Tartu Jaani kirik läks, valmistuda Tartu toomkirik!

Enriko Talvistu

Tartu Jaani kirik. Eesti kirikud III. Kaur Alttoa, kaasautorid Eve Alttoa, Krista Kodres, Anu Mänd, toimetaja Anneli Randla, keeletoimetaja Kirsti Sinissaar; ingliskeelse kokkuvõtte teinud Krista Mits, kujundaja Ulla Säre. Muinsuskaitseamet, Tallinn, 2011. 136 lk. Tartu Jaani kirik on kahtlemata üks väärtuslikumaid ja põnevamaid mälestisi Eesti arhitektuurija kunstipärandis. Seda suurem oli üllatus esimese kokkuvõtvama käsitluse ilmumise üle mullu detsembris muinsuskaitseameti sarjas „Eesti kirikud”. Ehkki põhiautor on ootuspäraselt Kaur Alttoa, ei saa märkimata jätta ka kaasautorite käsitlusi teema terviklikumaks kirjutamisel. Eriti haruldane on meie kunstiteaduse ja loodetavasti ka laiemas kontekstis Eve Alttoa osa terrakotaskulptuuride valmistamisest, säilivusest ja konserveerimisest. Teema muudab eriti ahvatlevaks allikmaterjali kasinus, olemas on vaid hoone kehand. Siin on vaja osata lugeda müüri ja teha loogilisi järeldusi ning kõrvutada paralleelnäiteid. Selles on aga, nüüd võiks juba öelda meie vanema põlve ehitusajaloo uurija, Kaur Alttoa muidugi par excellence. On ta ju kaudselt ja lähemalt tegelenud Jaani kirikuga viimased nelikümmend aastat. Kuid mitte ainult, Alttoa on mitmekülgselt käsitlenud ka Tartu toomkirikut ja Lõuna-Eesti keskaegset tellisarhitektuuri tervikuna. Olgu kohe alguses öeldud, et hoolimata väliselt soliidsest köitest on tegemist siiski pigem visandiga – Alttoa pole kade, ta jätab ruumi ka tulevastele uurijatele. Samas paneb ta aga paika põhilised rajajooned kiriku ehitusloos, dateeringutes ja kujundusprogrammis. Sellest on edaspidi üsna raske kõrvale kalduda.

Kindlasti on autor istunud kahe heinakuhja vahel: midagi peab andma laiale lugejaskonnale ning samas mitte petma teemat vähegi tundvate lugejate ootusi. Mingil määral on need huvigrupid kattuvad, sest loodan, et eksisteerib üha enam neid ajaloohuvilisi, kes omamata kunstiajalugu põhiprofessioonina huvituvad just täpsest terminoloogiast, seletustest ja järeldustest. Uskuge, veel parem lugege, see kirjatükk pole kehvem heast kriminaalromaanist. Pealegi pole lugu väljamõeldis, vaid tugineb olemasolevale.

Jah, lugu on kohati kuiv. Kõik need võlvikud, arkaadid, vööndkaared jms võrrelduna ilmakaarte suundadega on ju asjassepühendamatule samavõrd raskesti hoomatav kui mõnele teated näiteks rallimaailmast. Alttoa alustab jutustamist justkui vähetähtsatest elementidest, s.o kirjeldamisest. Esialgu näib kirjeldamise järjekordki, alates soklist ja välisseintest ning lõpetades tont teab kus, pisut eksitav. Tekib küsimus, miks just selles järjekorras ja mitte teisiti? Kõik saab aga lahenduse, kui lugeja jõuab geneesi ja dateeringute peatükini, siin asetub lugu oma kohale.

Viimane kolmandik Alttoa tekstist on pühendatud kiriku hilisemale muundumisele ja restaureerimisele alates Liivi sõjast tänase päevani, ka siin leiab uudseid momente. Siiski tahan eelkõige loetleda neid elegantseid tuletisi, mis räägivad keskaegsest kirikust ja selle rajamisloost. Alttoa on siin nigel kasutama kõikvõimalikke oletusi. Kõik tema väited rajanevad pigem loogilistel seletustel, mis tulenevad seina lugemisest. Lausa naudingu tipuks võib pidada hoone varast kodakirikuks ehitamise kava lahti seletamist, mis toetub triumfikaarest lõunasse jääva pikihoone idaseinas olnud kivide tõlgendamisele. Teisalt diskussioon kiriku restaureerimise arhitekti Udo Tiirmaa (oli üks Alttoa põhilisi kolleege ja mõtlejaid hoone taastamisprojekti koostamisel) seisukohtadega algse põranda kõrguse küsimuses. Jään siin küll Alttoa väite juurde, et algne põrand pikihoone võlvimise ajaks oli praegusest umbes paar jalga kõrgemal; selle indikaatoriteks pole vaid halvasti laotud sisesokkel või juhuslik väljaulatuv tellis portaali soklis, vaid ka maakivid lõunapoolse kõrgseina piilarites. Samas leiab Alttoa kauni õigustuse – praeguse põranda madalam tasand võimaldas eksponeerida neid kihistusi, mis muidu oleksid põranda alla jäänud. Mis sellest, et kirikuruumi mõju on erinevate kõrguste tõttu hoopis teine ning selleks, et näha trifooriumiskulptuure keskaegsest vaatenurgast, peame me saalipingile ronima.

Muidugi on dateerimisel üheks vähestest tugisammastest Alar Läänelaiu dendrokronoloogiline analüüs pikiseinte parvaluste vanuse määramisel. Ehkki siin võiks ju nimetada võimaliku vea piirmäära, mis tavapäraselt sarnaste analüüside puhu esineb. Edasine Alttoa jutustus puhta seina faasitud vuugist ning silevuugiga laost erinevates seintes, elik hiljem krohvimiseks ette nähtud pindadest on aga kõrgem pilotaaž selgitamaks erinevaid ehitusjärke: mis seinad millises järjekorras on ehitatud.

Huvitav on Alttoa dateeringus ka erilise koha andmine kroonikates mainitud Tartu hiidtulekahjule 1328(29). aastal. Kindlasti väärinuks oletus, et sellest tulenevalt tõsteti põranda tasapinda ning kusagil tekkis ka plaanide muudatus kodakirikust basiilikaks, selgemat ülekirjutamist viidetega arheoloogilisele materjalile. Kusagil peaks ju leiduma tõend selle kohta, et analoogiliselt hilisematele linna põlemiskatastroofidele tekkis meetrijagu prahti kultuurkihina. Veidi kahtlane küll, aga ega Alttoa ei ütlegi, et see oli just põleng ja häving, mis tekitasid sellise kõrgusmärkide muudatuse, ta räägib vaid „teatud katastroofist”. Selleks võis ju olla ka Emajõe üleujutus? Jällegi materjal tulevastele interpreetidele.

No torni müüride ehitusjärkude dateerimisel tekkiv diskussioon varasemate uurijate väidetega on igatahes niivõrd korrektne, et siinkohal on raske autoriga mitte nõustuda. Üleüldse ei saa antud monograafia puhul olla autoriga nõustumata. Kui tema oma pikaajalisest kogemusest, sealjuures olgu mainitud, et mitte vaid viimaste aastate uurimistööst lähtuvalt, poleks seda üles kirjutanud, siis kes veel? Me ju teame neid eesti keskaja arhitektuuriloo uurijate küll objektiivseid, küll subjektiivseid konflikte, alates Vagast, Raamist ja Printsist teemal: kes kellele tere ütles või ei öelnud. See kõik on siiski tühine võrreldes sellega, et Jaani kiriku kohta on olemas käsitlus, millele edasistes uuringutes tugineda.

Alttoa on aus ega jäta paaris kohas eneselegi tuhka pähe raputamata – paljugi, mis võis aja jooksul eksitada. Ja ta vaatleb erinevaid käsitlusi sine ira et studio, jättes au nii Wilhelm Bockslaffile, Voldemar Vagale, Jaan Tarmule, Armin Tuulsele kui ka Olev Printsile, seda erinevates aegades ja käsitlustes. Ja jällegi on nii käsitletud Tartu XIV sajandi ehituskoolkonna probleem üks antud monograafia nauditavamaid peatükke, kus lisaks Riia toomkirikule, Tartu Maarja kirikule (mille varemeist on ju vaid paar ülesjoonistust) ning teisal Toruni toomkirikule ning mitmele teisele viidates saab selgemaks, et pigem on alust oletusel, et läbi keiserliku Böömimaa jõudsid siia inglise mõjutused, seda tsistertslaste põhja-saksa tellisgootika kastmes. Oletuslikult moodustus sellest kohalik stiilikoolkond.

Antud monograafia puhul võiks muidugi põhiautor olla tunduvalt sõnaohtram. Ei tea, kas siin on põhjuseks etteantud maht või piirangud oodatava lugejaskonna poolt – kes see ikka nii pikka ja igavat teksti viitsib läbi puurida. Aga Alttoa ongi vist selline uurijakogemustele toetuv purist, kes väidab midagi kindlat vaid juhul kui oletus (ning kogu raudkindlalt fikseerimata ajalugu ongi ju pelgalt oletus) kindlalt vett peab. Iseenesest sümpaatne suhtumine lugejasse, ehkki napp.

Ka Jaani kiriku hoone kirjeldamisel libiseb ta vaikselt mööda põhja- ja lõunaseina turpadest vööndkaarte joonel. Mingi segadus tekib ka piilarite alumiste skulptuuride loendis, kus külglöövidesse pööratud skulptuurid on küll üldloendis olemas, aga ikonograafia selgitamisel kaovad justkui ära. Täiesti nimetamata on triumfikaarte põskedel olnud skulptuurid ja nende oletatav seos kujundusprogrammiga. Võib-olla on see nimetatud määratlemata sarviline Mooses just sealt pärit? Ei usu, et see on jäänud lihtsalt kahe silma vahele. Pigem on see nende asjade kõrvalejätmine, mille kohta seisukohta pole. Las tulevased uurijad saavad ka midagi väita.

Miks on peadefriis lääneseinal kõrgemal kui külgmistel kõrgseintel? Miks on kapiteelitsoon arkaadidel ja piilaritel kõrgemal kui triumfikaare talumitel? Mis sündis kooriruumi põhjaja lõunaseina keskmiste akendega, et nende raamistus on vaid silekrohvitud? Miks ei ole kooriruumi lõunaseina läänepoolse akna kohal oleva võlvi kanna vööndkaar kohakuti alumise turba ja selle all olnud (skulpturaalse?) konsooliga? Miks on kõrgseina arkaadide viimane idapoolne kaar, mida ometigi justkui venitati pikihoone idaseinani välja, vaid kolmeteistkümne peaga friisiga, sellal kui teistes kaartes on neliteist pead? Miks on lõunaseina lääneosas niipalju raudkive? Miks on tädil rattad all juhul, kui ta pole omnibuss? Nendele ja paljudele teistele küsimustele Alttoa vastuseid ei anna, sest egas ta pole hiromant, hiromantia on teadupärast ajaloolastele mittesoovitatav tegevus.

Seega ootaks järgmist põhjapanevat käsitlust Jaani kiriku ehitusloo ja kujunduse küsimustes. Alus nii hoone enese kui ka Euroopa keskaegse terrakota kasutamise ajaloo osas on igati soliidselt loodud ning avatud diskussiooniks.

Omaette küsimus on kiriku skulptuuriprogrammi tõlgendamine. Kõige põnevam selles XIV sajandi euroopa terrakotas on ju tegelikult see peadefriis, mida Alttoa millegipärast atribueerib seisuste tüüpesindajatena, mitte konkreetseid isikuid (donaatorid, kodanikud?) kujutavaks. Nii meeldiv oleks seda ju pidada varaseimaks rahvuslikuks portreegaleriiks. Mingisugust pikemat selgitust peale pigem empiirilise arvamuse, et need on seisused, me antud käsitlusest ei leia. Võiks ju olla ka teisiti. Eriti põnev on aga kiriku ehituslooliste dateeringute sidumine skulptuuride programmiga – missugusest faasist alates kujud üleüldse tulevad mängu.

Võluv peatükk on siin seotud naiste päid ehtiva vahvelkrookes tanuserva – kruseleriga, mis tuleb teatud euroopa piirkondades kasutusele alles 1350ndate paiku ning millise kaunistuse esinemine naisportreedes võimaldaks sarnaste kujutiste arvust lähtudes justkui määratleda seinte valmimise järgnevust. Muidugi ootaks nende võluvate daamide peakatte nimetuseks midagi suupärasemat nagu krooke- või plisseertanu või Eestiski XIX sajandil levinud treenelit, aga kruseler loob uue peatüki ka kodumaise moe ajaloos. Nagu Alttoa veel kord tagasihoidlikult tõdeb: kogu see valdkond alles ootab uurijaid.

Õnneks või kahjuks kirjeldab suur osa kiriku ehitusloo peatükist pigem seda hilisemat, uusajale järgnevat ehitus- ja taastamislugu. Loomulikult vajab seegi kirjeldamist. Meeliliigutav on siinjuures Alttoa lament teemal, et ajal, kus ülikoolilinna ehitusmeister Georg Geist raius maha skulptuure Jaani kiriku interjöörist selleks, et teha sellest tõeliselt luterlikku ja klassitsistlikku provintsikirikut, tegi samast linnast pärit Friedrich von Maydell Tallinna Oleviste põlengujärgsel taastamisel ilma keskaegse gootika glorifitseerimisel. Vaid mõni aasta ja mõned inimesed lahutasid meid sellest XIX sajandi alguse klassitsistliku mõttemaailma brutaalsusest, kus enamik kiriku dekoori mõtestamisel arvesse tulevaid võtmekujusid läksid kahjuks kirve alla.

Ega nutulaul antud raamatus sellega veel lõpe. Käsitletakse põhjalikult ka XX sajandit, sõja hävitustööd ning hilisemat keerukat taastamiskäiku. Mitmete pööretega lugu on nüüd vähemalt üldkirjeldusena kaante vahel.

Kui midagi tõsisemat Jaani kiriku monograafiale ette heita, siis on see fotode vähesus. Muidugi tuleb silmas pidada, et paljud ülesvõtted on hävinud, paljud neist määratlemata. Headeks leidudeks on paar fotot Eesti Ajaloomuuseumi fotoarhiivist. Millegipärast on aga, kas kirjastuse- või autoripoolse liigse kiirustamise või siis vahendite nappuse tulemusena, tekkinud jooniste puudus: vaid üks jupike Udo Tiirmaa lõuna kõrgseina rekonstruktsioonist ning Raul Vaiksoo suhteliselt väikses mõõtkavas põhiplaan ja lõiked. Kusjuures Vaiksoo ja Tiirmaa kujutised erinevad detailides. Vaja olnuks aga hoopis rohkem detailijooniseid, mis selgitaksid teksti keerukamaid kohti.

Kahjuks on läbi aegade olnud vähe universaale, kes korraga kaevavad, sondeerivad, pildistavad ja joonistavad. Ikka teeb üks ühte ja teine teist paremini. Paljud joonised on ilmselt olemas skitside tasemel ja alles ootavad vormistamist. Oodanuks neid juba ka selle raamatu jaoks. Ning loomulikult oodanuks lugeja kas või paarigi, kas või oletuslikku rekonstruktsiooni eksterjöörist ja interjöörist. Vaiksool on tehtud üsna tore barokse kantsli rekonstruktsioon Krista Kodrese põhjaliku peatüki juurde. Peatükis, kus käsitletakse kiriku sisustust või õigemini seda, mida sellest on allikates leida. Vaiksoo on hea ja tundlik joonistaja, nagu seda näitavad mõned tema teisedki üllitised.

Ka selle monograafia ilmumise järel tuleb kurvastusega nentida tõsiasja, et uue iseseisvusaja erastamispoliitika üks vähikäike oli sellise teadusasutuse nagu Riikliku Uurimis- ja Projekteerimisinstituudi Eesti Ehitusmälestised erastamine ja tükeldamine. Instituutideks nimetati nõukogude ajal ka teisi projekteerimisasutusi, aga RUPI EE oli selles suhtes erand, et ta oli projekteerimistöö kõrval üld- ja alusuuringutega tegelev teadusasutus ning väärinuks kohta riiklike teadusasutuste nimekirjas. Sellist ajaloolaste, arheoloogide, arhitektide ja inseneride sümbiootilist kontsentratsiooni ei ole meil enam. Olemasolevad väiksed erabürood, restauraatorite koolid ega muinsuskaitseamet pole suutnud seda asendada. Aga kunagi pole hilja asutust taasluua, nii teaduslikuks uurimistööks kui noorema generatsiooni praktikabaasiks – ega AutoCAD üksi head projekteerijat ei koolita.

Muidugi ei saa Jaani kiriku puhul mööda minna praegusest taastamisfaasi põhirõhust – terrakotade konserveerimisest ning sellega seotud uurimistöödest, tehnoloogiate selgitamisest, moodsast keemiast ja muust. Nagu põhjaliku ülevaate autor Eve Alttoa isegi mainib, on tegu vaid ülevaatega. Arvestades konserveerimisprotsessi töömahukust, mille lõppu pole veel esialgu näha, võib ilmselt aastate pärast oodata siit omaette monograafiat, kus võiks koha leida veelgi põhjalikum metoodika kirjeldus koos vastavate graafikute ja muuga. Minu unistustes on selles ka põhjalikud joonised skulptuuride paiknemisest ning sinna juurde varasemad teadaolevad fotod ja praegused ülesvõtted igast skulpturaalsest detailist koos muude kirjelduste ja määratlustega. Oleksin sellise teose ettetellija juba täna.

Lisaks siinses ülevaates kahjuks käsitlemist mitte leidnud Anu Männi loole ühest säilinud XVIII sajandi kiriku messingist ristimisvaagnast on monograafia suur väärtus ka allikate ja kirjanduse loetelu, mis esmakordselt annab ammendaval kujul ülevaate kirikuga seotud suhteliselt laialipaisatud materjalist ja on abiks tulevastele uurijatele. Peagi ootaks näiteks kogumikusarja provisoorse pealkirjaga Studia St. Johannensis Dorpatensis, kus uute kirjutiste kõrval leiaksid koha ka mitmed vaid arhiivieksemplaridena saada olevad varasemad „lõpetamata uurimistööde lõpparuanded” (O. Prints, 1967).

Seni aga tasub Kaur Alttoa Tartu Jaani kiriku raamatut lugeda, siis raamat kaasas mitu tundi kirikus kohapeal ringi vaadata ning seejärel kodus teos veel kord üle lugeda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht