Tahan – annan sõna, tahan – võtan sõna, tahan – muudan sõna tähendust

Muinsuskaitseseadust ei kasutata mitte ainult muinsuste kaitsmiseks, vaid ka ühe seltskonna maitse-eelistuste toetamiseks.

MARGIT MUTSO

Aastaid murdsime muinsuskaitse nõukogus pead, kuidas tõsta muinsuskaitse mainet ja usaldusväärsust ning julgustada inimesi koostööle muinsuskaitsjatega. Nüüd istun arvuti taha selleks, et rahvakeeli öelduna tõmmata vesi peale juhtivatele muinsuskaitsjatele, keda olen siiani austanud ja toetanud. Isiklik solvumine? Kindlasti, aga mitte ainult. Probleem on laiem ning mitmetahulisem, kui allpool kirjeldatud kogemus. Enamik arhitekte, kes on oma töös muinsuskaitsega kokku puutunud, kurdab, et kooskõlastajad-muinsuskaitsjad võtavad endale õiguse otsustada asjade üle, milles neil puudub pädevus, ja kuritarvitavad seejuures oma õigust anda või mitte anda projektile kooskõlastus. Arhitektil võib olla kõige kõrgem kvalifikatsioon ja muinsuskaitsealuste objektidega tegelemise litsents, ta võib olla võitnud ka professionaalse žüriiga arhitektuurivõistluse, järginud kõiki seadusi, muinsuskaitse ettekirjutusi jne, kuid see, kas projekt jõuab teostuseni, sõltub ikka sellest, mida arvavad sellest muinsuskaitseametnikud ja muinsuskaitseametit nõustavate nõukogude eksperdid – kas projekt meeldib neile või mitte. Jutt käib just nimelt kellelegi meeldimisest, mitte sellest, kas projekt vastab muinsuskaitse nõuetele. Kui pakutud arhitektuurilahendus heakskiitu ei leia, siis annab muinsuskaitseseadus muinsuskaitseametile (too arvestab enamasti eksperdinõukogude seisukohaga) piisava aluse nõuda muudatusi või lükata projekt üldse kalevi alla. Nii just juhtuski Vastseliina piiskopilinnuse linnusekabeli projektiga. Uuringuid ja ajalugu, nagu on pikkade arutelude käigus selgunud, saab tõlgendada vastavalt ekspertide ja ametnike eesmärgile.

Ime sündimise koht

Eesti idapiiril paiknev Vastseliina on väike koht, mille külastamiseks pole palju põhjust. On vaid üks objekt, mis rahva kohale meelitab: XIV sajandist pärit piiskopilinnuse varemed. See linnus ei olnud eriline ehitis mitte ainult piirikindlusena. 1353. aasta hilissuvel olevat linnusekabelis aset leidnud enneolematu ime: siin olla nähtud ilmutust, mille käigus asetus kabeli põhjaseinale kinnitatud valge rist ümber idaaltarile. Paavst Innocentius IV andis kabelile indulgentsibulla ning Vastseliinast sai palverändurite sihtkoht. Rist olevat püsinud idaaltaril ühegi kinnituseta kuni Põhjasõjani, kui linnus koos kabeliga purustati. Palverännakud müstilisse kohta aga jätkuvad tänase päevani. Linnusest on järel küll vaid varemed ja ime sündimise kohta tähistab pelk lohk linnusemaastikul.

Linnuse haldamiseks loodud Vastseliina Piiskopilinnuse sihtasutus on seadnud eesmärgi kujundada linnusealast atraktiivne keskaja teemapark Novum Castrum: koht, kus korraldada üritusi, anda edasi kultuurilugu, hoida koha identiteeti, meelitada riigi äärealale senisest rohkem turiste ja luua sellega kohalikele töökohti. Selle nimel on südamega tööd tehtud. Raha on vähe, aga jõudumööda on varemeid konserveeritud ja rahvale eksponeeritud. Linnusega on tegelema palgatud Eesti oma ala parimad eksperdid: ajaloolased, arheoloogid ja konservaatorid. Sihtasutuse plaan oli aga ulatuslikum kui pelgalt müürijäänuste konserveerimine. Pargi keskseks vaatamisväärsuseks pidi saama ristiime sündimise koht: rahvale avatud konserveeritud linnusekabeli müürid, mille ümber on suletud näituseruum, kus korraldada missasid, kontserte ja muid üritusi. Selle kõige elluviimiseks alustati läbirääkimisi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega (EAS), et taotleda rahastust Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF). Mõistagi peeti kõigepealt nõu muinsuskaitseameti esindajatega, kellega koostöös viidi läbi esmased arheoloogilised uuringud, koostati muinsuskaitse eritingimused, algatati detailplaneering. See oli hetk, mil muinsuskaitseamet oleks pidanud sihtasutusele saatma selge sõnumi: linnusekabeli varemed on nii kehvas seisus, et neid välja kaevata ei tohi. Sellist signaali ei tulnud, vastupidi, sobiva lahenduse leidmiseks soovitati korraldada arhitektuurivõistlus. Võistlema kutsuti kolm arhitektuuribürood: Kaos, Raul Vaiksoo ja Eek & Mutso.

Arhitektuurivõistlus

Võistluse üks olulisem alusmaterjal oli linnust pikka aega uurinud eksperdi-ajaloolase Kaur Alttoa arvamus linnusekabeli võimaliku eksponeerimise kohta. Muu seas kirjutab ta: „Praeguse andmestiku põhjal on võimatu prognoosida, missugusel kujul saaks kabelit eksponeerida. Ideaaljuht: torni müürid on kuni kabeli põranda tasandini lahti kaevatud, konserveeritud, katustatud ning avatud külastajatele.“

Võistluse võidutöö (Eek & Mutso, arhitektid Madis Eek ja Margit Mutso) näeb kabelilohu asemele ette nn kabelikünka, haljastatud kupli, mille alla jääb suletud ruum, kus on eksponeeritud konserveeritud kabelimüürid. Kabelimüüride kohal on projektis akende lint, mis tähistab kabeli asukohta linnusemaastikul. Žürii, kuhu kuulusid teiste seas muinsuskaitseameti ehitismälestiste nõunik Ilona Merzin ja arheoloogiamälestiste nõunik Martti Veldi, oli valiku osas üksmeelne ja tulemusega rahul.

Pakutud eskiislahendus meeldis ka Juhan Kilumetsale, ühele Eesti tunnustatumale eksperdile varemete konserveerimise alal, kes on tegelenud Vastseliina linnusemüüride konserveerimisega. Kilumets rõhutas müüride säilimise seisukohalt eriti kontrolli all kliima tähtsust. Pärast arhitektuurivõistlust tuli kiiresti õigeks ajaks kokku panna projektdokumentatsioon EASilt raha taotlemiseks. Kõik tundus sujuvat …

Esimene tagasilöök tuli ekspert Kaur Alttoalt, kes kirjutas pärast võidutööga tutvumist arvamuses Vastseliina linnusekabeli eksponeerimisprojekti kohta: „Olen veendunud, et Vastseliina kabelisäilmete eksponeerimisel on võimalik ainult üks lähenemine: müürid puhastada kabeli põranda kõrguseni välja, korrastada (võimalik, et mõningates lõikudes on vajalik konserveeriv pealeladu) ning müüristiku pealispinnale rajada mätaskate.“

Ei sõnagi enam enne välja pakutud katustamisest. Ilmselgelt ei olnud Alttoa välja valitud projektiga rahul ja eelistas nüüd kehvas seisukorras kabelimüüre pigem välitingimustes hoida kui lubada ehitada mätaskuppel. Ajaloolase n-ö ametlik põhjendus, miks projekt ei sobi, oli aga väide, et kupli vundamendi rajamine ohustab linnusemüüre. Alttoa selja taha asus ka enamik ehitismälestiste ja arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu koosoleku (5. II 2016) eksperte, kes teatasid, et ei toeta uue „tehisliku ning maastikul domineeriva ehitussubstantsi“ püstitamist mälestisele.

Väide, et vundamendi rajamisel saavad kahjustada kõrvalmüürid, lükati tehnilise lahenduse (konstruktor Tõnu Peipman) alusel küll ümber, kuid see ei huvitanud enam kedagi – ei mingit dialoogi. Komisjon võttis kindla hoiaku, et selline moodne lahendus ei sobi ning müürid tuleb välja kaevata ja mätastada. Meenutagem siinkohal Alttoa esialgset eksperdiarvamust, mis toetas katustamist. Kuidas siis nii, et lühikese ajaga tekkis uus seisukoht? „„Katustamise“ all on Alttoa pidanudki silmas müüride mätastamist,“ teatasid nõukogu liikmed … Muinsuskaitsjatel on oma keel, millest tavainimene ei pruugi aru saada. Kui vaja, saab sõnade tähendust muuta.

Elu on fantaasiarohkem kui uni

Muinsuskaitse nõukogu, kuhu arhitektuuriprojekt edasi läbivaatamiseks saadeti, siiski nii resoluutselt ei reageerinud ning nende arvamuse põhjal andis muinsuskaitseamet 9. II 2016 detailplaneeringule tingimusliku kooskõlastuse: „Mitte esitada detailplaneeringus kohustust siduda detailplaneering arhitektuurikonkursi võidutööga, sest kabeli­aseme eksponeerimise võimalikkuse üle saab otsustada alles pärast arheoloogilisi uuringuid, millega määratakse säilinud müüride asukohad ja säilivusaste. Müüride ulatusest ja säilivusest oleneb nende konserveerimise ja võimaliku eksponeerimise lahendus (sh kattekonstruktsiooni kapitaalsus, vundamentide jms vajadus). Uuringute tulemuste alusel on võimalik töötada esitatud eskiisiga edasi.“

Muinsuskaitseamet andis 22. III 2016 projektile omapoolse kaaskirja ka EASi taotluse juurde: „Muinsuskaitseamet ei välista arhitektuuribüroo Eek ja Mutso välja pakutud kabeli katustamise lahenduse kasutamist ning eskiisiga edasi töötamist.“ Etteruttavalt olgu öeldud, et keegi ei osanud uneski näha, et muinsuskaitseamet võib arheoloogilisi kaevamisi üldse mitte lubada. Aga elu on mitmekesisem kui uni.

ERFist toetuse saamiseks tuleb esitada projekt sellises mahus, et saab anda hinnangu ehitusmaksumuse kohta. See tähendab nii arhitektuuri, konstruktsiooni kui ka tehnorajatiste detailset lahendust. Sihtasutus Vastseliina Piiskopilinnus tellis oma vahenditega vajalikus mahus projekti (see valmis napilt õigeaegselt), sai kõik vajalikud kooskõlastused, v.a muinsuskaitseametilt, sest ameti kooskõlastuse saamiseks oli vaja enne teostada arheoloogilised väljakaevamised. Väljakaevamistele kuluv raha planeeriti aga projekti eelarvesse, mis esitati EASile. EAS andiski projektile oma õnnistuse koos kaevamiseks, uuringuteks, konserveerimiseks ja ehitamiseks vajaliku rahaga.

Eelmise aasta sügisel hakkas sihtasutus kiirelt ette valmistama arheoloogilise kaevamise hankedokumente, seda ikka koostöös muinsuskaitse esindajaga, kui korraga imbus kuskilt läbi info, et muinsuskaitse nõukogu arutab uuesti Vastseliina linnusekabeli teemat. Ametlikult ei teavitatud sellest ei sihtasutust ega projekteerijaid. Küsimuse tõstatamise ajendiks oli arheoloogiamälestiste eksperdinõukogu avaldus, kus öeldakse, et nad ei toeta suuremahulisi arheoloogilisi kaevamisi Vastseliina linnuse peatorni ja selles kunagi paiknenud kabeli asukohas. Arheoloogid leidsid, et torni asukoha paremaks visualiseerimiseks piisab müüride markeerimisest maapinnal. Muinsuskaitse nõukogus puhkes ühe kohalolnu sõnul tuline vaidlus, mille käigus arheoloogid-eksperdid teatasid, et üldiselt on parem, kui muinsuskaitsealadele vähem inimesi satub ja muinsustel tallub. Kuna kvoorumit polnud koos, jäi nõukogu otsus seekord formuleerimata. Kuid rahvakeeli – saag oli käima tõmmatud.

Pingete mahavõtmiseks kutsus sihtasutuse juht muinsuskaitse koorekihi (muinsuskaitseameti esindajad ja eksperdid) kokku Vastseliina, et tekkinud olukorda arutada. Ka arutelul andsid tooni arheoloogid, kes kinnitasid jätkuvalt: Vastseliina linnusekabeli varemed on nii kehvas seisus, et neid ei saa välja kaevata. Varemete olukorra hinnangu kõrval oli muidugi teemaks ka arhitektuurilahenduse sobimatus ning arheoloogid asusid üksteise võidu pakkuma linnusekabeli markeerimiseks sobivaid lahendusi. Milleks üldse arhitekt? Arhitekte ei kutsutudki järgmisele arutelule, see oli mõeldud vaid ekspertidele.

Siinkohal on paslik märkida, et vahepeal ei korraldatud ühtegi lisauuringut. Kõik arvamused ja ettepanekud, alates varemete katustamisest, müüride väljakaevamisest ja mätastega katmisest kuni linnuse asukoha markeerimiseni, baseeruvad ikka ühel ja samal uurimisaruandel. Selle tõlgendus muutub aga vastavalt asjaomaste eesmärgile. Targad eksperdid saavad suurepäraselt aru, et juriidiliselt pole neil õigust arhitektuuri üle otsustada, ning seega tuli projekti põhjalaskmiseks leida oma valdkonnast vastuargument, mille vettpidavust keegi kontrollida ei saa. Ei hakka siinkohal välja tooma ekspertide vastuseid küsimusele, kuidas nii oluline avastus tuli välja alles nüüd, kui detailplaneering on vastu võetud, projekt täies hoos ja raha selleks eraldatud. Piinlik on. Tundub, et muinsuskaitsjad ei saa vahel ka ise oma salakeelest aru.

Muinsuskaitsjate, nii ametnike kui ekspertide seas, nagu eespool mainitud, on ka neid, kes pooldavad arhitektuurivõistluse lahendusega edasiminekut. Paraku, nagu selgus, on muinsuskaitse ametlikus ringkonnas võimalik vaid üks õige arvamus – liidrite arvamus –, ülejäänute oma on valearvamus. Valearvamuse esindajad sildistatakse ja kui neil on soov edaspidigi selles valdkonnas tööd leida, siis on targem oma arvamus endale hoida. Kuna võistlustulemus liidritele ei sobi, siis leiti ka, et muinsuskaitseameti esindajad žüriis polnud pädevad. Üks neist on nüüdseks koondatud.

27. I 2017 väljastas muinsuskaitseamet kirja, kus põhirõhk on Vastseliina linnuse olukorra kirjeldamisel ja seadusepügalate kopeerimisel, et tõestada ameti juriidilist õigust käituda just nii, nagu nad nüüd õigeks peavad. Mitmeleheküljelise kirja sisuline pool on tegelikult napp: „Arheoloogiliste uuringute aruandest on selgunud, et müüre on säilinud vähem, kui esialgu arvati, ja väga palju eksponeerida pole. Kavandatud mahus kaevamine ei anna juurde oluliselt uut teaduslikku informatsiooni, mistõttu maa sees olevate müüriosade uurimise seisukohalt ei ole nende väljakaevamine põhjendatud ning toob kaasa uusi ja väga tõsiseid probleeme müüride säilitamisel.“ Jutt käib loomulikult ikka sellestsamast ühest uuringu aruandest, mille põhjal eksperdid alles paar kuud tagasi müüride väljakaevamist ja pealt mätastega katmist pakkusid. Tegelik põhjus, miks väljakaevamised keelatakse, tuleb justkui muuseas välja järgmisest lõigust: „Ühtse tervikliku katusega katmisel, nagu on välja pakutud muinsuskaitseametile läbivaatamiseks esitatud kabeli eelprojektis, saab peatorni müüre kindlasti konserveerida, kaitsta neid erodeerumisest ja tallumisest tuleneva lagunemise eest, samuti saab selliselt originaalsubstantsi eksponeerida suuremas ulatuses kui välistingimustes, kuid katus ise muutuks keskaegse linnusevareme kui terviku kontekstis palju vastakaid arvamusi tekitavaks dominandiks. Esmamulje kujundaks varemetepargi asemel uus arhitektuur.“

Kui muinsuskaitsjate ja arhitektide vahel tekivad arhitektuuri osas vastakad arvamused, siis on muinsuskaitsjatel võtta seadus, millega vastane nurka suruda. Nii on see olnud pikka aega ja järjest jõudsamalt seda võtet kasutatakse. Muinsuskaitseamet tõmbas Vastseliina Piiskopilinnuse sihtasutuse plaanidele kabeli eksponeerimise osas kriipsu peale ja andis Vastseliina linnuse­ala hooldamiseks rea täpseid näpunäiteid, kuidas paigaldada pingid, markeerida kabeli asukoht jms. Loomulikult ei eralda amet selleks raha ega maksa sihtasutusele kinni tehtud kulutusi. Muinsuskaitseameti juht Siim Raie on seisukohal, et raha ei ole argument. Muidugi mitte, kui seda ise välja ei pea käima.

Argument ei ole ka kohaliku elu edendamine, turism ega töökohad. Muinsuskaitse elab omas maailmas oma kitsa eesmärgiga nagu silmaklappidega traavel. Vastseliinakad lakkugu rahulikult haavu ja mõelgu, kuidas hakkama saavad.

Riin Alatalu on kirjutanud 18 XI 2017 Sirbis: „Muinsuskaitse kui sfäär rahajaotajaid eriti ei huvita. Euroraha jaotavatel sihtasutustel pole ühtegi kultuuripärandi taotlusvooru, pärandi taastajad peavad leidma sobiva programmi kas turismi-, keskkonna- vms valdkonnast.“* EASi töötajad on aga eravestlustes kurtnud, et muinsuskaitseobjektidele raha eraldamine on pahatihti peavalu, sest muinsuskaitsjate meel on heitlik … Ma mõistan neid.

Oletame siiski hetkeks, et muinsus­kaitseametil on sedakorda õigus ja mitme­kordsel lugemisel ilmus tõepoolest uuringu aruande ridade vahelt seni märkamata jäänud hinnang, et maapõues kabelimüüridest pole palju järel ja neid ei kannata välja kaevata. Sellisel juhul on tegemist vaieldamatult ametnike või ekspertide ebaprofessionaalsusega, kuskil on kellegi tegemata töö. Keegi, kelle arvamuse alusel kooskõlastas muinsuskaitseamet detail­planeeringu ehitusõigusega kabeli alal ja andis valesignaali sihtasutusele ja EASile. Kes sellisel juhul vastutab?

Miski on mäda meie muinsuste kuningriigis. Muinsuskaitseseadust ei kasutata mitte ainult muinsuste kaitsmiseks, milleks see on mõeldud, vaid ka ühe seltskonna maitse-eelistuste toetamiseks. Arhitektuuriküsimuste üle otsustavad teise valdkonna spetsialistid, kes pole selleks pädevad, kuid oskavad seadust kavalalt kasutada. Muinsuskaitseametil on väga suur võim, puudub aga vastutus oma tegude või tegematajätmiste eest. Arhitektidena saime oma lahenduse peaaegu lõpuni viia ning selle eest ka väärilise tasu. Ühe väikse künka ehitamata jäämine ei ole ka ühele arhitektuuribüroole suur kaotus. Kahju, mida vigase protsessi tulemusel peab kandma üks väike vald, on aga märkimisväärne.

Ma väga loodan, et nii muinsuskaitseamet, eksperdinõukogud, muinsuskaitse nõukogu ja ka kultuuriministeerium võtavad selle teema arutluse alla ja teevad selgeks, millised on muinsuskaitse valdkonnas ametnike ja ekspertide õigused ja kohustused.

* Riin Alatalu, Muutuvad väärtused painutavad paragrahve. – Sirp 18. XII 2017.

---

Kommentaar

2015. aastal koostasin Vastseliina linnusekabeli eksponeerimise kaalutluse, mida Margit Mutso nüüd tsiteerib. Kummalisel kombel on algsest mõttest võetud ainult pool, sest loos tsiteeritud jutt jätkub: „Teine äärmus – künklikul linnusealal on meetri-paari kõrguselt näha peatorni konserveeritud müüre ning huvilistele saab näidata: seal see kabel oligi. Teoreetiliselt on võimalikud kõik vahevariandid.“ Arvan, et selline poolik esitus moonutab esialgset mõtet kõvasti. Püüdsin öelda, et praegu (s.t 2015. aasta alguses) puuduvad igasugused lähteandmed, mille alusel otsustada, mida saab kabelivaremetega ette võtta. Igatahes ei tohi siit küll kuidagi järeldada, et alguses olin kirglik katusearmastaja, kuid hiljem hakkasin millegipärast sellele vastu töötama.

Margit Mutso on veendunud, et mu meelemuutuse katuste vallas põhjustas tutvumine arhitektuurivõistluse võitnud kupli projektiga. See arvamus ei pea paika. Kogu situatsiooni mõistmiseks tuleb meenutada uuringute käiku ja ajalugu. Vastseliina linnuse kese on peatorn, kus keldri kohal paiknes kabel ning järgmisel korrusel relvaruum. 2015. aastaks olid tornist näha üksnes vähesed lagunenud müürijupid.

1888. aastal kaevas alal ülikooli arhitekt Reinhold Guleke. Temalt saadud teave on aga äärmiselt napp ja vastuoluline ning joonistel on ka ohtralt fantaasiat. Neid saab hõlpsasti võrrelda poolakate XVI sajandi lõpul korraldatud revisjoni andmetega. See on aga ka kõik. Me ei teadnud nüüdset kaalutlust koostama hakates sedagi, kas linnuseasemel nähtavad müüriosad on kelder, kabel või hoopis teise korruse ruumid. Samuti puudus igasugune ettekujutus sellest, missuguses seisundis on müürid.

2015. aasta suvel toimusid Vastseliinas väikesemahulised arheoloogilised kaevamised ning alles siis hakkasime aru saama tegelikust olukorrast. Pilt oli nukker: kabeli müürid olid kohati kuni põrandatasandini hävinud ning nende seisukord üpris nadi. Järgnes kolme restaureerimisspetsialisti (Raul Vaiksoo, Juhan Kilumets ja siinkirjutaja) vägagi intensiivne arutelu selle üle, mida siis oleks kõige õigem teha. Kellelgi polnud tagataskus valmis retsepti. Vaagisime väga erinevaid variante ning diskussiooni käigus muutusid nii mõnedki seisukohad. Loomulikult oli esialgu teemaks katustamine. Muide, sellel sõnal võib restauraatorite keeles olla tõesti mitu tähendust. Vahel saab terve rajatis vihmakindla katte (näiteks nn Villu kelder Viljandi lossivaremetes), teinekord kaetakse katusega üksnes müür (Rõngu vasallilinnus). Vastseliina kabel oli tegelikult küllaltki suur ning kesises seisundis müüridele ei saa suurt koormust asetada. Piisas Raul Vaiksoo tehtud skitsist veendumaks, et lauskatusest tuleb ilmselt loobuda. Järgnes arutelu, missuguseid katuseid müüridele ehitada. Ajapikku tekkis aga arusaam, et kõige nutikam oleks katustest hoopiski loobuda. Müüre saab konserveerida mitmeti, mätaskate on üks võimalus.

Olnuks otse loomulik, et järgnevalt istuvad arhitektid ja restauraatorid koos laua taha ning panevad oma kontseptsiooni paberile. Seda aga mille­gipärast ei soovitud, järgnes hoopis pikk vaikus. Vähemalt küsiti 2015. aasta sügisel minult arvamust linnuseala detailplaneeringu kohta. 2. XI 2015 olen Vastseliinasse kirjutanud: „Selline varikatuse lahendus on tegelikult ikka väga räige.“ Kõik see toimus hulk aega enne arhitektuurivõistluse projektide laualetoomist ning üks kuppel ei saanud mu arvamist kuidagi mõjutada.

Paar märkust ka arhitektuuriprojekti enda kohta. Selle kohaselt tuleks keset linnuseala ehitada suur kuppel. See ei kata üksnes kabeliala, vaid ulatub ka linnuse teiste müüride, sealhulgas kolme värava kohale. Projekteerijad on kinnitanud, et kupli vundamendid neid müürisäilmeid kuidagiviisi ei kahjusta – võimalik, ma pole ehitusinsener. Ma ei saa välistada, et kunagi võib tekkida soov ja võimalus Vastseliina linnusevaremeid pisut rohkem eksponeerida. Praegu on seal näha üksikuid künklikust maapinnast väljaturritavaid müürilõike. Isegi spetsialist ei adu, mis seal on kunagi olnud, tavahuvilisest rääkimata. Küll on selge, et külastaja peaks saama vähemalt aimu linnuse omaaegsest planeeringust. Kavandatud kuppel aga varjab linnuse küllaltki laia ning ühtlasi vägagi olulise ala, sealhulgas ka kolm väravaehitist. Viimaste eksponeerimine oleks edaspidi välistatud. Paremal juhul näeb külastaja, kuidas kupli alt „roomavad“ välja mingid imelikud müürijupid.

Vahest on mu arvamus ajast ja arust, kuid pean restaureerimisel vajalikuks mõningastki stiiliühtsust. Juhan Kilumetsa juhtimisel konserveeritud kirdetorni on mitmed – siinkirjutaja kaasa arvatud – lugenud parimaks saavutuseks meie keskaegsete varemete korrastamisel. Vähemalt taastatud iseseisvuse ajal. Siin on näha restauraatori selge valik: uued hädavajalikud lisandused peavad jääma võimalikult tagasihoidlikuks ning kasutatud on pea eranditult puitu. Kavandatud kuppel esindab aga sootuks muud maailma. Küsimus pole selles, kas kasutada arhailisi või nüüdisaegseid vorme ja materjale, asi on hoopis valikute kokkusobivuses. Peaks olema selge, et modernne kuppel ei haaku kuidagiviisi kirdetorniga selle praegusel kujul. Vahest tuleks Kilumetsa tehtu hoopis ühel päeval stiiliühtsuse nimel lammutada ja asendada millegi moodsa ja ilusaga?

Minu hinnangul tähendab kupliprojekti realiseerimine linnuse sihipärast kahjustamist. Võimalik, et tänapäeva euroühiskonnas kehtivad hoopis teised arusaamad ja väärtused.

KAUR ALTTOA