuidas tulevikus 50–100 aasta pärast, hakatakse niisugusesse arhitektuuri suhtuma.“

Me peame seda arhitektuuri primitiivseks ja ilmetuks dekoratiivsete elementide ja rikkalike interjööride puudumise tõttu. Need aga on majad, mille oleme saanud päranduseks. Absoluutne enamik elabki sellistes majades. Kas nad on õnnelikud? Seda peab küsima narvakatelt endilt. Ent me oleme kohustatud kirjutama ajalukku oma tänapäeva ja andma selle edasi tulevastele põlvedele. Nii nagu meie hoiame innuga igat detaili ja fakti Narva seitsme sajandi vanusest ajaloost, hakkavad meie järglased südamevärinal tundma õppima meie praegust ajastut. Linn on elanud ja arenenud, ja see on uurimist väärt.

Kui Denissilt küsiti: „Kas isegi datšasid ja garaaže?“, siis ta vastas lõpetuseks: „Isegi neid. Linna ajalugu on jutustus sellest, kuidas inimesed on elanud ja armastanud. Datšad ja garaažid on samuti olnud osa nende elust. Ja kes teab, võib-olla ei oleks Narva datšadeta sündinud siia ilma osa meie linna elanikest.“

Psühhoteraapia

Niisugune tänapäevase tegeliku Narva tundmaõppimine sarnaneb tahes-tahtmata omamoodi psühhoteraapiaga. Kõigepealt peab julgema näha reaalsust, õppima seda tundma ja siis armastama. Ja alles siis on võimalik edasi liikuda.

Näituse ja raamatu „Daatšast paleeni“ autorid ei ole seadnud eesmärgiks otsida vastust küsimusele „kuhu siis Narva peaks edasi liikuma?“. Seda vektorit on otsinud Narva kui Euroopa kultuuripealinna 2024 kontseptsiooni loojad. Seda peab teadma kohalik poliitiline eliit, seda näevad unes kohalikud elanikud, sellele on pühendatud pool kultuuriüritustest. Karin Paulus ja Madis Tuuder on uurinud käimasoleva aasta Narva seisundit kogu selle eklektikas, mitmekülgsuses, vaieldavuses ja kohatises kaootilisuses.

Oma esitluskõnes kasutas Karin Paulus peent sõnamängu: „See uurimus ei käsitle mitte barokilikku, vaid rokilikku linna.“ Niivõrd huvitav, mitmekülgne ja kontrastne on Narva. Peamine on teada, kust seda ilu otsida.

Kogu see jutt oli raamatust „Narva. Daatšast paleeni“. Aga näitus? Siin ei ole esindatud rohkem kui 15 protsenti tehtud uurimistööst. Neile, kellele meeldivad sisutihedad, küllastatud, grandioossed väljapanekud, tundub see tagasihoidliku ja formaalsena. Valitud artiklid on trükitud suurtele plakatitele ja kinnitatud ühetaolistele stendidele, mis oma vormide ja asendite poolest meenutavad paneelmajadega magalaid. On mõned kohalikus mööblivabrikus toodetud diivanite ja tugitoolide miniatuursed mudelid. On Baltijetsi tehase hoonekompleksi originaalne makett sellisena, kuidas see peaks välja nägema tööstusrajatiste sirgjoonelise arhitektuuri suurejoonelises esteetikas.

Kas sellel näitusel peaks ära käima? Enamikule kohalikest elanikest soovitan oodata sügiseni, kui ilmub raamatu „Narva. Daatšast paleeni“ venekeelne versioon. Tingimata aga tasub sellele pilk heita, kui satutakse kunstigaleriisse. Vaadata, lugeda, näha Baltijetsi tehase maketti ning võrrelda seda tegelikkusega. Tõmmata paralleele puhaste konstruktivistlike joonte ja olemasoleva tööstusala vahele, millest osa on ümber ehitatud (seal on leidnud koha Vaba Lava teatrikeskus ja multimeediakeskus Objekt), osa maha jäetud, aga kusagil toimib edukalt ka tööstus. Ja üldse, vaadata uue pilguga linnale, kus elatakse.

Narva külalistele on see näitus muidugi kohustuslik, aga mitte kui iseseisev atraktsioon. „Daatšast paleeni“ annab hea täienduse teistele uutele turismiobjektidele. Kõigepealt peaks saabuma hiljuti remonditud raudteejaama, hindama Narva linnuse rekonstrueerimist ja uut püsinäitust, tutvuma vanalinna maketiga mööblivabriku hoones ning saama teada linna ajaloo kahest „parimast aastast“ – 1694 ja 1984 –, seejärel tuleb seada sammud kunstigaleriisse vaatama datšasid ja paleesid. Pärast seda võib linnas ringi jalutada ja võrrelda seda raamatuga. Esiteks saate nii pääseda välja stereotüüpsest turistide kolmnurgast linnus – Kreenholm – tankla linna piiril. Teiseks saate tutvuda veidi lähemalt Narva ja selle elanike suure armastuse looga. See ei ole nii traagiline kui „Romeo ja Julia“, kuid igatahes parem kui „50 halli varjundit“.

Sealt ei ole ka Narva-Jõesuusse pikk maa. Madis Tuuderi sõnul on seda kuurortlinna käsitleva samasuguse uurimuse materjalid juba peaaegu koos.

Vene keelest tõlkinud Mait Eelrand

Datšad ja garaažid on osa narvalaste elust. Pildil Narva n-ö Veneetsia.

Martin Siplane

Pärast raamatu lugemist kaob tunne, et värdjalik kaheteistkorruseline elamu, veemahutiga katusel, tuleks võimalikult kiiresti lammutada.

Martin Siplane

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht