Ühe maja mitu elu

Triin Ojari

Üks praeguse muuseumitöö (või -tööstuse?) maksiime on, et kõige edukamad on muuseumid, millest on saanud meelelahutuse, linnauuenduse ja vaatemängu keskpunkt. Meremuuseumi Lennusadam, mida on lühikese aja jooksul igas mainitud vallas saatnud edulugu, sai möödunud aasta lõpul raamatuga maha – oma maja raamatuga, mis kuulub üsna tavapäraselt iga oma hoonet ja lugu väärtustava tänapäeva kultuuriasutuse identiteediarsenali. Kuna lennusadama vesilennukite angaar pakub suurepärast ajaloolist ainest, on muuseumi teaduri Mihkel Karu koostatud ja Martin Pedaniku kujundatud raamat rohkem ajaloo- ja arhitektuurikogumik, kui muuseumi ja ekspositsiooni käsitlev teos. Angaari erakordne sünnilugu, elu dramaatilised keerdkäigud ja suurejooneline uuestisünd on sammhaaval ja kannatlikult kokku kogutud, dateeritud ning rikkaliku pildimaterjaliga varustatud. Sellest kõigest on kokku põimitud pikk ja põnev lugu, sest hea lugu, teadagi, on identiteediarsenali alustala ja lennusadam pole kitsi olnud: mereväe hõng, militaaresteetika ja maailmasõjaaegne tehnikakultuur on rakenduse leidnud korporatiivgraafikas ja kujunduselementides.

„Vesilennukite angaar. Lennukuurist muuseumiks“ pole siiski heroiline ühe maja lugu, kus kogu sisu oleks allutatud ülimale lõpule – lootusetult lagunenud militaarrajatise vaatemängulisele uuestisünnile meremuuseumina. Pigem on tegu põhjaliku süsteemikirjeldusega, angaari sünnipõhjuste ning edasise käekäigu ajaloolise ja poliitilise konteksti avamisega, samuti ajas muutuvate väärtushinnangute ja muinsuspõhimõtete kaardistamisega. Hoone ümber punutakse lõpuks tihe faktidest, persoonidest, tõlgendustest ja visuaalidest koosnev võrgustik, kus kõiki ajalooetappe on käsitletud võrdsena. Hoonete puhul armastatakse mõnevõrra antropomorfselt rääkida nende elukaarest, elust ja surmast, ning lennusadama kirjut minevikku vaadates on võrdlus mitme elatud eluga omal kohal. Lennusadama angaar on hoone, mis ehitati tunduvalt suurema ja võimsama süsteemi jaoks kui see, mille käsutusse see jäi pärast Esimest maailmasõda. See demonstreeris suurriigi sõjalist ülemvõimu, mis jätnuks nagu endast järele uuele peremehele mitu numbrit suuremad rõivad. Hoone, mis kunagi õieti valmis ei saanud, millel tuli suuremal osal oma elueast laguneda ja kohaneda olude ning vajadustega, peegeldab suurepäraselt väärtushinnangute muutumist ajas. Ühel hetkel võis utilitaarehitis osutuda unikaalseks tehnikamälestiseks või võõrvõimu ülbuse sümboliks või heaks aineseks arendada Tallinna mereäärt, saada väärt sihtpunktiks Kultuurikilomeetril. Kunstiteaduslikust vaatevinklist on angaaride loo puhul tegu insenerikunsti ja ehitustehniliste saavutuste inkorporeerimisega modernistliku arhitektuuriajaloo kirjutusse, kus tuleb loobuda nii sissetöötatud arhitekti-ainulooja kuvandist kui ka liigitavast stiiliajaloost. Vesilennukite angaari puhul on konkreetset autorit võimatu tuvastada, sest tegu on suure Taani projekteerimis- ja ehitusfirma Christiani ja Nielsen projektiga, mille eesmärk oli eelkõige võimalikult optimaalne ja funktsionaalne lahendus. Oma olemuselt on vesilennukite angaar globaalne, mitte lokaalne hoone.

Kahtlemata annab raamat praegu parima ülevaate lennusadama ja sellega seonduva ajaloolise materjali uurimustest. Suur osa on pühendatud nn suurele süsteemile, mille osana vesilennukite angaar kavandati, Peeter Suure merekindluse ja Tallinna sõjasadamale. 1907. aastal plaanima hakatud merekindlust peetakse üheks maailma suuremaks militaarstruktuuriks, mis hõlmas Soome lahe mõlemat kallast. Enamik Kalamaja rannaalast oli militaarkasutuses ja linlasi sinna ei lastud, sõjasadamaga seoses rajatud hooneid võis siin olla üle 3000. Ala kõige unikaalsem ehitis on loomulikult Kalaranda merre täidetud krundile rajatud vesilennukite angaar. Oliver Orro ladusast artiklist saame teada, et märtsis 1916 lõppenud angaaride võistlusel osales 11 osalema kutsutud bürood. Taheti saada kahte angaaride gruppi, kus kummaski oleks kolm „kuuri“. Christian & Nielseni pakkumine oli odavaim ja tellijale parim, sest ettevõte pakkus ühtlasi ju ka ehitusteenust. Kolme 36,4 × 36,4 meetrit suure betoonist kuppelkattega angaari ehitusega alustati sama aasta juulis, veidi enam kui aasta pärast jäi ehitus aga pooleli (kehand oli valmis) ning kõik edasine on olnud juba n-ö mitte projektikohane adaptsioon.

Üks moodsa arhitektuuri alusideid on universaalsus, ruumide kohandatavus ja vaba planeerimise võimalus, mis oli loomulikult tihedalt seotud insenertehnilise mõtte arenguga. Vesilennukite angaaride ajas vastupidamise juures on halli universaalsus olnud üks silmatorkavamaid jooni, mis tegi võimalikuks värvika rea kasutusviise. Teises ajas ja süsteemis ehitatud hoone oli juba 1920. aastatel Eesti lennuväele liiga suur ja külm (lennukeidki õieti polnud), seejärel oli see mereväe ehitajate kasutada, miini- ja torpeedobaas, ehitusmaterjalide ja allveelaevade tõkkevõrkude ladu, meretuletornide raudbetoonkessoonide ehituspunkt. Ajaloolise ja uue arhitektuuri efektse ühendamise juured on muuseas tunduvalt kaugemal: nii olevat juba 1950. aastail tahetud teha siia sise­staadion, 1980. aasta olümpiapalavikus tekkis aga universaalhalli mõte „suurema rahvaarvuga vaatemänguliste ürituste jaoks“. Linnahalli positsioon linnaehitusliku läbimurdjana mere äärde saab siin huvitava lisanüansi. Karm tõsiasi on seegi, et alles 2006. aastal, seega vähem kui kümne aasta eest, sai Eesti riik lennusadama ala Nõukogude sõjaväe varaga hangeldanutelt kätte ja selle juriidiliseks omanikuks (angaaride kuplid olid selleks ajaks kokku kukkumas). Kõik edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu.

Kuna raamatu koostaja on kõike seda lasknud öelda väga laial autorite ringil, teeb see terviku jälgimise kohati raskeks. Kogumiku tüüpi teose kümne autori 19 artiklile oleks ilmselt mõningane koondamine kasuks tulnud. Samuti on pildivalikuga tahetud hõlmata kõike, alates filigraansetest linnakaartidest ja meeleolukatest ajaloolistest fotodest kuni renoveeritavate betoonkoorikute detailipiltideni mõnest ehituspäevikust. Praeguse muuseumi külluslikku elamust pakkuvate vaadeteni jõutakse õigupoolest alles raamatu lõpus. Angaaride kõige uuemat eluetappi kirjeldav artikkel meenutab aga pigem projekti seletuskirja, mistõttu tervikpilt raamatust ei saa liiga õõnes ning esindustraditsionalistlik. Õnneks, sest ühe asise lennukuuri puhul, mida maailm pani tähele õieti alles nüüd, kui see on kaunim kui kunagi enne, on see kainestav pilt, kust saab aina uusi lugusid ammutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht