Selle aasta Säsi võitja teeb ilma

Johanna Tammsalu: „Disainis ongi nii, et on ikoonilised tooted, mille järgi disainerit tuntakse, ning teised tooted, mille müük läheb hästi.“

ENE LÄKK

Johanna Tammsalu on noore disaineri auhinna Säsi 2016. aasta laureaat. Samuti võitis tema nagisüsteem Nörk sel aastal tootedisaini auhinna Bruno võistluse elukeskkonna toote kategoorias.

Säsi žürii hindas kõrgelt tema ettevõtlikkust, sest häid ideid on kõigil, ent nende millekski käegakatsutavaks ja tiražeeritavaks vormimine nõuab aastatepikkust visa tööd, milleks paljudel ei jätku jõudu.

Tammsalu on õppinud Londonis reklaami ja fotograafiat, sellele järgnes magistriõpe tootedisaini alal Madridis. Tema töid on näidatud mitmel rahvusvahelisel disaininäitusel, muu hulgas ka Milano disaininädala ja Londoni disainifestivali raames. Tema disaini on kajastatud paljudes ajakirjades üle maailma. Johanna Tammsalu juhib disainistuudiot Tamma Design ning talle meeldib töö koos väiketootjate ja meistritega.

Kuidas sa sattusid Lääne-Londoni ülikooli reklaami ja fotograafiat õppima?

Johanna Tammsalu: Pärast Liivalaia gümnaasiumi lõpetamist ei teadnud ma, mida teha tahan. Võtsin aasta vabaks, et rahulikult mõelda ja kaaluda. Olen pärit loomingulisest perekonnast, kus isa töötab teatris ja ema on tekstiilikunstniku haridusega galerist. Ema töö kõrvalt nägin, et tarbekunstnikud on pühendunud oma kunstile ega mõtle üldse brändile, mille abil tegelikult toodet müüa. Teadsin, et Inglismaal on reklaam väga loominguline ja põnev valdkond, ning läksingi sinna seda õppima. Nüüd tuleb see mulle igapäevatöös kasuks. Tänaseks on ka Eesti koolide õpe muutunud. Siinsed disainerid oskavad luua tugevat brändikuvandit.

Siis läksid tootedisaini edasi õppima Madridi Euroopa Disainiinstituuti. Miks selline valik?

Arvuti taga töötamine hakkas väsitama. Tahtsin midagi oma kätega luua. Mulle on disain kogu aeg südamelähedane olnud. Kui midagi põnevat nägin, läks meel kohe rõõmsaks. See oli märk sellest, et peaksin seda eriala proovima.

Londoni kooli sisseastumiseks pidid ette näitama portfoolio. Kui palju sa enne ülikooli kunsti olid teinud?

Eestis käisin ma kooli kõrvalt väikeses fotograafiaringis ja veidi aega ka kunstikoolis. Nii mu portfoolio tekkiski. Londoni ja ka Madridi kooli oli kõva konkurss, disainiinstituudi tootedisaini erialale pääses ainult kaksteist tudengit.

Mis oli su magistritöö teema?

Magistritööks valmistasin keraamiliste lampide Solid Spin kollektsiooni. Sellega koos tuli välja töötada veebileht, kataloog, visiitkaardid, postkaardid, ühesõnaga kogu professionaalse arengu alge.

Nende valgustitega oled endale nime teinud. Räägi neist pisut lähemalt.

Solid Spini lambid sündisid kujundite ja uudsete vormide otsingute käigus. Eks igaühel teki vahel kiiruga üksteise otsa visatud esemetest kuhi, näiteks töölaual raamatute peale asetatud prillid, tass, pult jne. Katsetasin oma ideed: mis juhtub siis, kui keerutada sellist kuhja ümber oma telje ja teha sellest pika säriajaga pilt, et kinni püüda ja jäädvustada pöörlemisel tekkinud kujund? Proovisin esemetega eraldi ja üksteise otsa laotult. Sain väga huvitavaid tulemusi. Nii sündisid minu keraamiliste lampide vormid.

Nüüd on need lambid maailmas tuntust kogunud. Neid on näidatud mitmel rahvusvahelisel disaininäitusel ja kajastatud meedias üle maailma. Sa oled loonud ka väikesed Solid Spini lambid neile, kellele esimesed lambid liiga suureks osutusid. Tootmise arendamine vajab ju suuri investeeringuid. Kuidas sa lampide tootmist alustasid?

Astuda tuleb üks samm korraga. Kui kohe alguses mõelda, et vaja on seda ja teist, aga selleks pole raha, siis ei tule midagi välja. Mina alustasin lampide tootmisega Hispaanias. Üks ameeriklane nägi mu lõputööd, otsis mind üles ja soovis tellida kaks lampi. Need ei olnud müügis ega isegi tootmises, aga mõtlesin, miks mitte. Leidsin ühe keraamika­stuudio, kes oli nõus need lambid valmistama. See tähendas, et tuli jälle alustada nullist: tuli teha mudelid ja elektriosad. Protsess oli pikk ja investeering esimesse tootesse tohutu. Ütlesin tellijale aja ja hinna ja ta oli nõus ootama ning osa esialgsest investeeringust kinni maksma. Järgmiste lampidega korvasin ülejäänud osa investeeringust. Üks tellimus päästis järgmise.

Kui keeruline on tootja leidmine?

Olen Hispaanias teinud koostööd mitme tootjaga, aga lampe valmistab nüüd Itaalia ettevõte. Nad on suurepärased. Head tootjat ei ole lihtne leida.

Sinu loodud nagisüsteem Nörk võitis tänavu tootedisaini auhinna Bruno elukeskkonna toote kategoorias. Ka see on mujal maailmas huvilisi leidnud. Kuidas tulid selle idee peale ja kus sa seda toodad?

Ma elasin Madridis, kus ollakse palju aega õues. Seal on palju välitegevuse varustuse poode. Ideesähvatuse tekitas tavaline mägironija köis. Kui alpinist võib kogu keharaskusega julgelt peene köie otsas rippuda, miks mitte kasutada seda ka muuks. Kuna klassikalisel nagil on miinuseid, tegin laest rippuva nagisüsteemi, mille materjaliks on seesama nailonköis. Selle küljes on tugevast vaigust konksud, mis lukustuvad, kui riputada konksu otsa raskus. Mul on hea meel, et leidsin väiketootja Eestist. Konksud valmistab tema, aga kuna komplekteerijaid on siin raske leida, siis kokku panen toote ise.

Kaua sa seda nagi arendasid?

Selleks kulus oma aasta. Praegu on konksus üks auk ja köis läheb sealt läbi. Esialgu mõtlesin, et kolme auguga konks on tugevam. Siis tegin kahe auguga konksu, aga katsetamise käigus murdsin selle kogemata pooleks. Taipasin, et ühe auguga konks töötab kõige paremini: seda on lihtsam liigutada, kusjuures oma funktsiooni täidab see sama hästi. Disainis ongi nii, et tuleb lihtsustada. Kui prototüüp valmis, tuli leida tootja.

Kas sa ise ka mägironimisega tegeled?

Jah, nüüd tegelen. Huvitav on see, et kõigepealt süvenesin töö tõttu tehnilisse varustusse ja ronima hakkasin alles pärast.

Kas sul on keegi, kes on turustamise enda peale võtnud?

Ei, sellega tegelen ma ise. Õppisin ju reklaami ja olen töötanud meedias. Praegu saan sellega hakkama, aga tegelikult on mul vaja inimest, kes seda tööd teeks. See võtab palju aega, ise tahan pühenduda ainult disainile.

Kas sina oleksid suutnud teha ERMi restoranile lauanõud?

Ma arvan, et kõik oleneb ajast ja kogusest. Aeg on kõige tähtsam, sest keraamika väljaarendamine on päris pikk protsess. Aga miks mitte. Ma ei ütle mitte millelegi „ei“, kui tingimused on arusaadavad ning kui tootja ja tellija mõistavad üksteist.

Mis edasi saab? Mis on praegu pooleli?

Praegu töötan koos ühe pühendunud sadulsepaga. Arendame välja kiike ja järi. Prototüübid valmivad loodetavasti poole aasta jooksul. Need on puidust, polstrist ja kangast. Riputamissüsteem on põnev, köied on valmistatud Dyneemast, tugevast tehiskiust, mida kasutatakse merenduses.

Eestis on praegu kolme tüüpi disainereid. Kõigepealt väiketootjad, kes töötavad nii nagu sina välja oma idee järgi prototüübi, otsivad tootja ja lõpuks ka turu. Teiseks disainerid, kes teevad oma büroo ja pakuvad teenust, ning kolmandaks need, kes töötavad tootmises koosseisulise disainerina. Oled sa mõelnud asutada oma büroo?

Selle peale pole ma mõelnud, tahaksin disainida pigem prototüüpe ja neid tootjatele Euroopas ja mujal maailmas näidata, et nood idee ära ostaksid. See on tegelikult selle äri klassikaline vorm: ostetakse ära disain ja müüakse seda disaineri nimega. Kasum läheb tootjale või uuele omanikule, disainer saab aga iga toote müügi pealt teatud protsendi.

Tootedisainerid räägivad, et kõik algab turust. Kui on toode, mida vajatakse, leidub investor, kellel on huvi ja vahendid. Siis leitakse disainer, kes selle välja mõtleb, ja tootja, kes selle valmis teeb. Millest sina alustad?

Mina pole nende tootedisaineritega nõus. Sageli me ei tea ise ka, mida vajame. Reklaamiinimesena võin öelda, et luuakse toode ja see toode tehakse niisugune, et kliendil on seda vaja.

Lampegi on sadu ja tuhandeid. Kuidas sa selle peale tulid, et teha lõputööna lamp?

Ma õppisin kontseptuaalset disaini, mille keskmes ei olnud toode, vaid idee ja selle edasiarendus. Lugu oli tähtis ja selle loo põhjal arenes kõik edasi. Ma oleksin võinud selle idee põhjal teha ka midagi muud, aga tookord tundus lamp olevat kõige mõistlikum valik. Lugu ja funktsionaalsus on mõlemad olulised. Lampe on sadu, aga kui sinna juurde on rääkida lugu, millega eristud teistest, on sul võimalus oma toodet müüa.

Sinu lambid on keraamilisest materjalist ning nagisüsteem nailonköiest ja sünteetilisest vaigust. Kas sa töötad mis tahes materjalidega?

Materjal võib olla ükskõik milline. Kui oleksin teadnud, et keraamika on nii keeruline, siis poleks ma seda lampi teinud. Teadmatus viib teinekord põnevate avastusteni.

Oled nüüd Eestis tagasi. Kas disaineri elu Eestis ja Hispaanias on võrreldav?

Ma arvan, et see on igal pool samasugune. Mõnel pool on lihtsam leida käsitöölist, tootja leidmine on kõikjal väga keeruline. Euroopast on tootmine kadunud ja tuleb otsida kuskilt mujalt käsitööline, kes prototüübi valmis teeb.

Kuidas sa disaineritööga ära elad? Väiketootmine on ju nii kaootiline: kunagi ei tea, kas ja kust uue tellija või ostja leiad.

Väikesed asjad toovad leiva lauale. Mul on ehtekollektsioon Joti Knot, mida ostetakse. Need on laevaköiest ehted, mille dekoratiivsed elemendid on sünteetilisest vaigust käsitsi valmistatud ja segatud grafiidi ning alumiiniumiga. Polüetüleenist köis on tugev kui teras ja pehme kui siid. Need ehted on populaarsed.

Disainis ongi nii, et on ikoonilised tooted, mille järgi sind tuntakse ja mida tuleb vastavalt tellija soovile toota, ning teised tooted, mille müük läheb hästi. Tahaks loota, et kulub neli-viis aastat ja siis muutub elu stabiilseks.