Taas üks raamat taluarhitektuurist

Raamat „Eesti talu. Uuem taluarhitektuur 1850–1950“ peaks olema iga talumaja omaniku laual ja öökapil, eriti enne suuremate renoveerimistööde kavandamist.

LEELE VÄLJA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Uus taluarhitektuuri raamat meie staažikaimalt taluarhitektuuri uurijalt Heiki Pärdilt täiendab kenasti viimastel aastatel ilmunud taluarhitektuuri teemaliste raamatute ridu. Tõsi, pea kõik neist on Heiki Pärdi enda sulest. Vast ilmunud raamatusse on koondatud palju varem ilmunut. 2012. aastal kirjastuselt Tänapäev ilmunud raamatus „Eesti talumaja lugu. Ehituskunst ja elu 1840–1940“ on ridamisi teemasid, mis värskes käsitluses taas on koha leidnud. Lisatud on vahepealsel ajal uurimistöödena ilmunud materjal, mida akadeemilisemal kujul saab lugeda vabaõhumuuseumi väljaannetest.

Taluarhitektuuri uurimine

Taluarhitektuuri uurimine ei ole tänapäeval enam teab mis mainstream-uurimistöö. XX sajandi alguses etnograafide, nüüdse nimega etnoloogide esimeseks keskseks uurimisobjektiks olnud maarahva materiaalne pärand nihkus ERMi järglase etnograafiamuuseumi tegemiste järjestuses küllalt marginaalseks. Rohkem tähelepanu sai vaimse pärandi ja kommete uurimine, samuti kerkisid esile linnaetnograafia ja hõimurahvaste temaatika. Seda peegeldavad hästi omaaegsed muuseumi aastaraamatud, kus tulevad kõik eelnimetatud teemad esile. Taluarhitektuuri uurimine koondus 1957. aastal asutatud vabaõhumuuseumi juurde ja selle juhtivaks jõuks sai arhitekt ja kunstiteaduste doktor Karl Tihase. Karl Tihase vanemat taluarhitektuuri käsitlev raamat „Eesti talurahvaarhitektuur“ (1974) on valdkonna alusteos siiani. Tema kõrval kujunes teiseks juhtivaks uurijaks etnograafiamuuseumis töötanud Tamara Habicht, kuid temagi huvitus eelkõige arhailisema pärandi uurimisest.

Tartu ülikoolis etnograafiks õppinud Heiki Pärdi on viimastel kümnenditel keskendunud taluarhitektuuri uuema osa uurimisele ja sellega jätkab ta tööd sealt, kus eelkäijad olid lõpetanud. Pärdi sulest on raamatuid ilmunud ridamisi, alguses rohkem pildimaterjalile keskendunud „Eesti taluhäärberid“ I–III (2009, 2010 ja 2013), hiljem juba „Eesti talumaja lugu. Ehituskunst ja elu 1840–1940“ (2012), „Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma“ (2017) ja nüüd värskeima üllitisena „Eesti talu. Uuem taluarhitektuur 1850–1950“. Selles on mitmes raamatus käsitletud teemad koondatud ühtseks tervikuks. Ajalist loogikat ja geograafilist mitmekesisust jälgides kaetakse meie taluarhitektuuri äärealad. Võib öelda, et sellega on nüüd suurel määral käsitletud talude päriseks­ostmisele järgnenud taluarhitektuuri arengulugu.

Raamat paistab silma väga rikkaliku fotomaterjaliga, mille hulgas on nii arhiivi kui ka autori kogu haruldusi ja erakordselt huvitavaid ülesvõtteid. Lugejaskonna seisukohast tuleb aga kahetseda läbivat mustvalget kujutusviisi. Nii on materjal küll visuaalselt ühtlasem, kuid kaotsi on läinud hoonete nüansid ja meeleolud. Tänapäevased fotod oleks värvidest palju võitnud. Mõne illustratsiooni esitamine mustvalgel kujul on lausa küsitav. Näiteks talude päriseks­ostmist kajastav kaart lk 14 ja ka talude interjöörides toimunud muutusi kajastavad leheküljed 90–95. Värvitrükist hoidumine tähendab ka seda, et kuigi käsitletakse talude välisvoodri ja historitsistlike kaunistuselementide teemat, ei ole saadud puudutada nende värvimist, mis aga lugeja seisukohalt oleks olnud ülimalt asjakohane.

Hästi sümpaatne on käsitluse laiendamine ehitusdetailidele. Kirjelduste kõrval oleksin aga oodanud pisut laiemat konteksti. Olgu siis infot, et laudise kasutuselevõtt taluelamute juures oli muu hulgas tingitud ka saeveskite rajamisest, mis voodrilaua talunikele hinnalt kättesaadavaks tegi või siis mõisa ja raudteearhitektuuri mõjudest taluelamute detailikäsitluses. Kahju, et käsitlus piirdub puithoonete ja -detailidega. Tellishäärbereid on vaid mainitud ja savielamuid näeme asundustalude statistikas. Erinevalt Tihasest, kes arhitektina valdas hoonete konstruktsioone ja ehitusloogikat, on Pärdi siin humanitaarina jäänud vaatlevale ja kirjeldavale positsioonile.

Peale taluelamute on tähelepanu pööratud ka kõrvalhoonetele ja nii saame aimu hilisema aja saunadest, sepikodadest, paargutest jm kuni veskiteni välja. Eriti tore on, et jõutakse meie talumajanduse tööstusliku arengu etapini, kui hakati püstitama suuri mitmekorruselisi mootorveskeid, mille käigushoidmiseks oli vaja palju töölisi.

Jõukohane käsitlus

Silma torkab ebaühtlus teemakäsitlustes. Kui mitmed peatükid on läbi kirjutatud põhjalikult ja kogu teema mitmekülgsuses, siis mõnel pool (näiteks peatükis „Taluhoonete uusi jooni“) on piirdutud napi kirjelduse ja rohkete fotodega. Ilmselt tuleneb vahe varem ilmunud materjalil baseerunud peatükkidest ja uuena ette võetud teemadest. Aga küllap jõuavad needki kunagi põhjalikumasse vormi.

Pisut ebaselgeks jääb käsitluse lõpuaastaks märgitud daatum 1950. Ootasin huviga, et kirjutatud on midagi ka esimestest Nõukogude aastatest, kui algul loodetud taluelu jätkumine sumbus sundkollektiviseerimisse ja sellega lõppes ka ühe hoonetüübi areng. On ju neidki maju, mis on veel sõjajärgsetel aastatel ehitatud.

Raamatus käsitletud uuem taluarhitektuur on valdkond, mis jääb distsipliinide vahele: õigele etnograafile ei ole see ju enam midagi maarahvale omast, arhitektuuriajaloolasele aga liiga utilitaarne ja rahvapärane. Ometi katab see raamat sellisena suure tüki meie argiarhitektuurist, mille pärandiväärtus hakkab üha selgemaks saama. Raamatu suurim väärtus ongi just selle arhitektuuri, millest meie külad veel praegugi koosnevad, ülevaatlik käsitlus. Eelmise raamatu, „Eesti talumaja lugu“ ilmumisest on möödas juba kümme aastat, aeg uue täielikuma ja täiendatud väljaande jaoks oli küps. Niisugune raamat peaks olema iga talumaja omaniku laual ja öökapil, eriti enne suuremate renoveerimistööde kavandamist. Teadagi on parim pärandihoidja ja -väärtustaja teadlik omanik. Omanik, kes tunneb oma maja ja mõistab selle väärtust.

Elamu Leetse uusasunduses on kavandanud arhitekt Anton Soans.

Eesti Arhitektuurimuuseum

Ilmselt üks modernsemaid taluarhitektuuri näiteid on 1937. aastast pärinev Kibuvitsa suvetalu, mille on kavandanud Herbert Johanson.

Erakogu

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht