Tallinn kaks null üks seitse

Järjepidevuse lõhkumine ja katkestused on osa Tallinnast, aga see mõjub linna puhul väsitavalt.

TRIIN PITSI

Ikka ja jälle taban end mõtlemas, mis mulle kodulinna juures kõige rohkem meeldib ja mis üldse ei meeldi. Millise Tallinna oleme saanud 2017. aasta alguseks? Kui palju vana on ehitusbuumis kaduma läinud, mis ajale jalgu jäänud ja mis visalt kõigest hoolimata alles püsib? Käisin kesklinnas läbi mõned kohad, mis on mulle silma hakanud ja/või mida ootab peagi ees ümberkorraldamine.

Järjepidevuse pidev lõhkumine ja katkestatud linnaruum on see, mis Tallinnas väsitab. Uus masu või kinnisvarakriis polekski nii halb. See, mis praegu kiiruga valmis ehitatakse, ei ole üldjuhul kooskõlas hea linnaruumi ideedega. Ehk annab aeg arutust. Üldiselt annab.

 

Ülal Maakri pilvelõhkujad. Maakri asumis, Tallinna pilvelõhkujate piirkonnas käib vilgas ehitamine. Tornide keskele tekib uus kvartal, mis peaks selle ala veelgi tihedamaks ja suurlinlikumaks muutma. Alles see oli, kui seal olid väiksed puumajad. Garaažide read ja ajutised parkimisplatsid ootavad veel oma aega. Tõenäoliselt tuleb ka neil taanduda uute pilvelõhkujate ees.

Paremal Rotermanni vaated. Tallinn ei tohi kunagi valmis saada, seda teame kõik. Eriti hästi on selle eest seisnud arendajad, kelleta oleks Ülemiste vanake juba ammu linnale hukutava vee peale tõmmanud. Mereäärseid tühje krunte täidetakse praegu nii hoogsalt, nagu homset päeva ei tulekski. Reidi tee tükk tüki haaval valmisehitamine kõikide vastuargumentide ja rahvaalgatuste kiuste mõjub rusuvalt. Kalaranna lõpliku välisilme kujunemine on ka veel lahtine ja koguka linnahalli lõpplahendus samuti. Rotermanni kvartalis on endiselt jõude seisvaid tööstushooneid, mille peale kiikavad ühelt poolt Viru keskus ja teisalt kogu Rotermanni arendus. Turistid käivad ja pildistavad. Neile on huvitav, et renoveeritud moodsa arhitektuuri vahele on jäänud veel midagi sellist, mis Taanis või Hollandis oleks juba ammu „ära koristatud“.

Ülal kaks tühja hoonet. Minu eluajal on Tallinn pidevalt muutunud. Tuttavate kohtade püsimine ei ole iseenesestmõistetav, millegagi ei saa ära harjuda. Kõige kiuste annab Tallinnale näo lõpetamatus. Selles on halbu külgi, kuid lõpetamatuses on ka Tallinna võlu. See tekitab tunde, et on veel ruumi midagi teha, olla ja kuhugi välja jõuda. Selle all ei mõtle ma alati uute majade ehitamist, vaid ka ehitamata jätmist, väärtusliku linnaruumi tekitamist kõigile. Tallinn on küllalt väike, et saavutada inimväärne linnaruum ja olla eeskujuks teistelegi. Tallinna eripäraks on üksikud tühjad hooned, mis jäävad kohati nii märkamatuks, et nende staatus ja saatus läheb korda vaid mõne õnnetuse, näiteks põlengu korral.

See on üks huvitavamaid piirkondi kesklinnas, mis võiks olla uus omanäoline Kalamaja. Keskturu asemele kavandatakse hoopis mingit hübriidi uuselamutest ja väiksemast turust. Pole päris selge, kuidas sellest kõigest võiks saada soodne keskpunkt kogu piirkonnale.

Paremal paneelmajade rida ja Uue Lootuse. Kaugelt vaatab Tallinna city’le vastu Keldrimäe. Palju kihte ja nõukogudeaegset arhitektuuripärandit. Muidugi ka keskturg kogu oma kummalisuses. Mulle ja kindlasti paljudele teistele on see Tallinna ainus tõeline turg. Seal sai juba lapsepõlves hapukurki ja kapsast degusteerida.

Viru keskus ja projekteerijate maja. Sümbolhoonete, kaubamaja ja projekteerijate maja lammutamine ning kogu ala ulatuslik ümberehitus üheks hiiglaslikuks kaubamajaks on juba kavandamisel. Viru keskuse ümbruse liikluskorralduse kohta on kuulda nii palju, et kord olid jalakäijad maa peal, siis viidi nad aastateks maa alla ning nüüd lubatakse, et liiklus läheb tunnelisse ja jalakäijad pääsevad taas maa peale. Elame, näeme.

9 × Triin Pitsi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht