Ülikooli 14 juhtum

Petitsioon Tartusse Ülikooli tänavale ehitatava hotelli asjus polnud protest vaid vanalinna sobimatu tänapäevase kastarhitektuuri vastu.*

Lea Stroh

Seda, et linn pole muuseum ja peab arenema, kuuleb tihti, kui vanalinnas tahetakse midagi uut läbi suruda. Tõepoolest, toimiv linn peabki arenema, kuid küsimus on selles, kuidas seda tehakse. Üldiselt mõistetakse, et ajalooline hoonestus ja linnasüda tuleb tulevikule säilitada, kuid kultuuripärandiga tehtav töö on puudulik ja paljud ikkagi ei saa või ei taha sellest aru saada.

Tartu nagu mitmed teisedki Eesti linnad on tulekahjude ja sõjapurustuste tõttu palju kaotanud. Sellele vaatamata on linnatuumik kultuurilooliselt väärtuslik ja siin on, mida hoida. Seepärast on Tartu vanalinn ka 1973. aastast riikliku kaitse all. Ehitamise reguleerimiseks on kaitseala põhimäärus, kus on muu hulgas määratletud ka kaitse eesmärk: vanalinna kui ajalooliselt välja kujunenud linnaehitusliku ja miljöölise terviku säilimise tagamine. Eesmärki täpsustatakse mitme alapunktiga, mis hõlmavad ka hoonestuse struktuuri ja mastaapi, linnaruumi elemente, ehitusmaterjale, katusemaastikku ja muud vanalinnale iseloomulikku, millega tuleb arvestada nii hoonete remontimisel kui ka uusehitiste püstitamisel.

Ka uute ehitiste püstitamist käsitleva paragrahvi punktid ütlevad, et loa andmisel lähtutakse vajadusest tagada Tartu vanalinna arhitektuurne ja ansambliline terviklikkus. Konkreetse ehitusplaaniga seoses väärivad aga tähelepanu kaks punkti, mis peaksid olema samuti määravad. Nimelt tuleks eelistatavalt sõjas hävinud hoonete asemele rajada seal varem olnud hoonetega ehitusmahult ja välismõõtmeilt võimalikult sarnased hooned ning vältida struktuurilt, mahult, proportsioonidelt ja kõrguselt vanalinna sobimatute ja mitmeid kinnistuid haaravate ehitiste rajamist. Seega on vanalinna muinsuskaitseala põhimääruses üsna mitmeti määratletud, millega tuleb arvestada vanalinna rajatava hoone kavandamisel. Ettekirjutused on siiski üldsõnalised ja annavad võimaluse tõlgendusteks.

Muinsuskaitsjail on õigus, et uus hoone ei pea olema vana koopia või mõnda ajaloolist stiili jäljendav pastišš, kuid nad eksivad osaliselt väites, et vana hoone koopia või varasema stiili kopeerimine on ajaloolise järjepidevuse võltsimine. Uus hoone peab olema uus, kuid see ei tohi esile tükkida sedavõrd, et lõhub vanalinna terviklikkust. Uued hooned peaksid sulanduma linnamiljöösse pretensioonitult. Ilmekas näide, kuidas uus arhitektuur võib rikkuda ajaloolise miljöö, on Jaani kiriku kõrvale ehitatud silikaattellistest korterelamu. Nüüd juhtub sama asi raekoja külje all.

Linnamiljöö iseloom

Linnamiljöö mõiste hõlmab nii konkreetselt mõõdetavaid suurusi kui ka abstraktseid ja emotsionaalseid elamusi. Lühikese aja jooksul tekkinud hoonestusel on selgelt tuntavaid sarnaseid jooni, pikema ajalooga piirkonda iseloomustab aga mitmekesisus ja variatsioonirikkus. Millega seletada, et mitmesaja-aastane hoonestusmiljöö on küll variatsioonirikas, kuid jätab tervikliku mulje? Vana hoonestusmiljöö iseloom on piirkonna ehitustraditsioonide tulemus. Konstruktsiooni-lahendused sõltusid kohalikest materjalidest ja nende omadustest, hooned tehti otstarbekohased ja praktilised ning kaunistati parajasti moes olnud elementidega. Ka remondi ja ümberehituste korral lähtuti samadest põhimõtetest.

Tänapäeval on materjalide valik teine ja nende omadused võimaldavad luua mis tahes kuju või vormi. Kui traditsioonilisi materjale ka kasutatakse, siis enamasti ebatraditsioonilisel viisil. Mõistliku ja praktilise arhitektuuri on asendanud elamusarhitektuur. Kui varem oli tähtis vorm ja funktsioon, siis nüüd vorm ja nägemus – kujund, mis sisaldab mingit ideed. Nüüdisarhitektuur on kunst ja hooned on kunstiteosed, mis pannakse domineerima. Mõistagi on vanalinn asukohana eriti ihaldusväärne, sest ajalooline hoonestus on kirjeldatule suurepärane kuliss.

Uue hoone sobimine või sobimatus sõltub sellest, kui hästi või halvasti oskab arhitekt ümber käia traditsiooniliste materjalide ja konstruktsioonidega. Rõhutan veel kord, et uus hoone ei pea vanu kopeerima, kuid ka traditsiooniliste materjalide ja vormidega on võimalik teha head arhitektuuri. Kõnesoleva hoone puhul väidavad arhitektid, et nad on linnamiljööd uurinud ja analüüsinud ning sobiva lahenduse leidnud. Maitse üle küll ei vaielda, kuid kehtivad reeglid ütlevad midagi muud.

Mis juhtus Koidula ja Jannseni majaga?

Kultuurimälestiste riikliku registri kõrval on ka Tartul oma mälestiste register, kusjuures Ülikooli 14 osas info erineb. Riiklikus registris on hoone 1997. aastast kaitse all kui ajaloomälestis (register nr 4376) põhjusel, et aastatel 1865–1868 elasid seal Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannsen. Tartu registri järgi on tegemist vaid arhitektuuriväärtusliku hoonega vanalinna kaitsealal. Info ajaloomälestise kohta puudub, ehkki andmed on sisestatud 2003. ja redigeeritud 2007. aastal.

Kui veel hiljuti väideti, et Ülikooli 14 hoonest saab hotelli osa, siis nüüd on ajaloomälestisest alles vaid tänavapoolne sein. Kõik muu on lammutatud ja fassaadi taga laiutab suur sügav auk. Hotelli ehitamine käib. Lammutamiseks võis olla arvestatav ehitustehniline põhjus, kuid võib ka olla, et nii projekteerija kui ka tellija ei viitsinud lihtsalt vanaga jännata. Kindel on aga see, et on rikutud mälestisega seotud protseduurireegleid. Kaitse alla võetakse ja kaitsealusest staatusest vabastatakse kultuuriministri määrusega, mille kohta aga registris info puudub. Seaduse järgi on mälestise hävitamine ja rikkumine keelatud ning karistatav. Kuid ilmselt ei olegi aru saadud, et mälestis on hävinud, sest riiklikku registrisse ilmus pärast lammutamist märge, et hoone on „restaureerimisel“. Ka on seal kirjas, et mingeid leevendusi pole ette nähtud. Nüüd on olukord üsna kummaline: Ülikooli 14 asemele ehitatakse uus hoone, millel on autentne historitsistlik tänavafassaad. Kuidas küll niisugusesse kombinatsiooni peaks suhtuma?

Kultuurilooline väärtus

Kui hoone on ehitismälestis või kui seal on elanud ajalooliselt tähtsad isikud, siis missuguseid hoone omadusi tuleb säilitada ja kaitsta? Ja missugustel omadustel võib lasta kaotsi minna, kui hoonet tahetakse muuta? Sama võib küsida ka ajaloolise hoonestusmiljöö kohta.

Neile küsimustele on raske üheselt vastata, sest hooned sisaldavad tohutul hulgal kultuuriloolist informatsiooni. Küsimus on selles, missugune on hoone või miljöö väärtus ja mida tuleb teha, et see säiliks. Ei Tartus ega ka mujal Eestis pole hoonestuse kohta koondatud infot analüüsitud ja seetõttu puudub ka alus adekvaatse valiku tegemiseks. Registrid on küll infokogumid ja kirjeldused, kuid seal pole antud väärtushinnangut ega selle põhjendust ning mälestiste hoolduskava. Muinsuskaitseamet ehk riik ei ole seda vajalikuks pidanud. Seepärast saabki juhtuda, et ametnikud teevad otsuse oma suva järgi või ei suuda ärimeestele-arendajatele neid väärtusi selgitada. Hakkajamad arendajad suruvad oma tahtmise läbi ja kultuuripärand hävib, ilma et keegi selle eest vastutaks.

Kokkuvõttes ei olnud petitsioon lihtlabane protest ühe maja välimuse pärast, vaid paljude inimeste tunduvalt sügavam mure seoses Tartu linnas toimuvaga. Rahulolematus suruti maha, kuid probleemid on alles. Võib-olla peaks lähemalt uurima, mis siis ikkagi juhtus Koidula ja Jannseni majaga? Kutsun tartlasi üles linnaehituslikke protsesse tähelepanelikumalt jälgima ja vajadusel uusi petitsioone esitama.

* Suhteliselt lühikese ajaga kogunes petitsioonile 114 toetusallkirja. Seepeale avaldati 14. VIII 2014 Sirbis artikkel „Lähteülesanne määrab”, kus lasti projekteerijal ja kahel muinsuskaitse tippametnikul (kellest üks vastutab konkreetse valiku eest) petitsioonis esitatud seisukohti kommenteerida. Selgitati, et arhitekt töötab lähteülesande ja etteantud tingimuste järgi ning tulemus sõltub sellest, kuidas need koostatakse ja mida lõpuks valitakse. Muinsuskaitsjate arvates ei tohi vanalinna rajatavad uusehitused ajaloolisi stiile järgida ja peavad olema tänapäevased. Püha olevat ainult linnaehituslik struktuur ja sõjas hävinud hoonete asemele kerkiv moodne arhitektuur on lausa soositud. Kokkuvõttes arvati, et tegu on lihtlabase petitsiooniga nüüdisarhitektuuri vastu vanalinnas.