Tänavate avalik projekteerimine. Kas tõesti?

Jõe ja Pronksi tänava eskiisprojekt näitab, et Tallinnas on tuuled pöördumas. Ei maksa siiski loota, et soovitud muutus saadakse tänavaruumi põhimõttelise ümberjaotamiseta.

MATS-LAES NUTER

Tuttava õhutusel käisin Jõe ja Pronksi tänava rekonstrueerimise eskiisprojekti avalikul arutelul. Mulle on kõrva jäänud, et samasuguseid arutelusid on hiljuti korraldatud teistegi tänavate puhul. See on midagi uut, sest avalikke teid ja tänavaid meil üldjuhul avalikult ei kavandata. Läksin siis huviga kaema, mida pakutakse, ja selgus, et peale tee ja küpsiste kostitati konstruktiivse aruteluga. Kesklinna linnaosa vanem Vladimir Svet on väga hea arutelu juht. Ta andis sõna projekti koostajatele (K-projekt), huvilistele, küsijatele ja teadjatele – kenasti ja viisakalt –, hoidis fookust ja silma peal armutult tiksuval kellal, rääkis vabalt eesti, inglise ja vene keelt, tõlkis, kui vaja. Seejuures oli inimestele igati vastu tuldud: üritus toimus õhtul kell kuus ning seega sai ka lihtsurelik pärast tööd kohale tulla. Tundub, et paari-kolmekümnest inimesest suurem osa olidki selle kandi elanikud. Esindatud olid need, kelle elu põhiküsimus on liikluse läbilaskevõime, kuid kohal olid ka „tüütud“ puukallistajad.

Eskiis on tegelikult üsna asjalik, kuigi ei saa öelda, et juba euroopalikult progressiivne. Selle lahendusega eraldatakse reovesi sademeveest, mida pole mõtet juhtida Paljassaare veepuhastusjaama, ning vahetatakse välja teealused kommunikatsioonid. Narva maantee ristmik saab juurde ühe puuduva ülekäiguraja, mõlemale poole tänavat on kavandatud 1,5 meetri laiune jalgrattatee, mis on lõiguti kõnniteest ja sõiduteest äärekiviga eraldatud. Sõiduradu on selle tarbeks kitsamaks tõmmatud, sest projekteerijate sõnul on nende laius täna tublisti üle standardi. Sellega soodustatakse aga autoga kihutamist ning autotee alla on läinud tarbetult palju linnaruumi. Eskiisi järgi suurendatakse kõrghaljastuse osakaalu, vähemaks jääb parkimiskohti ning kõnnitee osa on kaetud kivisillutisega. Gonsiori kurikuulsaid sademeveerenne eskiisil ei ole. Juhul kui sademevesi tuleb kuidagi üle kõnni- ja rattatee pinnasesse või uude lahkvoolulisse kanalisatsiooni juhtida, siis tehakse seda loodetavasti teisiti kui Gonsiori tänaval, nimelt tasapinnaliste restide ja mitte kergliiklejatele tülikate vagudega. Tartu maantee ristmikul viiakse Pronksi tänavale keerava parempöörderaja lõpp teisele poole trammiteed (praegu ületavad autod pöördeks trammitee diagonaalis) ning peatumist tähistav joon nihkub pisut edasi. Praegu on see foori pahaaimamatuks eiramiseks üks lihtsamaid kohti, olen seda isegi paar korda teinud. Väiksem pöörderaadius sunnib hoo maha võtma, mistõttu jääb rallimiseks vähem kuraasi. Ruumi ülejäägi saavad enda valdusse jalakäijad, sh on teeületus edaspidi turvalisem.

Kõige selle juures on aga kõik sõidurajad endiselt alles: Narva maantee ristmikul viis, Tartu maantee ristmikul kaheksa. Eskiisi järgi on Jõe-Pronksi marsruudil minimaalselt viis sõidurada Reidi teest Tartu maanteeni peaaegu kogu lõigu ulatuses, välja arvatud 50 meetrit, kus sõiduradu on neli. 1,5 meetri laiune jalgrattatee jõnksutab aga siiski igal ristmikul ülekäiguradadele, selmet otse üle ristmiku kulgeda, nagu liiklusvahendile kohane. Kui tulla Pronksi tänava poolt, pöörab kaks rida vasakule Tartu maanteele, kaks otse, üks paremale Rävala puiesteele. Minu teada peaks nihe ruumikasutajate osakaalus toimuma millegi arvelt. Vastasel juhul täitub sihtotstarbeline ruum nende kasutajatega, kellele see on ette nähtud, ning soovitud muutust ei tule. Svet korrutas esitluse ajal, et eskiisiga soovitakse liikuda üldise eesmärgi poole, mis on kesk- ja südalinna transiitliikluse vähendamine. Mõte on ainuõige, aga, parafraseerides Einsteini: ei tasu teha üht ja sama asja mitu korda ning oodata erinevaid tulemusi. Kasutajate harjumusi saab kõige efektiivsemalt suunata tänavaruumi ümberkujundamisega.

Tallinna Pronksi tänav on praegu enamjaolt autode päralt. Jõe ja Pronksi tänava rekonstrueerimise eskiisprojektis, mille autor on K-Projekt, on antud rohkem ruumi kergliiklejale, suurendatud kõrghaljastuse osakaalu, vähendatud parkimiskohti ning kõnnitee on ette nähtud sillutada kiviga.

Tiina Kõrtsini/ Õhtuleht / Scanpix

Eskiisile on kantud ka paar bussitaskut ja Svet rääkis, et transpordiametiga käib juba praegu arutelu, et tänava avamisel, s.t paari aasta pärast, oleks Jõe ja Pronksi lõigul juba ühistranspordi liinivõrguga ühendatud ja päriselt vajalik ühendus olemas. Publiku hulgast kostis etteheiteid Reidi teele käima pandud n-ö suvaka nr 66 bussi pärast. Minu mäletamist mööda laitsid Kalamaja elanikud ise selle liini kavandatava marsruudi maha. Võib-olla oleks linn pidanud sel korral selja sirge hoidma ja ikkagi katsetama.

Üldpildis on Pronksi-Jõe eskiisiga seonduv siiski positiivne: linn on kodanikega dialoogis ja kaasamine ei tähenda seekord pealtnäha pelgalt teraapilist ärakuulamist. Eskiisi joonised on avalikult internetis näha ja plaani sai kommenteerida veebruari lõpuni. Plaan, et Pronksi tänaval võiks tulevikus laiutada tervelt kolm meetrit lai päris jalgrattatee, annab lootust! Olgugi see ikkagi pisut kitsam, kui Tallinna rattastrateegia järgi olla võiks, ning kokku vaid ühe sõiduraja laius. Terviklikust rattateede võrgust on Tallinn endiselt väga-väga kaugel, aga kuulda on positiivseid sahinaid ka selles valdkonnas. Lõpuks on eskiisis pakutav siiski suur edasiminek ja kompromiss mõistlikkuse suunas.

Tänav on väga tähtis avaliku ruumi osa. Paljudes Tallinna asumites pole keskset väljakut, suurt parki või promenaadi, mis oleks kohana linlastele tähenduslik. Seda enam jääb see roll asumi tänavate täita. Me võime lubada magistraalidele pisut suuremat liikluskoormust ja teha järeleandmisi tehnovõrkude, ühistranspordi, kaubaveo, haljastuse ja kõige muu sellise nimel, sest seda kõike me vajame ja kasutame. Kompromisside tegemine on kahtlemata keeruline ja vastutusrikas töö. Samal ajal ei tohi unustada, et väikesele kodutänavale tuleb keerata suurelt linnatänavalt, kus on kauplus ja bussipeatus, ja ka see ruum peab olema kõigile, ka seal ei tohiks olla dominante.* Vastasel juhul saavad asumitest piltlikult öeldes väikesaared, mille vahel liikumiseks peab ikkagi kuuri alt aerud tooma ja paati ronima. Paar hullu küll n-ö ujub (need Tallinna kaks jalgratturit) ja mõni trotsib olusid, rühkides kummikutega ühelt laiult teisele (neid nimetatakse tähtsalt ohutussaarteks), aga mis elu see on. Paadimeeste olemine paistab ikka palju mõnusam olevat ja võib-olla peaksin ikka endale ka paadi soetama … Nii see otsus tihtipeale auto kasuks tehakse – ja see võib olla ka täiesti alateadlik valik. Tänavaruumi kujundades peaks mõtlema sellele, millist kasutajat soovitakse seal näha, ja silmas pidama, et tänav on koht, mitte lihtsalt toru.

Lõpuks võib öelda, et Tallinna linnajuhtide puhul on silma jäänud positiivsed ilmingud. Üle maailma võib linnade ja riikide valitsemise lugudest välja tuua arvukalt näiteid, et sisuliselt head otsused võivad olla ka poliitiliselt vägagi populaarsed. Inimestele meeldivad juhid, kes oskavad arvestada nende vajadustega ja lahendada probleeme, keda saab usaldada ka pika visiooni elluviimise juures. Päriselt, ka nii on võimalik! Sisuliselt hea otsuseni jõudmiseks peab hea juht aga usaldama neid, keda ta juhib, nende hulgas planeerijaid, eksperte, teadlasi, kodanikke jne. Eeskuju võiks võtta härra Lee Myung-bakist, kes kandideeris 2002. aastal Souli linnapeaks. Ta haaras rohujuuretasandil tekkinud mõttest kinni ja lubas lammutada linna läbiva Cheonggyecheoni kiirtee, et taastada üle 20 aasta betooni all hingitsenud jõesäng. Linnapeana viis Myung-bak ambitsioonika plaani ellu, vaatamata liiklusinseneride häälekatele protestidele ja kurjakuulutavale prognoosile, mille kohaselt oleks pidanud kogu pealinna liiklus katastroofiliselt kokku kukkuma. Idee toetajate prognoos pidas aga paika: ökosüsteem hakkas taastuma paari aastaga, soojasaare efekti vähenemise tõttu langes temperatuur endise kiirtee piirkonnas üle kahe kraadi ning kinnisvara hind tõusis 300%. Praegu on Cheonggyecheon keskne avalik ruum, mille üle tunnevad uhkust linlased ja mida käivad kaemas turistid. Pärast Souli linnametsa ja metsapargi rajamist, linnavalitsuse hoone ees avaliku rohelise kultuuriväljaku avamist ja investeeringuid ühistransporti valiti Lee Myung-bak Lõuna-Korea presidendiks.

* Tänavaruumi dominantne liikumisviis suunab ruumi arengut, s.t ruum kujundatakse selle funktsiooni ümber. Maailma jalgratta-Mekas Kopenhaagenis on jalgratas samuti osa liiklejaid teatud määral kõrvale tõrjunud. Paljudes linnades üle maailma, sh Tallinnas, suunab tänavaruumi kujundamist auto, mille efektiivne kasutamine eeldab kõiksugu eritingimusi, nagu postide ja viitade asetamine kõnniteele, sõiduradade eraldamine äärekiviga, foorisüsteem, torupiirded jms. Magistraalteede ristumisel oleme harjunud, et lisaruumi antakse veel juurde ka neile autojuhtidele, kes soovivad pöörata vasakule ja paremale, ning saame paljude tänavate ääres auto parkida jne. Kuna autoga liiklemine on niivõrd nõudlik ja ruumimahukas, siis tuleb jalakäijail, kergliiklejail, pahatihti ka ühistranspordi ja tänavahaljastuse puhul leppida sellega, mis n-ö üle jääb. Teised liiklejad peavad harjuma ka müra ja õhusaastega. Heas tänavaruumis on liikumisviiside võimalused tasakaalustatud, mistõttu on tasakaalus ka liikluspilt ehk liikumisviiside ja tänava funktsioonide jaotus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht