Väliruumipealinn Tartu

Linn peaks olema elupaikade hoidja ja looja, kuigi loodusega kooskõlas elamine nõuab veel harjutamist ja sissejuurdunud arusaamadest loobumist.

KARIN BACHMANN

Kolmandat aastat järjest tulid nii kultuurikapitali kui ka maastikuarhitektide liidu väliruumi preemiad Tartusse. Kuidagi on juhtunud nii, et ülikoolilinna avalikku ruumi suunavad otsused on viimastel aastatel eriti hästi tehtud. Küllap on sellele kaasa aidanud arhitektuuriametnike ja linnavalitsejate õnnestunud komplekt ja linna kompaktsus, mille „lühikesed juhtmed“ võimaldavad kiiremaid läbirääkimisi ja julgemaid otsuseid. Tartu-suuruste linnade hulgas maailmas inventuuri tehes võib uhkelt sedastada, et jalakäijate ja ratturite eelistamisega hakkame paljudele linnadele kandu näitama, kuigi edasi minna on mõistagi veel vaja.
Siiski tundub, et professionaalide ja auhindajate ning osa linlaste arvamused esialgu lahknevad. Kui maailmas on inimmõõtmelise linnaruumi kõrval teine suund linnade elurikkuse kasvatamise poole (viimaste aastate auhinnad on muuhulgas ka selle eest tulnud), siis osa elanikest tõrjub uut kurssi kogu jõust. ERMi direktorile on seoses muuseumi­esise veel kujunemisjärgus pool­loodusliku kooslusega tulnud kõned stiilis „kas teil tõesti niitjat ei ole?“, „mul on trimmer, tulen teen ära“ väga tavalised. Loodusega kooskõlas elamine – eriti linnas – vajab veel harjutamist. Aru­saamale jõudmine, et bioloogiline mitme­kesisus on laiem nähtus kui moonid ja rukki­lilled, on juba järgmine samm.
Tartu liigub üsna jõudsalt mõistliku ressursikasutuse, looduslähedaste lahenduste, paranduskultuuri edendamise, autoliikluse ohjeldamise ja inimmõõtmelise linnaruumi poole. Kokkuhoid kui selline on muidugi põhjustatud kohale jõudnud teadmisest, et ei toit, puhas õhk ega keskkond ole lõppematud ning igaveseks tasuta käes – on aeg hakata tulevikku teisiti vaatama. Vastutamise raskeim osa on igapäevasest priiskamisest loobumine, õigupoolest ettekujutus, et kõik eespool nimetatu tähendab vältimatult mõnusatest harjumustest loobumist, pidevat koonerdamist ja rohkelt isiklikke ebamugavusi. Sestap ongi igapäevaelu süsteeme põhjalikult ümberkorraldavaid reforme väga keeruline teha, sest südametunnistust vaigistades eelistatakse teha kosmeetilisi parandusi ja jätkata vanal rajal.
Kandideerimine Euroopa kultuuri­pealinnaks on ootamatult osutunud võimsaks vedruks. Tartu tulevikku mõtestatakse hoopis teisiti kui tava­päraselt igat liiki planeeringuid koostades. Kuna otsustamisaega on vähem, jääb bürokraatia kõrvale ja keskendutakse eesmärgile: mis peab 2024. aastaks teisiti olema? Tuleb läbi mõelda eri stsenaariumid ja kui enamasti on tähelepanu keskpunktis Tartu iseseisva üksusena või osana maakonnast ja riigist, siis seekord on sama võrdselt tähtis Euroopa mõõde, milleni tavaliselt üldplaneeringute koostamisel ei jõuta. Vajadusest mõelda laiemalt räägitakse küll, kuid enamasti saavad teoks lühinägelikult lokaalsed lahendused (tihti küll euroraha eest), mis suuremat pilti ainult halvasti mõjutavad, nt hiigelmaanteed, autokeskne linnaliiklus jne.

Ülesmukitud haljasaladelt poollooduslikele kooslustele üleminekul on põhiline konflikti allikas esteetika, sest juurdunud arusaama järgi on looduse koht maal ning linnas lokkama lastud taimestik on märk lohakusest, seega inetu.

Karin Bachmann

Muudatusteni jõutakse vaid siis, kui võetakse vastu otsus teisiti teha. Eluviisi säästlikkusele lähendamine ei pea ega võigi tähendada ilmetumat elu ja üle jõu käivaid pingutusi. Uus kord ei tähenda loobumist esteetikast, mugavusest, isegi luksusest, heast maitsest. Tuleks jõuda lahendusteni, kus muudatuste tegemine ei sunni inimesi millestki vajalikust loobuma, vaid loob uued moodsad võimalused, milles on alles nii glamuur, elu mugavused kui ka mõistlikkus.
Elurikas linn peaks saama tartlase elu loomulikuks osaks. Enam ammu ei vasta tõele, et linnad on kivikõrbed ja tõeline elurikkus on linnapiiri taga. Tegelikult on linnaümbruse monokultuursed põllud võrdses seisus linna murukõrbetega, kus elupaiku leidub vähe ja liikide arv erakordselt väike. Liigirikaste keskkondade vajalikkusest nii loodusele kui ka inimesele on palju räägitud, aga praktikas tehakse alles esimesi samme – on projekteeritud poollooduslikke kooslusi, neid kobamisi hooldatud ja katsetatud. Ülesmukitud haljasaladelt poollooduslikele kooslustele üleminekul on põhiline konflikti allikas esteetika, sest juurdunud arusaama järgi on looduse koht maal ning linnas lokkama lastud taimestik on märk lohakusest, seega inetu.
Tartu kesklinn võiks olla loodusega kooskõlas – taimestikuga ala, mis tõestab elupaiku pakkuva ja ühtlasi esteetilise linnahaljastuse võimalikkust, näitab linlasele sellest saadavat tulu ja elamusväärtust ning loob platvormi kunsti- ja kultuuriprogrammidele (näitused, installatsioonid, õpitegevus jms). Linnaelustiku suurendamises saab osaleda ka kodanikkond, sest igapäevaseid asju, mida tehes või tegemata jättes uusi elupaikasid luua ja vanu säilitada, on palju ning kõigile jõukohaseid.
Selline suur põhimõtteline muudatus nõuab väiksemaid ja suuremaid ümberkorraldusi. Poollooduslikele kooslustele üleminekul peab esmajoones kindlasti muutma haljasalade hooldajate profiili. Praegu on hooldajad puuduliku väljaõppe ja teadmisteta, sest hooldus tähendab ohtrat muruniitmist ja prügikorjet. Poollooduslike alade hooldaja peab kindlasti tundma koosluste liike, oskama olukordi hinnata ja vastavalt käituda – millal ja kui palju niita, millised taimed välja rohida. Peale taimede tundmise ja õigete töövõtete peab oskama hinnata ka haljasala kompositsiooni ning eemaldama või alles jätma taimi, mida otseselt hooldusjuhendis märgitud ei ole. Seega peab hooldaja oskama väga palju ise otsustada ning ennekõike aru saama, kuidas sellised kooslused toimivad ning mis on pikem plaan ja eesmärk. Hooldajate ettevalmistamiseks alustataksegi sel kevadel koolitusega. Kindlasti tähendab see, et teenuse hind tõuseb ja ilmselt tuleb üle vaadata ka hanketingimused: kõige odavama pakkumise alusel töövõtja valimine on selliste koosluste puhul kindel ebaõnnestumine. Tagasilööki ei saa lubada ja kuna teema on uus ja habras, ootavad linlased õnnestumist. Tähtis osa on linnavalitsuse kommunikatsioonil, et oleks selge, miks on selline tee valitud.
Katsetatakse ka uutmoodi siiratavate aasamattide aretamist, mis sarnaselt murumattidega, ainult et heinamaana, ette kasvatatakse ja – väljakujunenud kamarana maha laotatuna – saadakse linnaruumis kiire tulemus. Ära jääb vahepealne faas, kus taimestik on alles arengujärgus, kooslus üsna sakris ja väheste õitega ning tundub ilus üksnes umbrohugurmaanile.
Peamine, et muudatused saaksid alguse peast – linna peast ehk linnavalitsusest. Ei ole mõeldav, et linna haljasalad on niidetud 15 sentimeetri kõrguseks, kuid kodanikele soovitatakse elurikkust hoida ja niitmist vähendada. Linn peab olema eeskujuks. Siis jõuavad muudatused ka kodanike harjumustesse, sest ohutud ja head näited on eest võtta. Ja eriti hea, kui need veel ka auhindu saavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht