Tool on tool on tool

Leonhard Lapin

Toivo Raidmetsa isikunäitus „27 tooli”, kujundaja Toivo Raidmets, graafiline disainer Kerli Virk. Keldrisaalis „Sushi Bar”, tudengite baaripukid Simo Heikkilä töötoast. Näitus on Tallinna arhitektuuri- ja disainigaleriis avatud kuni 11. märtsini.

Tool on ese, millel inimene istub rohkem aega kui seisab või magab. Seega on see väga tähtis mööbliese nagu laud ja voodi, evides praktilise kõrval ka mitmekihilist sümboolset tähendust. Mõnikord võib tooli lihtsalt vaadata – läbi aegade on see olnud ka kunstiteos. Võime arutleda, kas näiteks imperaatorite troonid on ikka istmed või hoopis staatuse sümbolid, millel veedeti vaid valitud minuteid. Toolide polsterdajaid kutsutakse aga hoopis sadulseppadeks. Võib arvata, et esialgu kasutati mugavaid polstreid hobuste sadulates, kus ühiskonna koorekiht veetis mõnikord tunde ja päevigi. Alles siis, kui tuli hakata rohkem laua taga tööd tegema, jõudis see ka mööblisse.
Tool ei jäta meid ükskõikseks: mõni ebamugav iste teatris, kinos või kõrtsis võib üritusest saadavat naudingut suuresti häirida. Tool peab olema ka tugeva konstruktsiooniga, et kasutaja viga ei saaks. Näiteks paar aastat tagasi otsisime ühes maapiirkonna kunstikeskuses 120-kilosele artistile tooli, mis tema kaalule vastu peaks ja ka laia taguotsa mahutaks. Aastaid tagasi purunes minu silmade ees kildudeks 1920. aastate stiilne, aga keskküttega ruumis hapraks läinud, tool – sajakilose mehe all.
Ei saa öelda, et eesti disainerid ei projekteerinud nõukogude ajal korralike toole (enne Teist ilmasõda disaineri amet Eestis puudus, mööblit tegid arhitektid), aga palju ja millisel kujul neist tootmisse läks, pole kirjutajale teada. Igatahes otsisin kaua korralikku tugitooli oma kabinetti, kuni lõpuks leidsin 1930. aastate Lutheri vabriku mugava ja tugeva istme, mille lagunenud polstri tegin ise korda, ning olen seda juba 40 aastat kasutanud.

Detail annab sära
Toivo Raidmets on kogu oma kutseelu disaininud hulgaliselt toole, millest on arhitektuuri- ja disainigaleriisse kujundanud tiheda ja köitva valiknäituse aastaist 1989–2013 (paar aastaarvuta eksponaati võivad kanda juba selle aasta numbrit). Disainer on nende aastatega teinud endale selgeks, milline tema tool on kunstiteos ja milline on mõeldud kasutamiseks avalikus ruumis. Nagu juba eespool mainitud – kunstiteosel ei istuta –, aga tool kunstina avardab selle valdkonna mõistet ning seob praktilise mööbliesemegi ajastu esteetikaga. Näiteks arhitekt Arne Jacobseni kuulus nn sipelgatool, mida on toodetud juba üle poole sajandi ja mis on levinud üle kogu maailma, oli ka algselt pigem kunst kui iste, aga pärast 14 prototüübi teostamist materjalis kujundas ta algideest igapäevaelus hästi kasutatava, kergelt teisaldatava silmapaistva istme. See ahvatleb oma looduslähedase vormiga istet võtma ning oma elastse, inimkehaga lausa ühineva vormiga toolil ka pikemalt istuma – tõend sellest, et originaalsete toolide ideed võivad sündida üleöö. Ent nende juurutamine võtab aega – mida rohkem, seda kauem ka prototüüp reaalsuses kestab.
Raidmetsa looming on juba algusest peale äratanud tähelepanu näitustele esitatud ekstravagantsete toolide ja järidega („Lib-Lik” – 1989, „Vibulased” – 1989, „Samm 2” – 1991, „Sarv” – 1991). See laad pole aastatega kuhugi kadunud. Seda tõestavad muuhulgas eelmise aasta teosed („Päts” – 1996, „Kelk” – 2013). Mõned neist, näiteks „Kelk”, ongi kunstiteosed, millel võib lühikest aega istuda, tooli proovida, aga see pilab nende tõelist loomust, milleks on ruumi kaunistamine. Tegemist pole siiski mitte ruumi dekoreerimisega, sest need kuuluvad kogu möbleeritud sisustuse paradigmasse, olles selle lahutamatu, mõistusele püüdmatu osa.
Ühegi disainitud ruumi eesmärk pole ju ainult selle tarbimises olmeelus, vaid inimelu kõigi tasandite, ka hingelise ja vaimse haaramine. Milleks on mehel vaja näiteks sabaga frakki või kaelasidet – igapäevaelus üpris ebapraktilisi asju. Kuuldavasti sel põhjusel asendatigi frakk smokingu ja sakoga, hiljem pintsakuga, ning sellest hooajast hakatakse lipsugi kandma nagu salli, heidetuna üle õla. Ruumikunstis annab lahendusele sära just detail, sellest on Raidmets ammu aru saanud. Kui vaatame tema interjööre ja mööbliesemeid, siis iseloomustabki neid lõpuniminek väikestes asjades, läbimõeldus nii mööbli kasutamise kui teiste elementide osas. Mida vähem ruumis elemente kasutame, seda paremini ja seda hoolikamalt valitud materjalidest peavad need olema teostatud.

Küpse meistri elegants
Uue joonena Raidmetsa toolide-järide loomingus näen nende monteeritavust: detailid teevad nende transpordi (pakituna üsna väikestesse kastidesse) hõlpsaks üle maailma („Deal” – 2013, „John” –
2004, „Pedro” – 2013). Vähe sellest. Kui tellija saab niisuguse pakikese koos kokkumonteerimise juhistega, seob oma kätega kokku pandud tool teda enam esemega ja ta võib end tunda selle loomise kaasosalisena, nagu töömees tehases. Olen ka ise seda kogenud, kui olen pidanud seesuguseid tooteid kokku sättima – puhas rõõm!
Toivo Raidmetsa viimaste aastate loomingus tajun veel rohkem küpse meistri elegantsi, mis tuleb vaid aastatega ja sooviga oma töödes veel edasi minna („Kolmjalg” – 2010; „Kolmjalg 2”
– 2013; „Gerrit” – 2012). Kunst on piirideta ja aitab vastu seista masendusele, mis tihti kaasneb vananemise ja tulevikuväljavaatega ühel päeval surra. Mõni võib mõelda, et milleks küll teha Gerrit Rietveldi vaimus tool, mis Raidmetsa interpretatsioonis on väga elegantne. Pikemalt mõtlemata paneksin tooli vaatamiseks oma elutuppa hulga teiste kunstiteoste sekka, sest kunsti- ja arhitektuuriajaloos on tsiteerimine võte, mis pole lihtsalt kopeerimine, vaid unustatud vaimu elluäratamine. Nii läbib Euroopa arhitektuuri Rooma aegadest tänaseni Kreeka klassika interpreteerimine: selle kultuuri sügav vaimsus ja lõpuni lihvitud esteetika on eeskujuks neile loojaile, kes tahavad elada pikemalt kui on nende lühike inimelu – juua igavikulisuse ambroosiat.

Järelkasv
Disainigalerii keldrikorruselt leiame Raidmetsa õpilaste ekspositsiooni „Sushi Bar”: meistri soomlasest sõbra Simo Heikkilä töötoa käigus teostatud kümme baaripukki. Näitus on muljetavaldav: istmete peenest metallprofiilist on loodud oma ruumilisusega jäikuse tagavad vaimukad struktuurid, millele on asetatud naturaalpuidust istmelauad. Akadeemilise töö kontekstis on tulemus köitev, seda enam et tudengite ideed on materjalis reaalselt teostatud. See on sisearhitektuuri osakonna vana tava: iga üliõpilane peab koolis teostama vähemalt ühe tooli, nii nagu arhitektid peaksid ise teostama linnu pesakasti või koerakuudi. Sedaviisi õpitakse ruumikunsti käsitöölist loomust ja sünnib mõistmine, et kõik suur sünnib väiksest.
Siin norida enam ei tohiks, aga tahan noori hoiatada, et nad sellist istet kuhugi baari ei projekteeriks, eriti sušibaari. Tulenevalt Kaug-Ida õpetusest, mille juurde see toit kuulub, tuleb sööki ja seltsilisi nautida aeglaselt ja rahulikult, ainult toidule mõelda ja tööasjadest mitte rääkida. Selleks läheb aega tund-kaks. Eks proovige ise nii kaua sellisel alusel istuda. Olen oma pika elu jooksul proovinud sadu baaripukke ja parimad, kus ka aega saab veeta, on ikka pehmed-polsterdatud – kui teha need puidust, peab puidu inimese taguotsa järgi modelleerima. Tuleb mõelda ka sellele, et külastaja puki otsast maha ei kukuks –
olgu ta mõnedki dringid võtnud – ja et tema jalad tunniks rippu ei jääks – neid peab saama toetada. Ja üldse, viskibaari olme ei sobi suši söömiseks. See selleks, nii Raidmets kui Heikkilä on teinud tubli töö.
Tuult tiibadesse ja tiivad jalgadesse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht