Vahealal kohalolemise kunst

EVA-MARIA TRUUSALU

Sou Fujimoto: „Arhitektuur ei tohiks meie elu piirata. Vastupidi, arhitektuur peaks laiendama elamise ja olemise võimalusi.“

Sou Fujimoto (sünd 1971) on üks silmapaistvamaid Jaapani arhitekte. Tema mõttelaadis ja arhitektuurikäsitluses on rohkesti värskust ja lennukust, mille mõte on üks – tagada parem elu.

Fujimoto oli sellesügisese Tallinna arhitektuuribiennaali sümpoosioni „Ilu loeb. Nagu tõeline armastus“ üks kõnelejaid ning esineb ka kuraatorinäitusel „Ilu loeb“. Sou Fujimoto büroo arhitektid mõtestavad oma installatsiooniga „Avatud koobas“ elamise süvakihte, esitavad oma nägemuse tuleviku eluasemest. „Avatud koobas“ on kui algupärane, n-ö ürgne maja. Ühest lihtsast elemendist ehk puidust kuubikust on loodud keerulise ehitusega avatud süsteem, kus on hägustunud piir mööbli ja arhitektuuri, sise- ja väliruumi, maastiku ja arhitektuuri, põranda ja lae vahel. „Avatud koobas“ andis põhjuse vestelda Fujimotoga arhitektuurist ja elust.

Oled öelnud, et lapsepõlv kaunil Hokkaidō saarel on mõjutanud suuresti seda, kuidas sa arhitektuuri lood ja mõtestad. Millal taipasid, et tahad arhitektiks saada?

Tegelikult ei kavatsenud ma üldse arhitektiks saada, nii et mu tee ei ole olnud sugugi sirgjooneline. Lapsepõlves meeldis mulle tohutult midagi oma kätega teha, luua ja katsetada pööraste asjadega. See ei olnud ei kunst ega tehnikahuvi, vaid lapse mäng. See oli nii köitev. Kuigi mu isa oli ametilt arst, siis hingelt soovis ta olla kunstnik. Mu kodus oli palju kunstiraamatuid, kuid tõsi, ainult üks raamat arhitektuurist, katalaani arhitekti Antoni Gaudí kohta. Avastasin selle raamatu umbes 12aastaselt ning mu teadvusesse jõudis esimest korda, et arhitektuur võib olla midagi rohkemat kui lihtsalt maja, et see võib olla ka midagi loomingulist. Sellele vaatamata olin endiselt rohkem huvitatud füüsikast. Mind paelus Albert Einstein ning fakt, et tema uudne mõtteviis tõi sada aastat tagasi täiesti uue arusaamise maailmast, uue vaatenurga, ning selgitas keerulise maailma toimimist nii lihtsalt. Mõte, et uutmoodi mõtlemine lihtsustab ja muudab maailma, oli kohutavalt köitev! Pärast ülikooli astumist sain aru, et ma ei ole siiski piisavalt tark, et üliintellektuaalsel tasemel füüsikast mõelda. Siis leidsin ühe arhitektuurikooli. Mõtlesin, miks mitte, see võiks olla tore. Õppides avastasin, et täielik mõtteviisi muutus ehk pööre on toimunud ka arhitektuuris: modernismi tulekuga sada aastat tagasi hakati kõike lihtsustama ja ümber mõtestama. See üllatas positiivselt. Mulle meeldis endiselt meisterdada, nautisin väga koolis makettide tegemist ja mõne aasta pärast jõudsin tõdemuseni, et arhitektuur sobib mulle. Üks tugev ajend arhitektuuri luua on mõelda uudselt, avastada fundamentaalne lihtsus, mis aitaks mõtestada maailma.

Sou Fujimoto: „Parem elukeskkond ei pea olema futuristlik – uudne pole alati parem. Lähtun loomingus alati inimelu, -keha ja -suhtluse põhialustest.“

Tallinna arhitektuuribiennaal

Oma manifestilaadses essees „Primitive Future“ ehk „Lihtne tulevik“ mõtiskled arhitektuuri olemuse üle, arutled, mis määrab maja piirid ning kuidas ja miks neid piire võiks hägustada. Tood näiteks traditsioonilised Jaapani seinamaalingud, noodikirja ja lapsepärased joonistused, filosofeerid teemal, kuidas luua tõeliselt rikast arhitektuuri. Mis ajendas sind arhitektuuri uuesti määratlema? Mis oli valesti?

Muidugi ei olnud midagi valesti. Mulle meeldib väga kogu arhitektuuri ajalugu. Mulle meeldib ka see, mida praegu tehakse. Olen lihtsalt osa ajaloost. Parem tuleviku elukeskkond ei pea olema futuristlik – uudne ei ole alati parem. Oma töös olen pidanud oluliseks lähtuda inimelu, -keha ja -suhtluse põhialustest. Ja mitte ainult inimeste omavahelisest suhtlusest, vaid ka inimese ja ruumi dünaamikast. Kõik primaarsed inimlikud aspektid peaksid olema vundament. Fundamentaalne alus on aga tehnoloogia ja uute mõtteviiside mõjul muutumas, see, kuidas mõistame maailma, loodust ja kommunikatsiooni, on pidevas ümberkujunemises. Oma büroos alustan alati elementaarsetest küsimustest, ammutan inspiratsiooni algallikast. Ma ei ütle, et praegune arhitektuur on halb ja sellepärast on vaja midagi uut. Pigem tuleb pidevalt küsida, milline on elu tulevikus. Vaid nii saab luua uut arhitektuuri.

Samas essees kasutad kaht ruumimetafoori: pesa ja koobast. Pesa on funktsioonist lähtuvalt täpselt planeeritud ning ettekirjutatud kasutusega ruum, koobas vastuoksa avastuslik. Koobas lihtsalt on ja ses ruumis on kasutajal seetõttu suurem vabadus oma äranägemise järgi toimetada, oma eluviis valida, ruumiga suhestuda. Sinu töödest kumab läbi soov luua koopalikku ruumikvaliteeti. Miks sa seda oluliseks pead?

Viimasel ajal olen hakanud arvama, et võib-olla tekitavad pesa ja koopa metafoor natuke segadust. Meie 2013. aastal loodud serpentiinpaviljon Londoni Hyde Parkis näeb välja kui pesa, kuigi seda võiks pidada ju ka õhuliseks koopaks. Tahan öelda, et arhitektuur ei tohiks meie elu piirata. Vastupidi, arhitektuur peaks laiendama meie elamise ja olemise võimalusi. See on eesmärk. Jäigalt funktsioonile keskendumine piirab mõtlemist. Seda küll, et magamine ja toiduvalmistamine on kindlad asjad, kuid vahepeale jääb elu imeline mitmekesisus. Juhtuda võib imeliselt imelikke asju ning arhitektuur peaks seda soodustama, looma rohkem valikuvõimalusi. Hyde Parki paviljoni astmed ei tundu ehk väga funktsionaalsetena, kuid nii on rohkem istumisvõimalusi ning igaüks saab ise otsustada, kui kõrges, avatud või eraldatud ruumis soovib viibida. Ma usun, et rikastan sellega meie elu ja see on kõige tähtsam. Ma ei eita sugugi tavapärast funktsionaalsust, vaid arvan, et harjumuspärase funktsiooni hägustamisega avanevad uued võimalused ning elu saab mitmekesisem ja rikkalikum.

Mulle meeldib lastega koos puu otsas ronida ja avastuslik ruum, mille oled loonud arhitektuurimuuseumi näitusele, sobib mulle väga. Sageli ollakse siiski pigem mugavad ja oma harjumustes kinni. Kas koopa tüüpi ruum on universaalne või sobib ehk mõne funktsiooni täitmiseks või vanuserühmale rohkem kui teisele?

Selline astmeline ruumikompositsioon nagu näitusele ehitatud „Avatud koopas“ on üks võimalik koopa tüüpi ruum. See ei tähenda, et peaks alati kuskile kõrgele ronima või otseselt ruumiga mängima. Koopa mõte on ikkagi fundamentaalne küsimus ehk küsimus, kuidas luua rohkem võimalusi. Mõne nurga või privaatsema nišiga ruum on võimaluste poolest rikkam, kui lihtsalt nelja seinaga ruum. Eakatele mõeldes peaks põrand küll ühel tasandil olema, kuid kuskile võiks tekkida mõni meeldiv avatud ala või vastupidi intiimsem ruum, kus on mugav vestelda. Asja tuum on valikuvõimalus, mitte paljude astmetega maja.

Oma töös räägid tihti vahealast (in­between-like space), ruumist, mis jääb looduse ja arhitektuuri, mööbli ja arhitektuuri, linna ja maja, sisemise ja välise, tühjuse ja tiheduse jne vahepeale. Oled öelnud, et vahepealsus on tunnetuslik miski, kuid tekib siiski mahuliste ja vägagi materiaalsete arhitektuurivormide vahele. Miks sind vahepealsus võlub?

Vaheala mõte on samuti osa soovist luua mitmekülgne ja võimalusterohke ruum. Praegu istume me sees ja teisel pool seina on õu. Kui väljas sajab, oleme enamasti toas. Kui kujutleda aga hoonele lisaks varikatus ja näiteks lahtiste avadega sein, saab inimene valida, kus viibida, ja olla seejuures vihma eest kaitstud. See on vaheala üks näide, kuid vahepealsust saab luua mitmeti. Musta ja valge või nulli ja ühe vahel võib olla rohkelt vaheastmeid, varjundeid. Kui peale nulli ja ühe on veel pool ning mustale-valgele lisaks hall, rikastab see elu. Vaheala ei ole ainult kontseptuaalne mõte, vaid väga realistlik ja praktiline, kuid ühtlasi esteetika ja filosoofia küsimus. Siiski, mitte üleliia mõistatuslik.

Tänapäeva tehnoloogia ja nutikad süsteemid loovad samuti rohkelt uusi võimalusi. Kuidas sa sellesse suhtud, on see hea tendents?

Ma pooldan valikuvõimaluste suurendamist, kuid mitte petlikku valikurohkust. Kui kujutleda tühja ruumi, mille ühe seina värvi või taustapilti saab soovi korral muuta, võib tunduda, et see pakub lõpmatult võimalusi. Tegelikult on see väga ühetaoline mänguruum – ja igav.

Tehnoloogia ei tähenda muidugi ainult ekraane. Ka elektrivalgustus oli sada aastat tagasi uudne, kuid nüüd on see täiesti tavaline. Kliimaseadmed, jahutus ja küte, needki on tehnoloogia. Muidugi võib ju ka infotehnoloogia – seinaga rääkimine – tore olla, tehisintellekt, igasugused sensorid … Suhtun tehnoloogiasse avatult, kuid tuleb olla ülitähelepanelik, et mõista, mis meie elu päriselt rikastab ja parendab. See on kõige olulisem.

Videoloengud, kus räägid oma projektidest ja loominguprotsessist, jätavad mulje, et head ideed on sündinud justkui möödaminnes. Kas loomeprotsessi mängulisus on teadlik strateegia?

Ma ei tea. Kui kuskil esinen, siis eks ma püüa teha natuke show’d, et kuulajatel oleks lõbus, et nad ei igavleks ja suudaksid teema juures püsida. Päris tööprotsess on siiski teistsugune, kuigi võib ka tõesti lõbus olla, kui tekib võimalus luua justkui ei millestki midagi, midagi uut, mida pole varem nähtud. See on väga põnev kulgemine, aga ka üsna raske, sest ega uued ideed sünni alati. Suurema osa ajast ei teagi, mida teha. Minu büroos algab iga uus projekt põhjaliku uurimusega. Tuleb hinnata konteksti. Isegi kui tegemist on pigem kontseptuaalse projektiga, tuleb alustada fundamentaalsetest inimese elu, käitumist ja materiaalsust puudutavatest küsimustest. Kui tegemist on reaalse projektiga, tuleb endale selgeks teha selle koha ajalugu, kultuuritaust, eluviis, koguda infot ümbruskonna ja kliimatingimuse kohta. Arvestada tuleb ka projekti lähteülesandest tulenevate piirangutega. Alles pärast põhjalikke uuringuid saame hakata pööraste ideedega mängima. Mõned ideed tunduvad kohe head, mõnes ei ole kindel. Valime alati välja mitu ideed, mida edasi arendada. Seejärel kontrollime, kas üks või teine mõte sobib tegeliku situatsiooniga. Kui ei sobi, siis tuleb uurida, kas selle rakendamist segab idee ise või see, kuidas seda on arendatud. Iga kord kontrollime hüpoteese katse-eksituse meetodil. Niimoodi järk-järgult jõuame projekti sisuni. Kui veab, suudame oma uued toredad ideed terviklikuks projektiks kokku põimida nii, et tulemuseks on lihtne, kuid mõnusalt kompleksne lahendus. Kui ei vea, siis me head lahendust ei leia ja eesmärki ei saavuta. Siis oleme kaotanud ja lähme lihtsalt edasi.

2013. aastal loodud Londoni Hyde Parki serpentiinpaviljon näeb välja kui pesa, kuigi seda võiks pidada ka õhuliseks koopaks.

Lefteris Pitarakis / AP Photo / Scanpix

Kust tuleb inspiratsioon? Kas selle tulekut saab soodustada?

Inspiratsioon võib tulla igalt poolt. Disainiprotsessis võib näiteks konteksti, mõne ajaloofakti või kliimatingimuste üle mõtisklemine anda vajaliku impulsi. Inspiratsioon võib tabada sellise tavalise vestluse käigus, nagu praegu, filmi vaadates või mõnes linnas ringi jalutades. Kuna ma ei tea kunagi, kust inspiratsioon tulla võib, siis püüan igal hetkel avatud meelega ja selleks valmis olla.

Einsteinil olevat parimad ideed tulnud poolunes. Kas on mõni kellaaeg, mil su mõte jookseb eriti hästi?

Duši all käimise aeg on hea, sest siis ei pea justkui ise midagi tegema. Üldse on vannituba mõtlemiseks mõnus koht. Kui olen vahel ärganud varem kui tavaliselt, siis on samuti meeldiv mõelda, kuid tegelikult pean ikkagi olema inspiratsiooniks kogu aeg avatud, nautima igat hetke.

Kuipalju suunab või mõjutab sinu tööd säästva arengu mõtteviis? Kas mõtled arhitektina, mis saab majast, kui see on maha jäetud või varemetes?

Jah, säästev areng ehk see, kuidas me mõistame tasakaalu, on kõige suurem probleem. Tegelikult mitte probleem, vaid kõige olulisem teema. Küsimus ei ole üksnes majas, vaid laiemas arusaamas, kuidas elada kooskõlas loodusega. Kuidas saab arhitektuur soodustada uutmoodi suhtlust ja ühendust loodusega? See on minu meelest tuumküsimus. Seega pole asi ainult materiaalsuses, päikesepaneelides või energia tarbimises. See teema on mitmekihiline. Muidugi on vaja otsustada, milline materjal ja konstruktsioon valida. Mis on siis hea või halb? Tihti sõltub see ka kliendi tahtest. Muidugi võiks ju näiteks öelda, et meie betooni ei kasuta, kuid see ei ole niisama lihtne. Igal juhul on jätkusuutlikkuse laiem mõtestamine alati meie projektide üks oluline osa.

Kui välja arvata kliendi soov, siis kas sul on materjali osas eelistusi? Kas kontseptsioon sünnib materjalist või sõltub materjalivalik kontseptsioonist?

Materjalide tähendus sõltub kohast või kontekstist ja on seetõttu alati erisugune. Puitkonstruktsioonil Jaapanis ja puitkonstruktsioonil Euroopas on eri tähendus. Samuti klaasil ja kivil, sõltuvalt sellest, kas seda kasutatakse Aasias või Euroopas. Sellele tuleb hoolega mõelda. Ei saa öelda: „Jah, kivi, ma mõistan kivi.“ Selsamal kivilgi võib olla mitut tähendust isegi geograafiliselt samas piirkonnas, olenevalt sellest, kas tegu on maa või linnaga. Materjalide mõtestamine on alati väga oluline. Mõnikord tuleneb inspiratsioon just materjalist, mõnikord ei ole me aga oma valikus üldse kindlad.

Töötad nii Pariisis kui ka Tōkyōs. On sul aga mõni oma paik, koht, kuhu tahad alati naasta, kus saad end laadida?

Erilist kindlat kohta mul pole. Kodus Tōkyōs, kus elab mu pere, on tore. Ja sellest kahe minuti kaugusel Starbucksis on ka mõnus. Pariisis peatun alati ühes väikses butiigis-hotellis, kus tunnen end väga mugavalt, mul on stuudio nii Tōkyōs kui ka Pariisis, aga ma armastan väga ka lennukeid. Lennukis tunnen end privaatselt ja turvaliselt ning naudin vabadust kulutada see aeg, kuidas parasjagu heaks arvan.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht