Suvilaruum linnas

Ehk peaks linnas leiduma rohkem kohti üksinduse ja omaette olemise otsijatele? Kohti, kus saab järele mõelda, eemalt vaadelda, kus olla kohustuseta midagi teha või tarbida?

MAILI TANNENBERG

Suvel on kohane mõtiskleda suve ja suvilaruumi olemuse ja vajalikkuse üle. Eestis on neli, mõnes paigas isegi viis aastaaega. Uut suve hakatakse igatsema ja ootama juba siis, kui eelmine hakkab läbi saama. Suvi on aeg, mil võetakse aega kodumaal ringi reisida, maale sõita või nädalavahetuseks suvilasse lipsata. Argipäeviti linnakeskkonnas kiirustamine, toimetused, päevapoliitika- ja rahvarohkus on kevade-talve-sügise jooksul kehasse imendunud, suvel igatsetakse muutust, eemalolekut ja aeglust.

Suvega seostub igaühel oma: meri, päike, rand, palju värskes õhus viibimist, matk, rohimine, peenrad, lilled jne. Suveruum ei kattu täiesti suvilaruumiga. Suvila on elamise vaheruum, kuhu põikame peamiselt suvel, et seal rohkem või vähem aega veeta. Suvila on tuttav ilmselt kõigile eestlastele ja suuresti nõukogudeaegsete aianduskooperatiivide tõttu on suvilal kollektiivses tajus kujunenud teatud vorm, suurus ja asukoht. Praegusel ajal on aga suvila tähendus laiem ja mitmekülgsem. Suvila võib olla linnakodu vastand, koht, kus tuul puhub seintest läbi, pole vett ega tavapäraseid mugavusi. See võib olla ka kodu pikendus, väikse aialapiga paik või ka kõigi mugavustega kodu asendus.1

Suvila, mis on vastand linnakodule, toob ehk kõige paremini välja suvilaruumi väärtused: hooajalisus, vahetu kontakt keskkonna ja ilmastikuga, ajutisus ning paindlikkus. Hooajalisuses peitub hetke nautimise võlu: kõik ei pea alati igal ajahetkel olema kätte­saadav ja pidevalt muutumatu. Meie tegevus ei sõltu enam ilmast, oleme püüdnud ilma mõju kahandada miinimumini, valime hoolikalt kokkupuutepunkte määramatusega – see triivib meid loodusest kaugemale. Vahel on ebamugavus siiski hea, et end taas maailma osana tunda, et rõõmustada mugavuste üle.

Suvila juurde kuuluvad privaatsus, teistega läbikäimine või sellest hoidumine ning tegevusetus, või just vastupidi, tüütud kohustuslikud tegevused nagu muruniitmine, rohimine ja muu säärane. Keskendun siinkohal mitte midagi tegemisele. Tegevusetust seostatakse üldiselt laiskuse ja igavusega. Kogu aeg tootlik ja kasulik olla pole siiski võimalik. Suvilas võime laiselda, uneleda, niisama istuda ja igavleda. Igavuses peitub käivitav jõud.2 Igavus või tegevusetus inspireerib katsetama, mängima, midagi muud proovima. Seejuures on tähtis, et tegemistahe tuleb inimese enda seest, mitte pealesurutud kohustusest. Kui palju on meie ümber linnaruumi, millega ei kaasne teatud viisil kasutamise kohustus? Kui palju on ruumi, mis jätab kasutajale vabaduse ja loovuse ise otsustada? Kus on ruumid, kus võime mitte midagi teha? Kas need peavad olema peidetud intiimsfääri või võiks ka linnas olla rohkem kindla määratluseta avalikke või poolintiimseid ruume, kuhu saaks pageda?

Kus saaks linnas suvilaruumi olemust silmas pidades luua kohti, mille eesmärk pole ühemõtteliselt kindlaks määratud? Üks võimalus on vaheruumid: tühermaad, arendamist ootavad krundid, mahajäetud paigad. Sinna võiks püstitada linnahütid, mida huvilised kohapeal ehitavad ning seejärel kasvuhoone, töökoja, õppimisruumi või omaette olemise ruumina kasutavad.

Maili Tannenberg

See, kas suvilasse minnakse otsima seltsi või üksindust, sõltub inimesest, sellest, kes mida otsib. Vajaliku üksinduse leiab tõenäolisemalt suvilast kui kodust. Aga kui suvilat ei ole? Ehk peaks ka linnas leiduma rohkem kohti, mis üksinduse ja omaette olemise otsijatele leevendust pakuvad, kui tekib vajadus järele mõelda, eemalt vaadelda? Ehk peaks ka linnas olema kohti, kus saab olla ilma kohustuseta midagi teha või tarbida?

Aeglustamine ja aja teistmoodi kulgemine kuulub vaieldamatult suvilaruumi juurde. Ühelt poolt lendab aeg kiiresti, sest argine esmaspäev saabub vääramatult ning puhkus ei ole lõputa. Teisalt on ajal teine kulg. Aeglustus tekib tegevusetuse või tegevusega, mida ei saada kohustused. Filosoof Margus Ott on kasutanud aeglustustsooni mõistet, kui kirjeldab, kuidas kiirustamisega ühiskondlikul ja isiklikul tasandil toime tulla. Aeglustus annab elamisele sügavuse, elu mitmekesisema kogemise võimaluse, et saaksime kohaneda, teiseneda.3 Selles üks ongi suvilaruumi väärtusi: distantsi tekitamine argipäevaga, võimalus teadlikult või alateadlikult kõik läbi mõelda, kiirustamisele vahelduseks aeglustada kuni mitte midagi tegemiseni välja. See on võimalus koondada rööprähklemisest hajunud tähelepanu, mida arhitekt Pier Vittorio Aureli sõnul kiire infovahetuse ja pideva võistluse tõttu maailmas üha enam napib.4

Arhitekt Henry Plummer rõhutab arhitektuuri võimet inimese käitumist suunata, ta leiab, et inimene peaks otsustama, kuidas ja mil määral ümbritsevat mõjutada.5 Ettemääratus inimese loodud keskkonnas – reglementeeritud piirded, harjumuspärased istumiskohad, mugavaima astmekõrgusega trepp, piiratud ligipääs ohutuse tagamiseks, ette määratud tänavaületuskoht – on ühelt poolt tänuväärsed, kuid teisalt vabastavad inimese mõtlemise vastutusest, kohustusest suhestuda ümbritsevaga. On olukordi, kus normid on vajalikud, nt avalikud hooned, haiglad, spordiasutused, ning ruume, kus ebareeglipärasus ning funktsiooni piiritlemata jätmine innustab kasutajat ise avastama ning uusi võimalusi välja mõtlema. Ümbritseva ruumi kohandamisel õpime ennast tundma, kinnitame oma koha maailmas. Arhitektuur võiks enam inspireerida ja anda kasutajale rohkem vabadust, et otsustada oma liikumise, ruumi kasutuse ja seal olemise üle.

Kus saaks linnas eespool kirjeldatud suvilaruumi olemust silmas pidades luua kohti, mille eesmärk pole ühemõtteliselt kindlaks määratud? Kus on ruumi lihtsalt olla, astuda aeglustusse, mis jätab kasutajatele võimaluse haarata initsiatiiv ruumi kujundamisel? Üks võimalus on lähemalt uurida linnakoe vaheruume – tühermaid, arendamist ootavaid krunte, mahajäetud paiku ja neil asuvaid lagunevaid ja unustusse vajunud hooneid. Ehk ei pea kõik olema funktsionaalselt määratletud, rahalist kasu tootma? Vaheruumid on paindlikkuse, lõpetamatuse ja ajutisuse tõttu hea kasvulava, n-ö võimalusrohke ruum (loose space) ehk ruum, kus harjumuspärane lõpeb ja kujutlusvõime tekitab argiellu vajalikud õhuaugud, mis sütitavad ideid, kuidas ruumi mitmekülgselt kasutada.6 Vaheruumis on avastamist vääriv potentsiaal, seal on omavahel läbi põimunud aeg, ruum, teelolek. Vaheruum on aeglustustsoon, mis pakub kõrvalepõikeid igapäevasele kiirustamisele.

Lahendusi vaheruumidele saab pakkuda mitmes mõõtkavas. Vahel piisab ruumi mõne platvormi lisamisest, et avada vaated, teised perspektiivid ja luua inimestele juurdepääs. Ent võib katsetada ka linnahüttidega, mida huvilised kohapeal ehitavad ning seejärel kasvuhoone, töökoja, õppimisruumi või omaette olemise ruumina kasutavad. Klaaskatusega võib katta ka juba varemes hoone, et lasta seal sündmustel vabalt areneda. Ehk on aeg leida linnakuraator, kes selliseid lühiajalisi kergeid sekkumisi suunab ja algatab?

1 Margrethe Aune, Eli Støa, Second Homes in Norway – Multiple Homes and Patterns in Distributed Ways of Residing. – Ways of Residing in Transformation: Interdisciplinary Perspectives. Toim. Sten Gromark, Mervi Ilmonen, Katrin Paadam, Eli Støa. Ashgate Publishing, 2016, lk 57–77.

2 Bertrand Russell, The Conquest of Happiness. Routledge, 1930, lk 30.

3 Margus Ott, Aeglustustsoonid. – Müürileht 17. I 2018.

4 Pier Vittorio Aureli, Vähem on piisav: arhitektuurist ja askeesist [originaal 2013]. Tlk E. Hermann. Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, Tallinn 2017, lk 34-35.

5 Henry Plummer, The Experience of Architecture. Thames & Hudson, London 2016, lk 7.

6 D. M. Bernali, Panu Lehtovuori, Läbi mitme tasandi. – Ajakiri Maja, talv 2019, nr 95, lk 68–75.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht