Suvekodu Lahemaal

Linnakära eest põgenetakse küll mere äärde, kuid rannaküla liikumisviis kipub ikkagi olema autokeskne ja naabritega ei suhelda.

LIINA ALLIKAS-PÜRN

Transpordi ja kommunikatsioonivahendite areng ning nende laialdane kasutus on muutnud arusaamist nii ajast kui vahemaadest, samuti ruumitaju. Need kohad, mis olid enne kaugel, on nüüd lähedal. Parem majanduslik olukord ja tehnoloogia areng on suurendanud inimeste mobiilsust, mis omakorda võimaldab valida elamiseks, töötamiseks ja vaba aja veetmiseks sobivaid kohti. Aegruumilised muutused mõjutavad inimeste liikumismustreid ja seaduspärasusi. Ühiskonna arenguga kaasnevad muutused kajastuvad väärtushinnangutes ja eelistustes. Väärtused juhivad sageli inimeste käitumist ja vajadusi.

Hajalinnastunud ruum

Jätkuv linnastumine on iseloomulik kogu maailmale, kuid see protsess on piirkonniti erinev. Arenenud riikides asuvad linnadesse elama enamasti noored, lastega pered kolivad äärelinna või linnalähedastesse asulatesse ning vanemad tööealised ja pensionärid suunduvad maale. Tagamaks elamisvõimalused Eesti igas asustatud paigas, on ruumilise arengu visiooniks seatud sidusa ruumistruktuuri, mitmekesise elukeskkonna ning välismaailmaga hästi ühendatud riik. Üleriigilises planeeringus „Eesti 2030+“ on kasutatud mõistet hajalinnastunud ruum. See seob tervikuks kompaktsed linnad, eeslinnad ja traditsioonilised külad, väärtustades kõiki neid elamisviise võrdselt. Hajalinnastunud ruumi inimsõbralikkuse ja majandusliku konkurentsivõime tagavad eeskätt looduslähedane keskkond ning hästisidustatud asulate võrgustik. Linnastumisega on tihedalt seotud ka suvekodude soetamine ja kasutamine. Kuna paljudes suvekodudes käiakse valdavalt nädalavahetustel, siis sinna jõudmise aeg ei tohiks olla väga pikk. Seepärast eelistatakse suvekodudena sageli linnalähedasi või linna tagamaale jäävaid väiksemaid asulaid, mis moodustavad võrgustiku ehk hajalinnastunud ruumi.

Suvekodud

Uued paindlikud töötamisvõimalused ja tegevusalad on suurendanud võimalusi veeta rohkem vaba aega maal asuvates suvekodudes. Mitmed suvekodud on kas algselt või siis hiljem ümber ehitatud aastaringseks kasutamiseks, kuid siiski ei käida neis kõigis aasta läbi. Olme­mugavuste olemasolu suvekodudes peetakse oluliseks, kuid aasta­ringne mugavuste n-ö töös hoidmine on väga kulukas. Seepärast on suvekodudes käimine tihti hooajaline ja suvekodude kasutamist alustatakse valdavalt maikuust, mil päevad lähevad soojemaks ja pikemaks. Kuid siiski on hooajalisi majapidamisi kasutusele võetud ka alaliste elupaikadena ning samal ajal levib laialdaselt uute hoonetüüpide ehitamine, mille tulemusel teise kodu maastikud on linnastunud, kuigi asustusmuster ei asu sugugi linna ääres.1

Kanada linnaplaneerimise professor Nik Luka väidab, et sageli eelistatakse teiseks koduks neid linnastunud maastikke, kus turvalise keskkonna loomiseks on rajatud kergliiklus- ja kõnniteed ning tänavavalgustus, korrastatud on avalik ruum, mis pakub kooskäimise võimalust või tugevdab kohaidentiteeti.

Intervjuudest Lahemaa rahvus­pargis asuva Hara rannaküla suvekoduomanikega võib täheldada, et vaatamata sellele, et suvekoduomanikud käivad rannakülas peamiselt nädalavahetustel või hooajal, siis potentsiaalse püsiva elukohana nähakse suvekodu pensioni­põlves või kui seotus Tallinnaga väheneb.

Lahemaa rannakülade ajalooline asustusstruktuur ja liikumisteed on talukruntide jagamise ja hoonestamise tulemusel muutunud, ligipääs merele ja teistele kinnistutele vähenenud.

Liina Allikas-Pürn

Hara küla asub „Harju maakonnaplaneeringu 2030+“ järgi küll Tallinna toimepiirkonnas ja linnalähivööndis, kuid hajaasustusele iseloomulikult on rannakülade liikumisviis autokeskne, mistõttu igapäevast Tallinnasse tööle käimist pidasid suvekodu omanikud kulukaks, väsitavaks ja aeganõudvaks. Lisaks on rannakülade ajalooline asustusstruktuur ja liikumisteed talukruntide jagamise ja hoonestamise tulemusel muutunud ning ligipääs kinnistutele on vähenenud. Paljud põlistalud on jagatud elamuehitamise eesmärgil väiksemateks kruntideks, mistõttu ajaloolised liikumisteed on kadunud või muutunud erateedeks, mille avalikku kasutamist on uued maaomanikud mõnel juhul keelanud või piiranud. Omandivõimu määratletakse piirde­aedade, tõkkepuude ja keelumärkidega, mis vähendavad juurdepääsu merele. Näiteks on kallasraja kasutamine Hara külas suuresti keeruline, sest on järsu kalda, eramaade ja hoonete läheduse tõttu kohati raskesti läbipääsetavad. Suvekodu omanikud peavad oma omandi puutumatust oluliseks ning väldivad ka ise võimaluse korral teiste eramaadelt või hoovidest läbi liikumist, mis on tihti piirdeaedade tõttu ka võimatu.

Hara küla suvekoduomanikega vesteldes selgus, et nn teise kodu omanike ja kohalike elanike omavaheline suhtlus on vähene ning külas esineb ka pingeid, mis läbisaamist mõjutavad ja elanikke killustavad. Naabritevahelised lahkhelid on sageli tingitud elamukruntide moodustamisest, omandamisest ja ligipääsemisest neile, mis ühelt poolt on tingitud valitsevate režiimide mõjudest (nõukogudeaegne suletud piiritsoon, maareform jms), traditsiooniliste eluviiside kadumisest, linnastumisest, kuid ka Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidega kooskõlas mitte­olevatest planeeringulahendustest ning ehituslubadest. Seetõttu liiguvad paljud suvekodu omanikud mööda tuntud turvalisi liikumisteid ja niisama küla peal väga ringi ei käida. Suhtluses suvekoduomanikega tuli välja, et küla teises osas elavaid elanikke eriti ei tunta, kokkupuude nendega on vähene või puudub üldse. Hara külas puuduvad ka avalikud kogunemiskohad, kus saaks korraldada üritusi, mis aitaks tekitada ja elavdada kogukonnaelu. Viimastel aastatel on küll rannaküla elanike läbikäimist suurendanud Hara sadamas toimuvad suveüritused, kuid kuna sadam on erakätes, kasutamine ajaliselt piiratud ja tasuline, siis seal käimine ei ole kõigile meeltmööda.

Püsiva elukoha tekkimise eelduseks on turvatunne ja sotsiaalsed suhted. Hara küla suvekoduomanike sotsiaalne võrgustik on peamiselt seotud Tallinnaga, kuid oluline on, et kohaloome kaudu tekiks ka maal turvaline sotsiaalne võrgustik, mis aitab tugevdada emotsionaalset sidet kohaga ja tekitab huvi kohalike teemade vastu. Kohaloome on demokraatlik sekkumine, mille keskmes on aktiivne huvitatud osapoolte kaasamine. Osapoolteks on kogukonna liikmed, juhendajad (planeerijad), kohalik võim, mittetulundusühingud, akadeemiline ringkond jt. Kohaloome kaudu on võimalik luua positiivseid sotsiaalseid muutusi.2 Huvi osaleda ja kaasa rääkida ühisel planeerimisel muudab koha elamiskõlblikumaks. Samas tuleb arvestada sellega, et paljud suvekoduomanikud või nende pereliikmed on rahvastikuregistri andmete järgi enamasti registreeritud Tallinna elanikuks ja seega ei osale nad kohaliku poliitika mõjutamises. Rannakülade jätkusuutlikku arengut pärsib sageli huvigruppide vähene koostöö, mis on oluline ka Lahemaa rahvuspargi looduse ja kultuuripärandi kaitse ning säilimise seisukohast.

Igatsus suhtlemise järele

Kuna vestlused Hara küla elanikega jäid koroonakriisist tingitud eriolukorra aega, siis selgus, et paljud suvekodud võeti kasutusele enne tavapärast hooaega või siis mindigi sinna eneseisolatsiooni. Sõltumata sellest, et koroonakriisist tulenevat n-ö vaba aega kasutati looduses liikumiseks ja majapidamistoimetuste peale, tekkis osadel suvekoduomanikel, kes olid eriolukorra ajaks maapakku tulnud, teatud tüdimus ja igatsus varasema sotsiaalse elu järele, mis seostus eelkõige linnaeluga. Suvekoduomanikud ise üldiselt külaelu elavdamisel ei osale, sest seal käimise ja elamise põhjuseks toodi eeskätt mitmekesist loodust, privaatsust ja rahu. Suvekodus käimine tasakaalustab linnas elamist. Olukorras, kus suvekoduomanikud on n-ö sunnitud rohkem maal olema ja vaba aja veetmiseks ise tegevusi leidma, oldi ühiste ettevõtmiste kaudu valmis panustama küla või piirkonna arengusse. Ütlus, et „(head) kriisi ei maksa raisku lasta“ on uues olukorras igati asja- ja ajakohane. Igal kriisil on valdavalt negatiivsed mõjud, kuid kohalikud omavalitsused ja külavanemad ning külaseltsid peaksid praeguses olukorras, mil suvekodudes on rohkem elama või käima hakatud, nägema selles head võimalust, et algatada projekte, mis eeldab vabatahtlike ja kohalike elanike panust. Koroonakriis tõstis ühiskonna stressitaset, eriti puudutas see linnalist keskkonda. Kriisist tulenevalt on suvekoduomanikud maal elamise väärtuse ümber mõtestanud või saanud kinnitust veendumusele, et maal asuv teine kodu aitab rasketel aegadel paremini toime tulla. Samas aga ollakse linnadest majanduslikult sõltuvad, nii et linna ja maa suhteid ning vajadusi tuleb käsitleda terviklikult.

Linna ja maa elukeskkondade kvaliteet on omavahel seotud. Linna ja maapiirkondade avaliku ruumi ja vaba aja kasutamisega seotud alade planeerimine on oluline. Kohaloome kaudu ruumi planeerimine suurendab kohahoidu ja vähendab ebavõrdsust. Selle tulemusel tekib ühtsem kogukond, tervem ühiskond ja parem elukeskkond nii linnas kui maal.

Artikkel tugineb tänavusel Tallinna ülikooli linnakorralduse eriala magistritööl „Suvekoduga seonduv kohaloome ja hajalinnastumise suundumused Lahemaa rahvuspargi rannakülade näitel“. Juhendaja Tarmo Pikner.

 

1 Nik Luka, Contested periurban amenity landscapes: changing waterfront ‘countryside ideals’ in central Canada. – Landscape Research 2017, nr 42(3).

2 Wessel Strydom, Karen Puren, Ernst Drewes, Exploring theoretical trends in placemaking: towards new perspectives in spatial planning. – Journal of Place Management and Development 2018, nr 11(2), lk 165-180.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht