Vesi ühendab ja eraldab

Tallinna mereääre võlu on majade suured vahed, mis võimaldavad linnal kasvada ja täita tühikud eri moel.

SIIM TUKSAM

Detroitil ja Tallinnal ei paista esmapilgul suurt ühisosa, kuid linnade jõe- ja mereäärne ruum ergastavad mõtteid ühtviisi. Kristy Balliet on arhitekt ja dotsent Ohio riigiülikooli Knowltoni arhitektuurikoolis ning juhendab Lõuna-California arhitektuuriinstituudis (SCI-Arc) disainistuudiot. Ta on stuudio BairBalliet kaasasutaja ja spekulatiivseid arhitektuurimeediume uuriva üritustesarja Possible Mediums Project kaasalgataja. BairBalliet’ stuudioga esindas ta USAd eelmisel Veneetsia arhitektuuribiennaalil, kus pakkus välja Detroiti jõeääre kunagise tööstusala täitmise, et ühendada elamine veeruumiga. Projekti võib võrrelda Tallinnas püsivalt päevakorras oleva mereääre arendamisega ja sealt tuleks leida soovitusi linna ja mere paremini ühendamiseks.

Kristy Balliet: Detroiti projektiga alustades saime teada, et linn ostab tagasi jõeäärset maad, mis oli tasapisi erastatud. Jõeäärse promenaadiga oli juba algust tehtud, kuid selle ääres puudusid arendused. Kui küsisime inimestelt, kas nad on promenaadi kunagi kasutanud, siis enamik isegi ei teadnud, et see seal on, kuna sel puudus visuaalne ühendus. Kui vaadata Tallinna, siis linnahallist meremuuseumini on teil tõesti erakordsed ajaloolised nn ankurhooned, mereäärsed dominandid. Minu arvates on ühtmoodi oluline küsimus, mida ette võtta nii hoonete kui ka nendevahelise ruumiga. Hooned võiksid saada uue kasutuse, aga nende vahel võiks olla ka väiksemaid ehitisi. Teine võimalus on vee äärde dominanthooneid lisada, täita mereäär suurte ühiskondlike hoonetega, aga inimese mõõdus linn looks palju huvitavama ruumi. Ses mõttes erineb Tallinn Detroitist, mis oli täiesti täis ehitatud, nii et alati tuli millestki läbi minna või midagi lammutada. Tallinna puhul võlub, et majadel on suured vahed – nii saab linn täis kasvada ja tühikud täita eri moel. Näiteks Detroitis püüdsime leida vahepealset mõõdet, rajada hooneid, mille peal on maapind. Teil on sama asi linnahalliga – see on ühtaegu nii hoone kui ka linnamaa pikendus. Neid kvaliteete peaks uute struktuuride või renoveerimisega mitmekordistama.

Sille Pihlak: Kas teie arvates oleks ajutistel väikestel mahtudel, nagu lavad, installatsioonid jms, sama mõju kui millelgi püsival?

Balliet: Mulle installatsioonid meeldivad, need on hea hüppelaud edasiseks tegevusteks, väga hea vahend arutelu algatamiseks, aga tekitavad tihti ajutisuse tunde. Mereäärt tuleb arendada järjekindlalt ja pühendunult, mitte nii, et tuleb keegi arendaja ja teeb üldplaneeringu. Ma ei ole kindel, kas installatsioon on parim strateegia. Muidugi võib disainida installatsiooni, mis jääb püsima – tegelikkuses tihti just nii juhtubki. Võib-olla on küsimus ainult sõnastuses, võib-olla installatsiooni mõõtkava on õige, aga see ei oleks ajutine – väike hoone, tuba või väliruum, mis on seotud suurema alaga, mõjutab ümbritsevat keskkonda. Sama oluline on kujundada hoonetevahelist ruumi. Selleks võib ka võistluse korraldada, näiteks, kuidas seda eri aastaaegadel kasutada.

Sadam peab olema kaugelt äratuntav nii vee kui ka linna poolt. See loob veepiirile omase silueti. Stuudio BairBalliet Detroiti jõeääre projekt Veneetsia arhitektuuribiennaalil (2016).

Pihlak: Suurte mahtude puhul tekib tihti probleem: kui maa erakätesse läheb, siis hakatakse tegema, mis pähe tuleb. Jah, kogu alale ei pea ehk üldplaneeringut tegema, aga peaksime algatama üldise arutelu, mitte ainult arutama vanglast hotelli või linnahallist konverentsikeskuse tegemist. Ehk saab siia teha midagi, mida kinnisvaraarendajad ettegi ei oska kujutada? Ehk peaksid arhitektid siin rohkem sekkuma ja suuremaid küsimusi tõstatama? Beetapromenaadi kui kogukonnaktivistide loodud kodanikualgatuse sõnum oligi, et mereäär tuleb tagasi võtta. Alles siis, kui elanikud on protsessi kaasatud, saadakse aru, et see ruum on kasutatav ja saab hakata arutama, kas tõesti see kõik peab olema eraomand. Kuidas jõuti Detroitis arusaamale, et linna omand peaks olema see, millest tõuseb ühiskonnale kasu?

Balliet: Detroiti planeerimine on pigem segu avalikust ja erasektorist ning selline kirjusus ongi väga hea strateegia. Linn ei osta tingimata kogu maad, vaid ainult mingis ulatuses jõe ääres, mõnes kohas kitsamalt, mõnes laiemalt, et teha sinna näiteks park vms. Eraarendused ulatuvad kuni jõepromenaadini, mis ongi piiriks. Praegu seda igal pool jätkata ei saa, sest mõnes kohas ulatuvad elamukrundid kuni veeni.

Siim Tuksam: Eestis võidakse olla maaomanik kuni veepiirini, aga mingi ala tuleb hoida kõigile läbipääsetav. Kui sinna just sadamat ei ehitata, mis muide oligi Kalaranda algselt planeeritud.

Balliet: Detroiti jõepromenaadil ühes eraomandis olevas osas asuvad torn­elamud koos väikese sadamaga, see teebki asja keeruliseks. Aga jäin hoopis mõtlema Tallinnas mere äärde ehitamisele. Äkki peaks linnahalli kordategemise asemel hoopis selle sisse või peale midagi väikest lisama? Midagi, mis paneks inimesed seda kasutama kui maapinda. Ja kuskil, ühes kohas tekib sinna järsku elu, kuhu saab sisse näiteks hoopis ülevalt. Nii polegi vaja renoveerida kogu hoonet, vaid lihtsalt midagi juurde istutada.

Pihlak: Linnahalli on alati nähtud kui silda merre, aga sees olevast on väga vähe aimu. Kohe kõrval on tühermaa nagu väike mets, kus praegu ei ole midagi, aga jälle mõeldakse sinna ehitada mingi hotell vm turismiobjekt, kuigi siin peaks pigem arutama, kas monofunktsionaalsus on aktiivse linna loomiseks tõesti parim viis. Kas või endine elektrijaam Kultuurikatel näitab, et funktsioone saab lisada paindlikult, nii et seal toimub kogu aeg midagi. Kasutusvõimaluste lahtiseks jätmine sisaldab suurt potentsiaali. See paistab välja ka Detroiti projektist, kus uutel paviljonidel puudub selge sisu, neid saab alati ümber programmeerida vastavalt aastaajale või üritusele.

Balliet: Seepärast panimegi pealkirjaks „Järgmine vahesadam“ („Next Port of Call“), sest vahesadam traditsioonilises mõttes teenindab ainult paate ja praame ning koosneb vaid selleks ette nähtud veeäärsetest rajatistest. Meie mõte on ühendada linn ja selle kasutajad, see ei ole ainult linna ja mere ühendamine, ühepoolne teeninduspiirkond, laevad, turism jms. Olulisem on segakasutus, mis meelitaks siia ka linna teisest servast, et inimesed käiksid iga päev, elaksid ja külastaksid, kasutaksid eri moel.

Tuksam: Täpselt vastupidi läks Porto Franco projektiga: sadama ette kujundati hiiglaslik ostukeskus, et kõik läheksid otse sinna. Ja loomulikult ilma eluruumideta.

Balliet: Sellest saab linna uus värav, mida kasutatakse ainult kindlatel aegadel. Kui ei mõelda läbi, mis saab avalikust ruumist, siis heal juhul on see alakasutatud, aga halvemal juhul kaotab väärkasutuse tõttu aeglaselt väärtust.

Tuksam: Jõuame teemani, mille arutamisest eestlased kipuvad hoiduma – ruumi iseloom või eriline arhitektuuri­keel, mis eristaks meid Helsingist või Kopenhaagenist.

Balliet: Mõned linnad panevad liiga palju energiat sümboli tähendusega majade püstitamisse, liiga palju raha ja pingutust ühte hoonesse. Mina arvan, et äratuntavaks ei tee linna üksainus hoone, vaid hoonete kogum, nende omavaheline suhe.

Tuksam: Tallinn on kuulus oma silueti poolest, sellepärast ongi tõsine mure nende uute hoonete ehitamise pärast. Kaugelt vaadates võib veel tõesti siluetti näha, aga kohale jõudes sisenetakse täiesti teise maailma.

Pihlak: Oleme alati püüdnud mõelda, kuidas aktiveerida mereäärt maastikuliselt, lisada pink või ehitada ajutine promenaad. Teil on kogemusi mahtude, vertikaalsuse lisamises. Milles peitub mahu potentsiaal võrreldes maastikuga?

Balliet: Mereääre maastikuna kujundamine takistab kohati selle aastaringset kasutust. Kui eesmärk on kujundada välja populaarne sihtkoht, peab seal olema muudki peale väliruumi elementide. Maastik muutub selgepiirilisemaks, kui see on millegi vahel, seotud mingite kindlate struktuuridega. See ei pea tingimata olema hoone sise- ja väliruum, see võib olla ka kest või raam, mis piiritleb või tähistab ruumi, mida näiteks eri aastaaegadel võib kasutada amfiteatri või uisuväljakuna. Kui see toob juurde kõrgusmõõdu, pakub varju või tuulekaitset, aitab see suurendada ruumikasutuse võimalusi ja kvaliteeti.

Inglise keelest tõlkinud Elo Kiivet


Kommentaar

Kired Tallinna mereääre ümber ei vaibu ilmselt niipea ning uusi plaane aina kuhjub. Ühelt poolt võib rõõmu tunda, et meil on veel nii väärtuslikku maad keset linna, mida arendada, kuhu kujundada unistuste ruum. Teisalt on piinlik, et linn ei ole suutnud end aastate jooksul seal esinduslikumalt kehtestada ja jätkuvalt on puudu tervikpilt, arusaam soovidest ja võimalustest. Ette on näidata kodanikualgatusest sündinud beetapromenaad ja populaarne ujumiskoht, vägeva euroraha toel uue elu saanud Lennusadam ja selle taga kultuurilembese mainega Noblessneri suurarendus, mille merepromenaadist ja linnväljakutest osa peaks valmima sel aastal.

Admiraliteedi basseini äärsete skandaalide vaibudes ei ole suurt midagi kuulda Porto Franco JOKK-arendusest, kui välja arvata möödunudsuvine uue juhi teadaanne (Postimees 21. VIII 2017), et eluruume sinna ei tule, sest see tegevat äriplaani keeruliseks. Selline areng teeb nõutuks, sest võrreldes detailplaneeringuga on projekteerimistingimustega eluruumi mahtu niikuinii suures mahus vähendatud, ca 50%lt 15%le, mis nüüd taandatakse lihtsuse nimel ümmarguseks nulliks.

Suuromanik ja võtmeasutus Tallinna Sadam tegeleb uuendustega, sai rohelise tule börsileminekuks, limpsab keelt kinnisvaraarendusele (mida Reidi tee plaan küll ei soodusta) ja tegeleb Vanasadama ümberkujundusega rahvusvahelisel tasemel. Plaanid on ilusad, aktiivsus linnaruumi parandamiseks kiiduväärt, nii et ses mõttes võib sadamat mereäärseks pailapseks pidada. „Esimesteks töödeks on juba sel aastal jalakäijate silla rajamine üle Admiraliteedi basseini kanali, D-terminali rekonstrueerimine ja seda ümbritseva avaliku ruumi kujundamine inimsõbralikumaks, et tulevikus oleks võimalik mugavalt jalutada Kadriorust läbi sadama Kalamajja. Multifunktsionaalse – talvel erinevate ürituste korraldamiseks – kruiisiterminali rajamine koos katusepromenaadiga jääb aastasse 2020,“ selgitab sadama arendusosakonna juhataja Hele-Mai Metsal. Turundusplaan näeb ka ette konkurssi uuele linnajaole nime leidmiseks.

Viimasel nädalal taas pildile saanud Patarei kuulub Euroopa seitsme enim hävimisohus oleva mälestise hulka ning rahvaalgatusega on kogutud 1100 allkirja nõudega läbimõtlemata müügiprotsess peatada. Poliitilisel tasandil taandatakse kõik rahale, kiire müük võrduvat mälestise kaitse kiireima viisiga, sest RKASil endal ei ole vajalikke vahendeid. SA Kalaranna Patarei juhatuse liige Aleksander Laane koputab kodanike südametunnistusele, sest kuigi mereääre terviklikkuse eest vastutavad linnaplaneerijad ja arhitektid, on tegemist defitsiitse ühise varaga ja vahel on vaja, jalad harkis, ennast kuuldavaks teha: „Oluline on kaugeneda ülikorrastatud, ettemääratud standard­lahendustest, kus kõik on korduste kordus. Leidlik olemasoleva looduskeskkonna kasutus pakub kindlasti rohkem võimalusi kui betoneerimine.“ Ta usub, et Tallinn vajab suurt konverentsikeskust ja saali ning merd, maad ja vaateid ühendav linnahall sobib selleks. Vajaliku majutus­kohana pakub ta välja Patarei väikese vanglahotelli.

Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd näeb tulevikku tegusana: „2018. aasta eelarves on mereääre ja linnasüdame visiooni elluviimiseks ette nähtud ligikaudu 150 000 eurot. Esimese sammuna valmistame ette lähteülesande üldplaneeringu koostamiseks, mille lähtepunktideks on toimunud linnafoorumid. Üldplaneeringuga tuleb tagada ka vahepeal valminud Vanasadama masterplaani (Zaha Hadid Architects) ja visioonide kooskõlalisus. Esmane tööversioon peaks valmima kevadel 2019.“ Linnal ei ole kavas muuta varasemaid planeeringud, küll aga toetada vahekasutust, et saada paremat ettekujutust tulevasest linnaruumist ja selle toimivusest. Kavandamisel on Reidi teed Kalaranna tänavaga ühendav jalgrattatee, mis kasutaks silda üle Admiraliteedi basseini, ning silla lähistele tahetakse rajada ajutine Koda minimajade linnak ning koos kruiisiterminaliga Salto võidutöö alusel ka kergliiklustee Loodemuuli tippu. Lisaks linnahalli ümbruse, mille tähtis osa on rannapromenaad, avaliku ruumi arhitektuurivõistlus.. „Pikemas perspektiivis on muidugi oluline linnahalli rekonstrueerimine ja linnavalitsuse uue hoone rajamine, ka soovitab arhitektide liidu töögrupp just seda piirkonda uue ooperiteatri rajamiseks,“ ütleb Mänd ja tõdeb, et avaliku sektori panuseta pole see võimalik: „Linnahalli suhtes on lubadus olemas, Patarei rekonstrueerimise osas langetab riigikogu otsuse märtsi lõpus.“

Kuni linnahall laguneb ja seda odavates poliitmängudes üle võõbatakse ning Patarei oma kosilast ootab, ääristab merd vesternlik tühermaa, kust turistid kiiresti vanalinna kaitsvasse teemaparki sõidutatakse. Praktilise kinnisvaraarenduse asemel oleks tõesti vahelduseks meeldiv kuulda julgemaid ideid, mida saaks vahekasutuse laboratooriumis ka läbi proovida.

Rohkem visiooni, rohkem mängu- ja avastamisrõõmu!

ELO KIIVET

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht