Tark piilub vana varjust

Margit Mutso

Nn targa maja kutsutud osalejatega arhitektuurivõistlus Rakvere südalinnas        Rakvere on viimase kümne aastaga läbi teinud metamorfoosi. Kauni linnuse kõrval uinunud hallist linnakesest on saanud Lääne-Virumaa pärl, mida on ikka ja jälle põhjust külastada. Arhitektuurihuvilised armastavad Rakveret iseäranis tema linnaruumiliste uuenduste pärast.       

1990ndatel toimusid päris mitmes Eesti väikelinnas arhitektuurivõistlused, mille eesmärk oli leida lahend linna nõukogude perioodil hääbunud keskosale: Räpina, Jõgeva, Põlva, Võru, Rakvere. Rakvere oli üks vähestest, kus paberilt ka tegudeni jõuti. Erinevalt enamikust väikelinnadest on siin pidevalt tööl olnud ka oma linnaarhitekt, kes linna ruumilisel arengul silma peal hoiab ja seda koordineerib. Rakvere juhtivad poliitikud on olnud keskmisest arhitektuurihuvilisemad ja -teadlikumad.       

Rakvere olulisemate hoonete ja planeeringute puhul on korraldatud arhitektuurivõistlusi  ja üsna ootuspäraselt toimus võistlus ka keskväljaku äärde kavandatavale linnavalitsuse, panga ja kompetentsikeskuse ühishoonele lahendi saamiseks. Aja ja raha kokkuhoiu huvides tehti seekord võistlus kahes etapis: esimeses oli kõigil huvilistel võimalus esitada oma portfoolio, mille põhjal ˛žürii (Andres Jaadla, Kalle Karron, Thea Laidvere, Raul Järg, Laila Põdra, Villem Tomiste ja Margit Mutso) valis välja seitse arhitektuuribürood, kellelt  telliti hoone eskiislahendus (portfoolio esitas 11 bürood).       

  Maja asukoht ajaloolise pangahoone taga (Turu plats 2) on komplitseeritud: see jääb peaaegu et peaväljaku äärde, kuid siiski väärt ajaloolise hoone taha nii, et vaid väike osa tulevasest hoonest jääb väljakule näha. Juurdeehitus muinsuskaitselisele objektile eeldaks ehk midagi rahulikku, pieteeditundelist, uus „tark maja” tahaks aga nagu midagi silmapaistvat,  midagi, mis viitaks maja sisulisele erisusele. Juurdeehituse maht on samast kaalukategooriast kui vana ehitis, nii et tegemist ei ole mingi väikese pangahoone (edaspidi linnavalitsuse hoone) lisandiga.     

    Kuna kõik osavõtjad olid väga tugevad tegijad, tekitasid hindaja poolt vaadatuna hämmingut mõned eksimused nii elementaarsetes asjades nagu näiteks peasissepääsu asukoha valik – päris mitmes töös jäi see väga ebaloogiliselt kuskile nurga taha. Järgmine, tegelikult sama oluline moment, oli uue ja vana hoone suhe, nende oskuslik kokkusobitamine,  see, millele juba eespool viitasin. Kas on mõtet püüda sedavõrd atraktiivset ajaloolist maja uue väga jõulise arhitektuuriga üle trumbata? Töid vaadates tundus, et mitte. Pigem eeldab see koht tundlikku, aga samas kindlasti mitte igavat lahendust. Paaris töös oli loodud viimaste trendide kohaselt orgaaniline maastikumaja süsteem katushaljastuse ja rohke avaliku ruumiga. Aga kas on mõtet panustada sellele kohal, mis on roheluse ja avaliku ruumiga  ümbritsetud ja tagatipuks pole majade vahel hästi vaadeldav? Tõsi, lahendused olid iseenesest efektsed ja põnevad, aga mitte selle koha jaoks. Suur tähtsus projektide hindamisel oli hoone tehnoloogia arendajate hinnangul – see, millisteks eksperimentideks ruume on võimalik kasutada. Peab tunnistama, et arhitektide ja tehnoloogiaekspertide valik langes üsna samadele projektidele ja esimese ringiga valiti välja kolm projekti: „MÕV” (Martin Aunin, Marti Kahu ja Martin Melioranski), „Kivi” (3+1 arhitektid) ja „Protees” (Alver Arhitektid), mille hulgast konsensuslikult valiti võitjaks viimane.         

„Proteesile” tõi võidu eelkõige lihtne ja hästi loogiline lahendus, kus pangamajaks ja kompetentsikeskuseks jaotatud nn tark maja piilub peapääsuga vana hoone tagant keskväljakule, sissepääs – avar klaasine aatrium – on kolmel hooneosal ühine ning seob kaks risttahukakujulist mahtu, uue ja vana tervikuks. Aatrium seob hoonet ka vertikaalselt: siit lähevad peatrepp ja lift ülemistele korrustele, avaras  ruumis on nähtav vana hoone tagumine sein. Aatriumi ümbritseb selektiivklaasist „klaaskast”, mis võimaldab hoone n-ö targalt tööle rakendada. Katusele on ette nähtud päikesepaneelid. Sissepääsu ette on loodud nn eesruum, väike lisaväljak, mis seob maja peaväljakuga. Autod pargitakse hoone alla parklasse, kuhu pääseb Adoffi tänavast. Hoone lõunakülje ja tänava vahele jääb väike haljasala, allee laiend.     

Väikese väljaku kohale ulatub varikatus,  mis kaitseb sissepääsu ala päikse ja vihma eest. Lisaks klaaspindadele on fassaadis ette nähtud Rakverele omane tellispind.