Tarad ja kärbuv avalik ruum

TARMO PIKNER, HELEN SOOVÄLI SEPPING

Linna ja linnalisust võiks kirjeldada dünaamilise kooseluvormina, mille iseloom sõltub kultuuriruumist. Kooselamise lahutamatu osa on avaliku ja privaatse sfääri piiritlemine. Konfliktid ühiskonna huvigruppide vahel on selle protsessi lahutamatu osa ja ikka tuleb ette olukordi, kus tajutakse, et üks pool ajab taga omakasu ühishuvide ja avaliku linnaruumi arvelt. Selle probleemi lahkamiseks tuleb selgitada sellist ruumi kasutamise piiramise nähtust nagu tarastatud kogukond (gated community).

Termin „tarastatud kogukond“ hõlmab kaht nähtust: tarastamist kui millegi isoleerimist füüsilise piirdega ning kogukonda kui inimeste rühma, keda ühendavad ühishuvid.1 „Tarastatud kogukonna“ termin viitab eraldumisele või eraldamisele, selle vorm sõltub aga linnast, see tähendab kontekstist.

Tarastamine – kuidas ja miks?

Tarastatud kogukonda2 on defineeritud mitmete aspektide alusel: suletus (lihtne tara, elektriline piirdeaed), järelevalve (kaamerad, turvamees), sissepääsu kontroll (tõkkepuu, valvur). Piiratud juurdepääsuga ja kiivalt kontrolli all hoitud territooriumid on reserveeritud sealsetele elanikele ja nende külalistele ning suletud võõrastele. Selle terminiga hõlmatakse ka teisi territoriaalseid üksusi, alates karmi juurdepääsupiiranguga elu- ja kaubanduspiirkondadest (vahel arvatakse siia ka koolid ja lasteaiad) kuni kiipväravaga elamukvartaliteni.

Linnauuringutes tuuakse tarastatud kogukondade kohta ohtralt näiteid USA linnadest, näiteks Los Angelesest.3 Nähtuse tekkelugu ulatub siiski kaugemale. Ka Euroopa linnadest saab tuua näiteid, kuidas füüsiliste barjääridega tekitati sotsiaalset tõrjutust: keskaegsed linnad ümbritseti kõrge müüriga ning igas linnas kehtis oma õigus. Geto mõiste pärineb juutidele seatud liikumispiirangutest linnaruumis. XVI sajandi alguses rajati Veneetsias eraldi saarele esimene vahipostidega juutide geto, kus tehti nende liikumisele mitmeid takistusi, muu hulgas keelati rangelt külastada teisi Veneetsia saari. Industrialiseerimise ajastu alguses ehk XIX sajandi lõpus loodi Inglismaal linna äärealadele, saastatud linnakeskusest eemale, jõukatele kodanikele mõeldud elitaarsed ja piiratud juurdepääsuga elupiirkonnad. Tänapäeval võib tarastatud kogukondi leida kõikide maailmajagude linnades.

Tarastatakse mitmel põhjusel ja see sõltub sotsiaal-majanduslikust kontekstist. Kõige enam seletatakse seda nähtust erialases kirjanduses hirmuga. Ebakindlas ja lõhestunud ühiskonnas võib tõkete püstitamine elamurajoonide ümber tõsta piirkonna turvalisust ja ka kinnisvara väärtust. Seda laadi näiteid leiame Lõuna-Aafrikast, ka mujalt Aafrikast ning Ladina-Ameerikast, kus inimesed otsivad oma elule ja varale kaitset turvasüsteemidest. Põhja-Ameerika linnades tarastatakse elurajoone osaliselt samuti turvalisuskaalutlusel, kuid paljuski ka prestiiži pärast. Mitmes Euroopa ning Aasia riigis on täheldatud, et keskklassi ning töölisklassi uusarendused on tarastatud selleks, et saavutada privaatsus ülereguleeritud linnas. Näiteks saab seal vabamalt planeerida teid, kujundada ümber maastikku, paigutada tänavaruumi turvakaame­raid, kehtestada liiklusreegleid ning kavandada tänavavalgustust ja muid tehnovõrke.4

Euroopas pole elamispiirkonna tarastamine nii levinud kui USAs. Siin on ühiskond sidusam, stabiilsem ning välja on kujunenud traditsioon, et kõigil kodanikel on õigus linnaruumis vabalt liikuda. Mõned aastad tagasi läbi viidud uuringus leitakse siiski, et tarastatud kogukondi on Vilniuses 20, Prahas 50, Budapestis 70 ja Varssavis 300.5 Põhjusi on mitmeid:6 majanduse mahajäämus, õhuke avalik sektor, kohalike omavalitsuste tsentraliseeritud rahastamine, madal riiklik või kohalik maksu- ja investeerimistase, sotsiaalne ebavõrdsus ja rahvastiku tihedus.

Ruumi eraldamiseks ja eksklusiivsuse saavutamiseks ei pea alati kasutama füüsilisi piirdeid. Ka kogukonnad võivad hoida omaette ning välistada teatud osa ühiskonnast. Seda laadi tunnetuslikku tarastamisest võib leida Põhja-Ameerika eeslinnades, väga segregeerunud valge keskklassi elukohas.7 Kuid sama suhtumist võib kohata mõnes Stockholmi eeslinnaski. Näiteks paikades, kus elab palju sisserännanuid ning kuhu valgetel naistel ei soovitata turvalisuse kaalutlustel ilma saatjata minna. Ka Tallinnas on täheldatud segregeerumise trendi: rahvuslik paiknemine kattub üha rohkem elanike sotsiaalmajandusliku positsiooniga ehk eestlased koonduvad elama ühte, vene emakeelega inimesed aga teise piirkonda.8 Ühte asumisse kolivad kokku jõukamad, teise majanduslikult vähemkindlustatud inimesed.

Kogukond

Kogukond tarastatud elamualal on omaette küsimus. Tihti eeldatakse, et tarastatud piirkonna sees elab ühtne kogukond. Inimeste kogemused jäigalt kontrollitud elukeskkonnas erinevad siiski kultuuriti, kuid mõningaid ühisjooni siiski leiab.9 Eksklusiivse elukoha valikut põhjendatakse soovi­ga leida turvaline ja elustiilile vastav keskkond. See unistus toobki kokku ühesuguse ühiskondliku positsiooniga majanduslikult paremal järjel inimesed. Taraga kooslusi tekib aga ka keskklassi ja madala sissetulekuga inimeste puhul. Need inimesed püüdlevad kaotatud ruraalse idülli poole, kus ei peaks uksi lukustama, lapsed saaksid tänaval mängida ning kõik vajalikud teenused oleksid kodu lähedal. Sellise helesinise idülli ja metropoli reaalsuse vahel haigutab aga tihti suur kuristik ning unistus viiakse ellu eraldatud tsooni vormis turvameetmete abil.

Tarastamise mõju linnale

Linnauurijad on ühel nõul,10 et tarastamine mõjub linnale negatiivselt, sest tõrjub elanikke ja killustab linnaruumi. Ruumiline eraldumine võib vähendada ka inimeste tahet panustada avalikku heaollu.

Privaatsed tsitadellid kujundavad ümber ka transpordi ja liikuvuse, ebasobivaid inimesi püütakse tõrjuda ja hoida nad „oma“ territooriumist eemal. Ka Tallinnas ja selle ümbruses, näiteks mitmete elamu- ja kaubanduskvartalite arendamisel, levivad samad tendentsid. Ruumi kavandamisel võib tarastamine (see tähendab juurepääsu takistamine) ja avaliku ruumi hõivamine olla peidetud mitme kavala juriidilise nüansi ja ebamäärase tulevikulubaduse varju.

Tuleb tõdeda, et tarastatud kogukonna mõiste on ambivalentne,11 selle tähendusväli lai ning iga juhtumit tuleb vaadata eraldi. Kirjeldatud eraruumid viivad aga privatoopiani, nagu seda on nimetanud McKenzie,12 tekivad kohad, kus „domineeriv ideoloogia on privatism, mille puhul on leping ülim võimuorgan, omandiõigused ja omandi väärtus on kogukonna elu keskmes, homogeensus, klannistumine ning välistamine aga sotsiaalsed alustalad“.

1 C.-P. Pow, „Good” and „real” places: A geographical-moral critique o territorial place-making. – Geografiska Annaler, Series B, Human Geography 2009, Vol. 91 (2), lk 91–105.

2 C. Lemanski, Gated community. Encyclopedia of Urban Studies. Toim R. Hutchison. SAGE Publications, London 2010, lk 289–292.0

3 E. J. Blakely, M. G. Snyder, Fortress America: Gated Communities in the United States. Brookings Institution, Washington, D.C. 1997. Vt ka S. Low, Behind the Gates: Life, Security, and the Pursuit of Happiness in Fortress America. Routledge, London 2003.

4 E. Charmes, Cul-de-sacs, Superblocks and Environmental Areas as Supports of Residential Territorialization. – Journal of Urban Design 2010, Vol. 15, nr 3, lk 357–374.

5 Z. Cséfalvay, C. Webster, Gates or No Gates? A Cross-European Enquiry into the Driving Forces behind Gated Communities. – Regional Studies 2012, Vol. 46 (3), lk 293–308.

6 Samas.

7 J. M. Jacobs, Edge of Empire: Postcolonialism and the City. Routledge, London 1996. Vt ka J. S. Duncan, N. G. Duncan, Landscapes of Privilege. The Politics of the Aesthetic in an American Suburub. Routledge, London 2003.

8 T. Tammaru, S. Marcińczak, M. van Ham, S. Musted, Socio-Economic Segregation in European Capital Cities. East meets West. Taylor & Francis 2016, http://www.tandf.net/books/details/9781138794931/

9 C. Lemanski, 2010.

10 Vt nt Gated Communities. Social Sustainability in Contemporary and Historical Gated Developments. Toim S. Bagaeen, O. Uduku. Earthscan, London 2010.

11 C.-P. Pow, 2009.

12 E. McKenzie, Privatopia: Homeowner Associations and the Rise of Residential Private Government. Yale Univeristy Press, New Haven 1984, lk 177. Vt ka S. Graham, S. Marvin, Splintering Urbanism. Network Infrastructures, Technological Mobilities and the Urban Condition. Routledge, London 2001.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht