Raamat idabloki naisarhitektidest

EPP LANKOTS

1990. aastatest on arhitektuuriuuringute selge siht olnud arhitektuuri sisu ja kultuurilise mõjuvälja avardamine (sh mineviku uurimisel), kusjuures on suurt tähelepanu pälvinud professionaalse arhitektuuriloome kujunemine ja muutumine, arhitekti roll ja selle ühiskondlikud, sh soolised määrangud. Feministlik pööre arhitektuuriuuringutes tähendas üheksakümnendatel peamiselt marksistlike mõtlejate Henri Lefebvre’i, Edward Soja ja David Harvey kirjutatust mõjutatuna uuringuid soo toimimise kohta ruumidiskursuses, teiselt poolt uuriti ruumi mõju soo konstrueerimisele. Empiirilist materjali tihedalt teooriaga lõimivates toona uudsetes käsitlustes huvituti ennekõike ruumi nihestavatest rollidest (prostituut, flanöör jne) ja ruumilistest jutustustest. Arhitekti asemel sai oluliseks subjektsus ja sel põhjusel on ka naisarhitektide tegevuse uurimine olnud pigem harv ettevõtmine. Vahest on põhjuseks seegi, et arhitektid ise on olnud arhitektuuri ja feminismi seostamisel küllaltki ettevaatlikud, kuna identifitseerivad end pigem professionaalses kui soolises raamistikus. Sellele vaatamata ei ole põhjust kahelda, et nii ajalooline materjal kui ka tänapäevane situatsioon kinnitab sooliste erinevuste kujundamist igal arhitektuuridiskursuse tasandil: arhitektuuripraksises, akadeemilises sfääris, töö tasustamisel, arhitektuuriajaloo kaanonites, näitusepoliitikas jne.

Sissevaade Teise maailmasõja järgsesse sotsialistlike idabloki riikide naisarhitektide tegevusse pakub alternatiivse vaate naiste rollile arhitektuuripraksises. Selline on ka sel sügisel Routledge’i kirjastuses ilmunud kogumiku „Ideoloogilised võrdsed: naisarhitektid sotsialistlikus Euroopas aastatel 1945–1989“ lähtekoht. Alternatiivne narratiiv seisneb kogumiku koostajate sõnul asjaolus, et sookriitilises diskursuses valitseva „erinevuse“ rõhutamise asemel on kogumikus keskendutud soolisele võrdsusele arhitektuuripraktika näitel, toetudes nõukogude ideoloogias propageeritud naiste ja meeste võrdsetele võimalustele töö- ja ühiskonnaelus osalemisel.

Naisarhitektide tegevusest sotsialismiajal ülevaate saamiseks on kogumik jaotatud kolmeks: suurema osa raamatust hõlmab riigiti esitatud naisarhitektide omaaegse rolli analüüs, seejärel persoonikesksed analüüsid ning kolmandaks naisarhitekti avaliku kuvandi loomisele pühendatud lühike blokk. Hea meel on näha kogumikus ka arhitektuuriteadlase Ingrid Ruudi artiklit Eesti naisarhitektidest maa-arhitektuuri suunajatena nõukogude ajal Valve Pormeistri, Ell Väärtnõu, Meeli Truu ja Marika Lõokese näitel.

Kahjuks piirdubki kogumiku alternatiivsus sookriitilises arhitektuuridiskursuses koostajate deklaratiivse avanguga. Ei kogumikus ega üksikartiklites kohta selle väite toetamist, sel teemal debateerimist ega teoretiseerimist. On näha, et selle võimaluse on koostajad ära jätnud ilmselt eesmärgiga saada ühtne, eelkõige fakte esitav ülevaade naisarhitektide tegevusest idabloki riikides. Peamiselt esitavad kõik artiklid nõukogude uuringutes läbi nämmutatud ideoloogia ning tegeliku elu vastukäivuse narratiivi: naisarhitekt on küll emantsipeerunud nõukogude naine, ent nii kodus kui ka tööpostil valitsesid enamasti eneseteostust pärssivad patriarhaalsed hoiakud ning konservatiivsed soorollid, kuna soolise võrdsuse ideoloogia lähtus klassiteooriast, mitte nt soovist saavutada naiste võrdõiguslikkus. Ma ei vaidlusta seda lähtepunkti, küll aga võimaluse kasutamata jätmise selle põhjal uurimismaterjali teoreetiliselt vormida. See oleks teinud esitatud juhtumid, aga ka omaaegse spetsiifilise situatsiooni lugejale põnevaks.

Artiklites riikide kaupa esitatud andmestik (naiste juurdepääs arhitektuuriharidusele, nende protsentuaalne osakaal projekteerimisorganisatsioonides jne) kordab tegelikult sama situatsiooni pidevalt üle – ega siis riigiti olukord kuigivõrd erinenud. Nii ei kanna kahjuks välja põnevat lugemist tõotanud Tina Potočniku artikkel Sloveenia tuntuima modernisti Jože Plečniku naistudengitest ega Ingrid Ruudi artikkel maa-arhitektuuri uuendanud naisarhitektidest – seegi on pigem teemat rahvusvahelisele lugejale tutvustav. Ruudi artikkel on siiski üks vähestest, kus on kirjutatud ka naiste projekteeritud arhitektuurist.

Kogumiku huvitavaim osa on persoonilood, eriti Mary Pepchinski artikkel ideelisest kommunistist Karola Blochist ja tema keerulisest elukaarest, mis viis ta enne sõda Saksamaalt Ameerikasse, kus ta oli arhitektina töötades oma filosoofist abikaasa Ernst Blochi ja lapse ülalpidaja. Pärast sõda lootusrikkalt Ida-Saksamaale kolinud, oli Bloch seotud peamiselt laste hoolekandeasutuste tüpoloogiate koostamisega. Pärast abikaasa põlu alla sattumist 1956. aasta Ungari ülestõusu toetamise pärast tuli tal Lääne-Saksamaale emigreeruda ja kohaneda sealse konservatiivse ja kodanliku elulaadiga. Pepchinski on näidanud Blochi poliitiliselt teadliku, progressiivse ja ühiskonda idealistlikult muuta tahtva arhitektina, vaatamata sellele, et laste hoolekandeasutuste teemat on ikka peetud pehmeks või naiste teemaks. See on ka kogumiku ainus artikkel, kus koorub välja naise kui eksperdi jõuline kuvand. Sellele vastandub Nicolae Ceaușescu hiigelpalee arhitektina tuntud toona noore Anca Petrescu käsitlemine tõelise antikangelasena, kelle ainsa motiivina end arhitektina teostada on artiklis toodud välja tema karjerism Ceaușescu kapriiside elluviijana.

Samuti pannakse talle pahaks paljude inimeste panuse tulemusel valminud palee autorsuse omastamist pärast Ceaușescu surma. Arhitekti ja ühe hoone sõgeda suhte avamisel oleks vahest tulnud loobuda hinnangulisest vaatest ja käsitleda pigem võimuhullust, selle arhitektuurilise teostamise motiive ja noore arhitekti võimalusi totalitaarses süsteemis.

Ida-Euroopat või nõukogude perioodi puudutavate käsitluste puhul on mõistagi alati võrdlusaluseks olukord läänes. Naisarhitektide teema on läänes olnud aga suuresti avangardi- ja mitte argise arhitektuuriloome keskne ning süsteemipõhine, nagu seda sotsialismileeri puhul tihti esitatakse. Erinevused ei ole siiski nii kindlapiirilised, nagu seda on esitatud kõnealuses kogumikus või nagu osutab järelsõnas prominente Ameerika uurija Mary McLeod. Ka naisarhitektide tegevusväli oli sotsialismiajal terves Ida-Euroopas laiem tööst mõnes riiklikus projekteerimisorganisatsioonis ning planeerimis- ja projekteerimisülesannete lahendamine kollektiivis või selle juhina. Naiste osaluse uurimise vajalikkusele ametlikust tegevusest väljapoole jääva (teooria, näitused, seminarid, artiklid, kriitika, aktsioonid), ent siiski samavõrd arhitektuuridiskursuse raamesse paigutuva tegevuse osas on kogumikus viidanud vaid Ingrid Ruudi. Selle teema kaasamine oleks tulnud raamatu sisule vaid kasuks.

Eelöeldu taustal kerkib paratamatult küsimus nii kogumiku sihtrühma kui ka tippkirjastuste rolli kohta teaduse sisu loomise osas – paraku peetakse seda näitajaks teadustulemuste arvestamisel. Eeldatavasti on raamatu „Ideoloogilised võrdsed“ lugeja sotsialismiaja või Ida-Euroopa arhitektuuri uuriv teadlane, kes leiab kogumikust kahjuks talle uut napilt. Niisamuti on küsitav ka Eesti materjali puudutava artikli uurimuslik väärtus. Teadustulemuste hindamise seisukohast (artikkel tippkirjastuse kogumikus!) on tegu kõrgtasemega, kuigi sisuline panus on kogumikku sobitumise huvides maksimaalselt ära nuditud. Tahtmatult tõuseb esile ka nn diskrimineerimise küsimus: kas Ida-Euroopa autoritelt eeldataksegi vähem teoreetilist panust? Hea näide on siin Mary McLeodi heatahtlikult õlale patsutav järelsõna, kus muidu kriitilise esinejana tuntud uurija on kogumiku hindamisel üksjagu reserveeritud, lastes siiski mõnes lauses läbi kumada vajadusel kaaluda ka teistsuguseid lähenemisi tollele spetsiifilisele Ida-Euroopa materjalile.

Sellega saab üksnes nõustuda: sotsialismiaja Ida-Euroopa arhitektuur ei ole enam nii läbi uurimata valdkond, et peaks piirduma vaid olukorra kaardistamisega ja riikide projekteerimis- ning planeerimispoliitikate tutvustamisega.