Uus sumin vanas majas

Vanalinna võimaluste laiem mõtestamine on oluline nii kultuuripärandi hoidmise kui ka linnade arengu seisukohalt.

KAIJA-LUISA KURIK

Väikelinnade kahanemisest, ääremaastumisest ning tühjade hoonete rohkusest on ruumiplaneerimise, arhitektuuri ning urbanistika vaatepunktist räägitud aastaid. „EV 100“ ruumiprogrammi „Hea avalik ruum“ raames valminud linnaväljakute järelkaja, Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti näitus „Plats! Väärikas kahanemine“ ning tühjadele hoonetele tähelepanu juhtivad ajakirja Maja erinumbrid on ainult mõned näited, et need küsimused on ruumiloome valdkonna spetsialistidel meelel ja keelel. Vähem on lahatud kahanemise ning tühjade hoonete mõju kultuuripärandile. Pärandivaldkonnas on nii kliima- kui ka COVID-19st tingitud kriisi valguses laialt levinud hüüdlause „Kõige kestlikum on hoone, mis on juba olemas!“, kuid sellele tuleb lisada, et jätkusuutlikkus eeldab ka kasutamist.

Elanike arvu vähenemise tõttu kaovad väikelinnades ärid ja teenused, linnaruum on sageli alakasutatud ja hooned jäänud tühjaks. Järjest rohkem mõjutavad südalinna ka autokeskse eluviisi toetamine planeerimises, näiteks kaubanduskeskuste ja muude igapäevaeluks vajalike funktsioonide rajamine äärelinna. Sellel on vältimatu mõju mitmekesiste ajalooliste kihistuste säilimisele või hävimisele. Vanalinna elushoidmiseks tuleb leida hoonetele tänapäeva vajadustele vastav uus otstarve, olla avatud ajutistele kasutusviisidele ning nüüdisaegse ning ajaloolise ruumi mängulisele sobitamisele.

Muinsuskaitseamet alustas maikuus neljaosalist vestlusringide sarja „Elavad vanalinnad“, mis avab Eesti ja Norra projekti „Ajalooliste linnasüdamete elavdamine ja kohalik areng kultuuri­pärandi kaudu“ ja tutvustab taotlusvoorust „Muinsuskaitsealad ajaloolistes linnasüdametes“ rahastuse saanud hooneid ja nende tulevikku. Pika nimega projekti eesmärk on vähendada tühjade hoonete hulka muinsuskaitsealadel, suurendada kohalike elanike ja omavalitsuste võimekust ehituspärandi mõtestamisel, näidata, et vanad majad on linnaruumi väärtuslik osa, ning toetada heade eeskujude levikut. Projekt kestab 30 kuud ja selle eesmärk on tuua elu ajaloolisse südalinna üheksas väikelinnas: Rakveres, Paides, Viljandis, Pärnus, Haapsalus, Kuressaares, Valgas, Võrus ja Lihulas. Keskendutakse lahenduste otsimisele ning arutelule, kuidas väikelinnade süda tuksumas hoida. Vestlusringid loovad võimaluse taotlusvoorus toetuse saanud hoonete omanikel ning projektijuhtidel oma plaane laiemalt tutvustada. Rahastus aitab seitse hoonet kasutusele võtta või nende olukorda märgatavalt parandada, need asuvad Lihulas, Võrus, Paides, Kuressaares, Valgas ja Haapsalus.

Esimeses vestlusringis võeti luubi alla tühjad hooned ja uued kasutusvõimalused ning otsiti vastust küsimustele, kuidas mõjutavad tühjad hooned vanalinna igapäevaelu, milliseid koostöömudeleid kasutada, et hooned kasutuses hoida, ja milline on elanike roll südalinna elavdamisel. Kohtumisel näidati Lihula mõisa viinaaida ning Võru ajaloolise külalistemaja visioone.

Tühjad hooned ei hakka linnas kohe silma

Vestlusringile andis raami kunstiakadeemia urbanistika lektor ja Linnalabori juhatuse liige Keiti Kljavin. Ta on puutunud tühjadele hoonetele uue otstarbe leidmise kitsaskohtadega kokku mitme nurga alt, praegu näiteks tegeleb ta muu hulgas Ida-Virumaa tühjade või pooltühjade kortermajadega. Strateegiline lähenemine kahanemisele nõuab omamoodi julgust nii omavalitsustelt kui ka elanikelt. Siin joonistub välja kaks tahku: esiteks tühjade hoonete kehv seis, teine, emotsionaalsem aspekt seostub aga linlaste kodu- ning omanikutundega. Kahanemisest tuleb küll rääkida, ent selle vältimatuse rõhutamine lahenduste pakkumiseta sisendab lootusetust. Ajaloolise südalinna aktiveerimine näiteks ajutise tegevusega mõjub aga linnaruumi tervisele kahtlemata hästi.

Tühjus, millest räägime, ei ole alati mõõdetav, vaid sageli vaid tajutav, nagu ka selle mõju igapäevaelule. See ei tähenda üldjuhul, et linnas paistavad varemetes kortermajad igal sammul silma, et näeme hüljatud koolimaju ja kasutuseta hiiglaslikke tehasehooneid. Pigem iseloomustab Eesti väikelinnu tunnetuslik hõredus. See väljendub näiteks hoonete väheses kasutamises: on kortereid, mida omanik küll hooldab, kuid mis siiski kasutuseta seisavad, niidetud aiaga eramaju, kus keegi sees ei ela. Vanalinnas mõjub tühjus eriti kriipivalt ka siis, kui tühjaks jääb muuseum, koolimaja või linnavalitsuse hoone.

Väikelinnade elanikud näevad tühjuses siiski järjest enam potentsiaali. Elustiilimuutus puudutab ka väikseid kohti: hoogustunud on kohvikukultuur, mis siis, et esialgu vaid hooajaliselt, on tekkinud vajadus koostöökontorite, mitmekesiste keskuste ja paindliku majutuse järele.

Linnaruumi aktiveerimine Lihulas ja Võrus

Vestlusringis rääkisid oma kogemusest ja ajaloolistele hoonetele uue otstarbe leidmisest projektide eestvedajad Ainar Needo ja Kait Kabun Võrust, Lihula muuseumi eestvedaja Marika Valk ning Lääneranna valla arendusjuht Margus Källe. Lihula ja Võru ei ole linnad, mille esindajad sageli ühe laua taha satuvad, kuigi tegelikult ühendavad neid linnu paljuski sarnased olukorrad ja probleemid.

Euroopa majanduspiirkonna ja Norra toetuste programmist sai teiste hulgas toetust Võru linna Kreutzwaldi 52 ajalooline külalistemaja, mis on tuntud ka kui politseimaja. Hoone on seisnud autokeskse peatänava ääres tühjana kuus aastat ning see on jätnud hoone seisukorrale jälje: katki on külmunud vee- ja küttetorustik ning nähtavad on ka niiskuskahjustused. Hoone välisilme on siiski jätkuvalt üsna heas seisus. Sellele vaatamata on selge, et mida kauem hoone tühjana seisab, seda keerulisem (ja ka kallim) on seda uuesti asustada. Nüüd kavandatakse hoonesse külaliskortereid, õppekööki ning kohvikut ja luuakse kaugtöö võimalused. Projektimeeskond näeb hoone uues kasutuses ka laiemat võimalust Võru linnasüdame elavdamisse panustada. On oluline, et investeering ühte hoonesse ei ole seotud ainult hoone kordategemisega, vaid mõjutab otseselt Kreutzwaldi tänava arengut. Meeskonna liige Kait Kabun leidis, et projekt võiks kasvatada laiemalt huvi arhitektuuri ja kultuuripärandi vastu.

Lihulas toetati ajaloolise mõisahoone kompleksi kuuluva viinaaida taaskasutamist. Projektijuht Marika Valk rõhutas kohalike kaasamise olulisust: tähtis pole ainult atraktiivsus külastajatele, vaid ka kohapealse elu elavdamine ning linnaruumi parendamine. Hoonesse on planeeritud muu hulgas sepikoda, keraamikatöökoda ja Paide säästva renoveerimise keskusest inspireerituna ka väike muinsuskaitsealase nõustamise keskus. Lääneranna valla arendusspetsialist Margus Källe rõhutas, et linna arenguks on äärmiselt oluline ka kohapealne melu ja sumin, et keskkond elaks ning inimestel oleks põhjust kokku tulla. Mõtteid elu edendamiseks on peale viina­aida teisigi. Lihula linnuse mägi on ideaalne koht linnaruumi aktiveerimiseks ning linna ümbermõtestamiseks. Lihulas kavandatakse ka „Hea avaliku ruumi“ programmiga värskendada peatänavat. Arhitektuuribüroo B210 koostatud peatänava projekt „Hõbelauk“ annab võimaluse ühendada Lihula ajalooline linnaruum tervikuks.

Kultuuripärandi taaskasutus loob lisaväärtust

Ajalooliselt rikas linnaruum on meile sülle langenud kingitus, mille oleme saanud linna aeglase või lausa olematu arengu tõttu mõnel perioodil. Ääremaastumisega seotud ressursside vähesus on näiteks alles hoidnud puitasumid ja hoonestuse ajalooliste peatänavate ääres. Rikkamates riikides ja linnades lammutati see kihistus moderniseerumise tuhinas juba ammu. See ei tähenda, et linnad ei peaks nüüdisaegsetest vajadustest lähtuvalt arenema. Muinsuskaitse eesmärk on kultuuripärandit väärtustada, muutust suunata, aga ka arengut toetada. Kultuuripärandit väärtustades saab luua mitmekesise uue linnaruumi, kus kohtuvad praeguseaegse arhitektuuri võimalused ning kunagiste meistrite tehtud ning hoitud töö. Paljud nõustuvad, et tunnetuslikult tõstab ajaloolisele hoonele nüüdisaegse uue kasutuse leidmine elukeskkonna väärtust ning annab arengueelise, mida ei anna näiteks linna äärde rajatud täiesti uus hoone. Kultuuripärandit väärtustava lähenemise korral räägitakse näiteks pärandipõhisest arengust (heritage led development) või kohandunud taaskasutusest (adaptive re-use). Ajaloolise hoone kasutuselevõtt võib tähendada küll esialgu suuremat investeeringut, kuid järjest enam leiab tõestust, et sellised investeeringud kohaloomesse tasuvad end ära nii majanduslikult, keskkonna seisukohalt kui ka kultuuriliselt. Lihula viinaaida projektijuht Marika Valk rõhutas seda mõtet ilmekalt: „Küsimus on ka vaimsuses. Restaureerimisega üritame inimeste vaimsust ja väärtushinnanguid mõjutada. See on võib-olla kõige olulisem eesmärk, sellega elavneb terve kogukond. Aga see võtab aega.“

Mitu aastakümmet on ehituspärandit nähtud arengu takistusena ning müütide murdmine ei ole veel lõppenud. Paljud hiljutised kohandunud taaskasutuse edukad näited nii Eestis kui ka mujal tõestavad aga vastupidist. Ajalooliste hoonete taaskasutus on järjest levinum, näiteks rajatakse kortereid vanadesse tehasehoonesse või edendatakse kohvikukultuuri ajaloolistes elamupiirkondades. Linnade ruumimõõde on küll muinsuskaitseameti tegevuses järjest rohkem esiplaanile kerkinud, kuid objektikesksete väljakutsete kõrval on muinsuskaitsealad saanud pigem vähe tähelepanu. Vanalinna võimaluste laiem mõtestamine on aga oluline nii kultuuripärandi hoidmise kui ka linnade arengu seisukohalt.

Kuidas julgustada vana hoonet uuesti kasutusse võtma ilma rahastusmeetme või kohaliku omavalitsuse sihipärase toeta on küsimus, mis on väikelinnades jätkuvalt päevakorral.