Seltside osa avaliku huvi esindajana kasvab

MADLE LIPPUS

Lõppevat aastat jääb märgistama kahe suure planeeringuvaidluse lõpulejõudmine. Pirita TOPi juhtumis kaotasid kohalikud seltsid linnale, lõpusirgele jõuab ka Kalasadama vaidlus. Konkreetsetest planeeringutest pole vähem tähtsad ka vaidlustest tekkinud tagajärjed – ühe seltsiliikme arendaja poolt kohtusse kaebamine ning ühe seltsi tegevuse lõppemine. Aasta tervikuna ei ole siiski nii nukker, oli ka mõnusat avalikku ruumi loovaid ajutisi ettevõtmisi, valmis sai ka linlaste aktiivsust selgitav kogukonnauuring.

Kalaranna ja Pirita TOPi planeeringuvaidlused on mõlemad tähelepanuväärsed, sest seal ei toimu vaidlus planeeringuala krundinaabrite, vaid avalikku huvi esindavate piirkonnaseltsidega. Kuigi mõlemal juhul on üks pool avaliku huvi kahtluse alla seadnud, väites, et tegemist on vaid mõne üksiku inimese kiusuga, siis ei olegi see vaidluse põhiteemat arvestades oluline. Arutelude eesmärk on ju ühiselt läbi mõelda Tallinna avamine merele ning tasakaalustada era- ja ühiskondlikku huvi. Kohati tundub, et kodanikeühendusteta jääkski diskussioon suurel määral olemata, sest linnal jääb puudu tahtest olla avaliku huvi esindaja. Äratab aukartust, kui palju planeeringut inimkeeli selgitavat materjali on koostanud ja organiseerinud Telliskivi selts, ühesõnaga, teinud tööd, mida tegelikult peab tegema linn.

Kalaranna puhul on Telliskivi selts leidnud mitut head võtet, mida ka tulevikus parajasti tühjalt seisvate, aga suure kasutuspotentsiaaliga alade puhul kasutada võiks. Mereääre tähtsusest pole mitte ainult räägitud, vaid seda on ka näidatud. Juba kolmandat aastat järjest on sinna kohalike eestvõttel mõnusaks ja turvaliseks äraolemiseks ehitatud lavatsid ning korraldatud prügikoristust.

Need nüüdseks lõppenud vaidlused on loonud ka pretsedente, mille mõju on laiem kui pelgalt konkreetse ala tulevik. Kohtus Pirita TOPi vaidluse kaotanud Pirita selts lõpetas oma tegevuse ning kuigi Telliskivi selts Kalaranna planeeringuvaidlusega kohtusse minema pole pidanud, on arendaja Pro Kapital ühe seltsi liikme eraisikuna kohtusse kaevanud. Mõlemad juhtumid, eriti viimane, ohustavad vabaühenduse kui ühiskonna valvekoera rolli. Avaliku huvi kaitsjatel tekib oht peale panustatava aja kaotada kohtuvaidluses ka suurel hulgal isiklikku raha. Sellele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler Ülle Madise ning täpsemalt käsitlenud vabaühenduste liidu EMSL poliitikaekspert Siim Tuisk.¹ Aga ka Pirita seltsi tegevuse lõpetamine seoses kohtukaotusega on kahetsusväärne ning tõstatab küsimuse, miks üks piirkonnaselts üldse peab planeeringu ja kohaliku elu arengu küsimuses kohtuni minema. Kas avaliku huvi eest seisma pidav linnavalitsus poleks pidanud enne planeeringu kehtestamist kõike põhjalikumalt kaaluma ja põhjendama, seda enam et sellisel kujul ei toetanud planeeringut ka teised Pirital tegutsevad asumiseltsid?

Õnneks ei ole kodanikuaktiivsus kogu oma jõu suunanud ainult planeeringutega tegelemisele ning aega on jagunud ka muuks, näiteks kinole. Lasnaidee meeskonna Lasnakino idee on midagi täiesti erilist ja ootamatut. Viiel augustiõhtul näidati Lasnamäe parkides ja haljasaladel uuemaid eesti filme. Esimese hooga oli see arusaamatu nii lasnamäelastele kui ka linnaosa külalistele. Ühistute esimehed, kelle maja seinale filme näidati, ei olnud vist kindlad, kas tegemist pole mitte reklaamiüritusega. Kuigi olen Lasnamäel elanud ega taju seda linnaosa hirmuäratavana, mõjusid Veiko Õunpuu „Sügisball“ ja Kivila pargi tühermaa ootamatult hea kombinatsioonina.

Linnaruumi ja kodanikuaktiivsuse ootamatu põimumine toimus aga hoopis Narvas, kus (juba teist aastat) tegutseb võrgustik NBA (Narva Bright Actions), kes kujundab linnaruumi oma sekkumisega. Näiteks korrastatakse laste mänguväljakuid, kinnitatakse pargipuudele linnumaju jne. Et Ida-Virumaa kodanikuaktiivsus on loid, mõjuvad väikesed tavapärased sekkumised Narva puhul ootamatult. Oluline on välja tuua, et NBA ei ole registreeritud juriidiline ühendus, vaid selle koondnimetaja alla on organiseerunud inimesed, kes panustavad ühisesse ettevõtmisse vastavalt oma võimalustele.

Aasta alguses esitleti kogukondade hetkeseisu kaardistavat uuringut,² milles on vaadeldud peale külaseltsidele ka linnapiirkondades tegutsevaid geograafilisi kogukondi, asumiseltse. Kuigi asumiseltside osa planeeringumenetluses avaliku huvi esindajana aina kasvab, siis üldsuse teadmised nende kohta on kasinad, piirdudes eelarvamusega seltsidest kui tülikatest vingujatest ja norijatest. Uuringu põhjal võib öelda, et palju asumiseltsidele süüks pandust ongi tõsi: sageli need ongi väikesed, võrdlemisi suletud ja eestvedajakesksed. Me ei tohiks neid aga seetõttu kaasarääkimisest ja otsustamisest eemale puksida, vaid peaksime kitsaskohti leevendama. Selmet väita, et asumiseltsid ei esinda kohalikke elanikke, peaks linn nendega kokku leppima, kuidas nood uutest planeeringutest kohalikke teavitama peaksid. Tuleks läbi rääkida planeeringute tutvustamise viis ning mõelda, kuidas ja kelleni info asumiseltside kaudu jõuab. Kui linn aitaks selgelt määratleda seltsi kui partneri rolli kohaliku elu korraldamisel, siis oleks see suur samm edasi ja annaks kodanikele jõudu juurde, mitte ei võtaks seda ära.

On ootuspärane, et kodanikuaktiivsuse ja ruumiteemade tuum on planeeringud. 2015. aastat jääb aga eristama see, et keskmes ei ole mitte ainult ruumiküsimused, vaid kodanike võimalus ruumiteemadel kaasa rääkida. Jäägem ootama, mida toovad 2016. aasta kohtuotsused.

1 Siim Tuisk, Ärimees versus aktivist ehk SLAPP – portaal Hea Kodanik 16. XI 2015.

2 Peeter Vihma, Madle Lippus, Eesti kogukondade hetkeseis. Uuringuraport.