Teine loodus ehk Betooni valatud maamärk Mustamäel

Avalikku ruumi kujundatakse standardeid järgides liiga konventsionaalselt. Nii puudub kasvavale organismile loominguline vaimutoit või on see asendatud toidulisanditega.

RISTO KOZER

2016. aastal sündis kinnisvaraarendus- ja ehitusettevõttes TTP idee rajada Mustamäele Pöörise tänava elamurajooni skulpturaalse ja orgaanilise arhitektuuriga suurvorm, mille eesmärk on luua Eesti täisnurksesse, standardiseeritud avalikku ruumi pikaajaline maamärk. 2018. aasta kevadel valmis Eesti juubelikingitusena koos peaväljakuga arhitektoon, mille sarnast Eestis teist ei leidu. Arhitektooni autor on Raiko Reinson, kelle sõnul sündis idee frankgehrylikult: „Lõikasin kolmnurkse siilaka paberit ja vinti keeratuna moodustas see pöörise. Panin selle liimiga aluse külge kinni, tegin mobiiliga pildi ja saatsin ära. Minu idee oli kohe see betoonist teha, veidi veel pabistasin, et kas nii kalli lahendusega ollakse nõus. TTP võttis idee rõõmuga vastu ja insenerid plaksutasid käsi, sest ülesanne oli väga põnev.“*

Eesti avaliku ruumi disainis on katsetatud ja püütud luua eri materjalidest, kuid tihtipeale funktsioonita dekoratiivseid maamärke, mille kavandamisel ja ehitamisel arvesse võetud madalaima hinna printsiip välistab juba eos objektide kestvuse. Pöörise arhitektoon aga kõnetab inimest ja sealset elukeskkonda, kuna tõmbab oma orgaanilise monumentaalsusega huvilisi ligi, soodustab omavahelist suhtlust ja ühiskonna lõimimist. Helsingis on sellisteks kohtadeks näiteks betoonist rulapargid, mis koondavad peale tänavasportlaste ka linnarahvast. Arvestades kõnealuse arhitektooni mõõtmeid on selge, et tänavasportlased hakkavad seda kasutama. Ja betoon võimaldab neil seda teha, ilma et skulptuuri pidevalt parandama peaks.

Arhitektooni loomisele kulus 130 tonni raudbetooni, sellesarnase raketise ehitusega on Eestis kokku puutunud heal juhul paar (kui mitte üks) ettevõtet. PR Betoon võttis vastu aukartust äratava ülesande ja on rajanud eksperimentaalse arhitektuuriga sajandi objekti, mille püsima jäämises pole kahtlustki. Valmis 24 sentimeetri paksune, kõrgeimas tipus 5,7 meetrit kõrge valge betoonivalu, mille kogukaal võrdub 6,5 vana trammiga. Mõnes mõttes sümboliseerib arhitektoon ka asjaolu, et Eestit veavad eraettevõtjad ja inimesed, mitte riik, sest riik ei rajaks nii keerukat, kallist ja erilist objekti lihtsalt niisama rahva lõbuks.

Pöörise elurajooni eksperimentaalne orgaaniline arhitektoon (arhitekt Raiko Reinson) pakub nii kohalikele lastele kui ka pealinna tänavasportlastele loendamatu arvu võimalusi betooni valatud ookeanilaine proovimiseks.

Risto Kozer

Objekti orgaaniline põhivorm on inspireeritud loodusest, meenutades murduvat ookeanilainet, mida võib näiteks oma silmaga näha Portugalis Nazarés toimuvatel suurimate lainete surfivõistlusel. Teisitimõtlejast arhitekti Raiko Reinsoni kavandatud arhitektoon pakub nii Pöörise elurajooni lastele kui ka pealinna tänavasportlastele loendamatu arvu võimalusi betooni valatud ookeanilaine proovimiseks.

Miks ikkagi sümpatiseerib loodusest tuletatud orgaaniline vorm rohkem kui täisnurkne kuubik? Pole kahtlustki, et inimesed on erinevad, samuti nende maitse ja maailmavaade, kuid tõsiasi on see, et Eesti avalikku ruumi kujundatakse standardeid järgides liiga konventsionaalselt. Nii puudub kasvavale arenevale organismile loominguline vaimutoit või on see asendatud toidulisanditega. Linnainimese kui avaliku ruumi tarbija DNAsse on sisse kodeeritud nn arhailine geen, mis tõmbab ikka looduse ja metsa poole. Selles kontekstis on arhitektoon Eesti avaliku ruumidisaini pretsedent, mis võiks edasi kanduda ja paljuneda ka väljaspool Tallinna. Ja seda mitte ainult arhitektuuri ehk vaatamisväärse objekti pärast, vaid ka mitmekesise funktsionaalse ruumikasutuse poolest, sest see aitab suurendada linnaruumi lisandväärtust. Ei ole vaja ehitada järje­kordset kataloogist tellitud rulaparki või rampi, kui on võimalik luua avaliku ruumi maamärk, mille kasutajate valik on sama lai kui toidukaupluse piimalett.

Rulakultuuri ja betoonist rulaparkide puhul ei saa mainimata jätta selle pioneerriiki Ameerika Ühendriike. 2003. aasta dokumentaalfilm „Northwest“ („Loe“) keskendub just sellele distsipliinile ja USA Vaikse ookeani loodeossa rajatud esteetilistele betoonist rulaparkidele, mille orgaaniline monumentaalsus meenutab Mustamäele rajatut. Betoonist rulaparkide disaini ja projekteerimisega tegelev Soome maastikuarhitekt Janne Saario on nimetanud seda teiseks looduseks, kus tehis- ja loodusmaastik omavahel põimuvad. Filmi epiloogis on pühendus neile, kes loovad oma reaalsust. See sobib nagu valatult ka arhitektooni kohta, mille unikaalsus ja ebakonventsionaalsus on andnud teistsuguse avaliku ruumi mõõtme.

Huvitav on ka arhitektooni saamislugu. Tihtipeale on kombeks hea avaliku ruumiobjekti kavandamisse ja projekteerimisse kaasata eri valdkondade spetsialiste ja asjatundjaid, kes arhitekti nõustavad. Kuigi sel puhul ei paista siin kaasamisest jälgegi, on tulemus ikkagi vitaalne – oma osa mängib siin kindlasti arhitekti kogemus.

2012. aastal rajati Pariisi Clichy-Batignolles’i linnaossa Martin Luther Kingi parki samasugust arhitektoonikat järgiv betoonist maastikuvorm, mille autoriks on arhitektuuribüroo Atelier Jacqueline Osty & associés. See suurvorm ei moodusta küll loop’i ehk pöörist, vaid kehastab alles murduma hakkavat 50 meetri laiust betoonist ookeanilainet, mis tõuseb kuni kuue meetri kõrgusele. Pole kahtlustki, et tegemist on Euroopa ühe mitmefunktsioonilisema orgaanilise arhitektuuri teosega, kus lapsed avastavad liumäe ja tänavasportlased leiavad lugematu arvu dimensioone. Ühtlasi liigendab objekt enneolematult elegantselt pargi haljastust ja maastikuarhitektuuri.

Kuigi üksikobjektide projekteerimine ja ehitus on kallim kui standardne või kataloogi mänguväljak, tuleb arvesse võtta investeeringu esteetilist, kasutajasõbralikku ja vastupidavuse printsiipi, mis annab ühiskonnale tagasi rohkem kui arvuliselt või statistiliselt prognoositav. Seetõttu võiks ja peaks igale poole Eestisse disainima ja rajama sellesarnaseid maamärke, mille eeskujusid võib leida nt Pariisist ja Kopenhaagenist. Ka liumägesid on võimalik Hayao Miyazaki fantaasiamaailmast inspireerituna luua betoonist, neid saab näha Kopenhaageni Superkileni pargis (arhitekt: Bjarke Ingels Group).

Avaliku ruumi kujundamisel peab rohkem tähelepanu pöörama ebakonventsionaalsele eksperimentaalsele arhitektuurile ja väikevormidele. Eesti tänavaspordi taristu on enamasti kujundatud kataloogikaupadega, mida siis nimetatakse rulaparkideks ja rularampideks. Probleem on selles, et kogu valdkond on pandud ühte patta ja kõike mõõdetakse ühe puuga – parke projekteerivad-rajavad isikud-asutused ei jaga teemast ööd ega mütsi. Siin aitaks juhenddokument või vastav töökoht kohalikus omavalitsuses, näiteks nagu Malmös, kus linna palgal on rulavaldkonna koordinaator. Iga visiooni ja projekti tuleb eraldi vaadelda ning vastavalt kohaspetsiifikale valida õige disain. Madalaima hinna printsiip ei loo inimsõbralikku linna.

* Karmen Kaljurand, Pöörise elamurajoon saab Eesti Vabariigile pühendatud peaväljaku. City24 – 29. I 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht