Postkoloniaalne, postsotsialistlik, postindustriaalne Narva

Eesti piirilinn, mida on nimetatud järgmiseks Krimmiks, triivib muutuste ja pingete müriaadis, lootes linnaruumi (taas) ellu äratada.

ELENA HESS-RHEINGANS

On keskpäev, kui saabun Tallinna, digivabariigi Eesti pealinna. Olen vaevu maganud, enne kui istusin Londonis hommikul kuuesesse Ryanairi lennukisse, hoolimata oma tõotusest seda lennufirmat enam mitte kunagi kasutada. See on aga üks kahest otselennust Inglismaalt. Poolunes imestan: see on ju ometi London, mis on lennujaamade arvu poolest maailmas teisel kohal. Kuidas on võimalik, et seda seob teise ELi liikmesriigiga kõigest kaks otselendu päevas? Tajun, et Eesti on tõesti NATO piiririik maailma äärel, nagu seda mõnikord kujutatakse.

Sean sammud kohvikusse, räägin mõne inimesega, tavapärane small talk: „Kui kauaks siia jääd? Kuhu edasi lähed?“ – „Jään ainult üheks ööks, homme lähen varase rongiga itta, Narva.“ Eesti suuruselt kolmas linn on kõigest kahe ja poole tunni rongisõidu kaugusel Tallinnast, kuid ükski rändureist ei ole sellest midagi kuulnud. Baristagi tunnistab, et pole kunagi Narvas käinud: „See on natuke nagu välismaale, võõrale maale minek. Tõepoolest, see tundub olevat paljude etniliste eestlaste levinud vastus. Valmistan end vaimselt ette reisiks tundmatule võõrale territooriumile Vene piiri ääres.

Osalen nädal aega interdistsiplinaarses uurimisprogrammis linnateemadest huvitujatele. Programmi eesmärk on saada uusi teadmisi omavahel läbi põimunud sotsiaalsetest, poliitilistest, geograafilistest ja tehnilistest protsessidest Narva linnas. Suurejoonelise pealkirjaga kevadkool „Territooriumide (ümber)mõtestamine“ kutsub avastama linna nähtamatuid kihte ja taaskujutama uut sünteetilist maastikku tehniliste ja kunstiliste vahenditega.

Rongijaama jõudes unustan korraks, miks ma siia tulin. Tehisintellekti abil sünteetiliste linnamaastike taasloomine tundub olevat järsku tegelikkusest täiesti irdu, kui silmitsen tänavaid ääristavaid räämas nõukogudeaegseid paneelmajade ridu. Aga lõppude lõpuks see ongi ilmselt kunstiuuringu mõte: olla vastuolus silmaga nähtavaga.

Instagrami piltidelt paistab linna kollektiivne nägu. Olgugi et Narvas elatakse enamjaolt nõukogudeaegsetes paneelelamutes, leiavad narvakad ja külalised ilu nii raekojas, kirikus kui ka promenaadis. Narva raekoda eri vaatenurkadest.

Elena Hess-Rheingans / MetaNar

Esimesel jalutuskäigul kunagises vanalinnas ei saa jätta märkamata, et see koht ei ole pooltki nii depressiivne, nagu postindustriaalse ja postsotsialistliku linna narratiiv tavaliselt sisendab. Võib-olla on asi soojas, peaaegu kuumas pärastlõunapäikeses, aga olen peaaegu eufoorias, kui avastame Narva linnust ja kuulame selle paeluvat ajalugu metalliksiniste juustega naise suust. See tundub tõesti nagu Ameerika mäed. Varaseim märge linna kohta on XIII sajandist, kui piirkond oli Taani võimu all. Seda on okupeerinud Liivi ordu, venelased, rootslased, taas venelased, Nõukogude Liit, natsi-Saksamaa ja siis uuesti Nõukogude Liit, kuni 1991. aastal taastati Eesti iseseisva riigina. Kokkuvõttes on Narva olnud iseseisev kõigest viiskümmend aastat oma rohkem kui 800aastase ajaloo jooksul. Nii palju siis keerulisest koloniaalajaloost.

Lakkamatu sõda territooriumi pärast on jätnud linnale nii nähtavaid kui ka nähtamatuid märke. Ehk ongi kõige püsikindlam olnud lõpuks linnus ise, kuigi on uhkeldatud erinevate lippudega. Narvat on sunnitud aina uuesti ja uuesti ennast taasleiutama nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Võtkem näiteks linna füüsilise kuju. Kaks korda on see täiesti hävitatud: esiteks XVII sajandi tulekahjus ja siis uuesti 1944. aastal, kui Nõukogude väed pommitasid seda nii ägedalt, et juuli lõpuks jäi püsti ainult 2% linnast. Isegi kui pärast sõda oleks osa hooneid saanud restaureerida ja päästa, otsustas nõukogude võim rusud maha lammutada ja ehitada nullist täiesti uue linna. Erinevalt teistest Euroopa linnadest ei ole võimalik vana Narvat külastada, sest selle kohalt leiab sama nimega teise linna.

Pommitamise ja linna uuesti ülesehitamise tagajärjel muudeti suurel määral isegi tänavavõrgustikku: ei muutunud ainult tänavad, vaid ka keskused. 1943. aastal oli keskus vanalinnas, tänapäeval kese puudub ning aktiivne tegevus on rohkem hajutatud ja laiali laotunud. Linnas, mida ääristavad lõputud paneelmajad, on avaliku ruumi ja keskuse tavapärane tähendus moondunud. Küsimus on, kuidas mõjutab elava avaliku ruumi puudumine või õieti selle ümbermõtestamine sotsiaalset aktiivsust.

Koos füüsilise linnakoega muutus ka selle sotsiaalne struktuur. Kõige põhjalikum murrang tuli 1944. aastal, kui sõjaeelsetel elanikel, kelle suguvõsa võis olla siin elanud sadu aastaid, ei lubatud kodulinna naasta. Nende asemel asustati piirkond immigrantidega Nõukogude Liidust, peamiselt Venemaalt.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel sai Narvast etniliste pingete ja vaidluste keskpunkt. Eesti, mis oli viimaks vabanenud võõramaiste valitsejate alt, pööras postsotsialistliku narratiivi tugevalt natsionalistlikuks, keskendudes põlvnemise, traditsioonide ja keele tähtsusele rahvusidentiteedi ehitamisel. Kuid Narvas on eestlasi kõigest 4% rahvastikust peaaegu 90% venelaste kõrval. Riigis, kus poliitikat tehakse eesti keeles, kus isegi tänavasildid Narvas endas on eranditult eesti keeles, on enamik venekeelsetest linnakodanikest avalikust elust põhimõtteliselt välja jäetud. Ja kui need protsessid võivad paista mingil määral varjatud või kaudsed, avaldub väljajäetus väga otseselt välismaalase passi kaudu (Alien´s passport), mis on tänapäeval ikka veel ligi 76 000 inimesel. Jääb arusaamatuks, kuidas selline „teisestamine“ peaks tekitama kuuluvustunnet. Mõned tunnistavad, et see tekitab neis võõra ja soovimatu tunde, teiste arvates ei mõjuta pass nende igapäevaelu mitte ühelgi moel.

Kui rääkida vene keelt kõnelevate narvakatega nende identiteedist, on paljudel selle määramisega raskusi: ei ole see eesti ega vene oma. Paljud tunnevad end kultuuriliselt seotuna Venemaaga, aga ei samasta end Vene riigiga. „Narva ei ole ei Euroopa ega Venemaa. Narva on piir,“ loen raamatust. See paneb mõtlema lennujaamade, tollivabade alade, saatkondade, Guantánamo vangilaagri ja teiste paikade peale, mis on justkui erirahvuslikud territooriumid, (mõnedest) riigiseadustest väljas. Narva on postrahvuslik. See on asitõend arusaamale, et binaarne rahvusriigi käsitlus – kes sinna kuulub ja kes mitte – võib olla aegunud.

Lisaks keerukuste sasipuntrale, mida loob postmõistelisus, on linna majandusareng olnud vähemalt sama künklik kui sotsiaalpoliitiline pärand. Juba keskajal oli Narva eri kaubateede koondumispunkt. Tööstusrevolutsiooni ajal arenes sellest üks peamisi tööstuslinnu. Edu tulenes suuresti 1857. aastal asutatud Kreenholmi manufaktuurist, millest sai peagi Vene impeeriumi tähtsaim puuvillavabrik. Oma kõrgajal andis see tööd ligi 12 000 töölisele, viiendikule kogu linna rahvastikust.

Kreenholm on muutuva tähendusega sümbolobjekt. Selle vundament rajaneb tööstusrevolutsiooniga kaasnenud kapitalistlikel protsessidel. Ehitas selle ju Saksa ärimees Ludwig Knoop, kes lootis koguda suuri rikkusi esimese suure puuvillatööstusega Venemaal. Varsti pärast asutamist toimus vabrikus streik, esimene omataoline kogu Vene impeeriumis, mis koos rea järgmistega üle riigi pani omal moel aluse 1905. aasta revolutsioonile. Nõukogude ajal muudeti see stalinistlikuks tööstusettevõtteks. Pärast iseseisvumist oldi sunnitud muutuma plaanimajanduslikust vabaturumajanduslikuks süsteemiks. Täispöörde edu oli lühike: 2010. aastal kuulutas ettevõte välja pankroti.

Linnas, kus üks tehas andis tööd viiendikule elanikest, oli tööstuslikul allakäigul suur mõju. Peale Kreenholmi tehase kadusid pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist paljud teisedki vabrikud. Linna kunagistest mitmekülgsetest tööstusettevõtetest on vähe järele jäänud. Deindustrialiseerimine käsikäes järsu vabaturupöördega tõi loomulikult kaasa majanduslikud raskused. Kogu Eestiga võrreldes on Narvas ja selle lähiümbruses ühed väikseimad sissetulekud ja kõrgeim töötuse määr.

Majandustegevuse muutumisest arusaamiseks kaardistasin ühe päevaga kõik nähtavad äritegevuse märgid. Kerese linnaosas nägin üht kortermaja teise järel – see ei ole kindlasti keskus või äripiirkond. Kuid lähemalt vaadates märkasin igal pool reklaame, mis olid võõrale silmale peidetud, kuna piir elu- ja äriruumide vahel on siin hägustunud. Ma ei leidnud suuri säravaid reklaamtahvleid uue iPhone X-iga (kuigi ka need on olemas). Selle asemel on palju reklaame elumajade fassaadidel või akendel. Nii võid avastada end silmitsemast kulunud pilti naeratavast ja lokkisjuukselisest Bradley Cooperist kõrvuti paari kääridega kohas, kust muidu ootaks vähem kuulsat nägu oma köögiaknast tänavale vaatamas.

Seda üleminek kapitalismi tähendaski: mitte suuremõõdulist kasumitaotluslikku tootmist, vaid igaühe võimalust tegutseda ja reklaamida omaenda väikest äri, olgu selleks juuksuri­salong või komisjonipood kellegi elutoas. Vaadates iga nurga peal vohavaid kuulutusi, tundub, et neid väikesi ärisid kerkis nagu seeni, kui inimestel avanes võimalus ise ettevõtluses kätt proovida. Kuna paljude nende värvid paistavad pleekinud, kerkib siiski küsimus: kas algne õhin majandusvabadusest on kahanenud? Kas inimesed on pettunud katteta lubadustes?

Omal kombel tundub Narva murtud lubaduste ja unustatud unistuste linnana. Vanem põlvkond väldib minevikust rääkimist ja kurdab omakeskis muresid pargipinkidel. Noored aga lahkuvad tihti linnast, et saada haridus Tallinnas või mujal maailmas. Enamik neist käib aeg-ajalt pühade ajal külas, mõned tulevad tagasi lootusega panustada kodulinna taaselustamisse. Aga üks on selge: 1990ndatest saadik on linna rahva­arv kahanenud peaaegu kolmandiku võrra. Linna tühjade hoonetega täidetud füüsiline maastik on selle käegakatsutav tõestus, kuhu iganes pilgu keerad.

Ja ikkagi on seal õhus muutuste hõngu, vähemalt kergelt. Linnaarhitekt Ivan Sergejev, kes käis õppimas ja tööl USAs, enne kui otsustas kodulinna tagasi pöörduda, arvab, et Narvat ei ole lihtne muuta elavaks, energiliseks linnaks. Erinevalt ülejäänud Eestist, kus e-hääletus on saanud tavapäraseks ja digitaalne demokraatia (civic tech) lubab suuremat kaasamist avaliku sektori otsustamisprotsessi, paistavad Narva elanikud olevat vähem huvitatud oma arvamuse avalikust ja poliitilisest väljendamisest. Võib-olla seepärast, et seda on nii pikalt ignoreeritud. „Siin peab alustama väikestest asjadest,“ ütleb Sergejev.

Väikestest asjadest alustamine ei tähenda suurte uute hoonete ehitamist või üldse millegi uue ehitamist. Olemasolev tuleb ära kasutada, sest nii palju sellest on jäänud kasutuseta. Väikesed tähendusrikkad asjad on rularambi ehitamine noortele, muusikafestivali korraldamine või Euroopa 2024. aasta kultuuripealinnaks kandideerimine. Linnaarhitekt nimetab seda linna akupunktuuriks. Väikestest asjadest alustamine on eelkõige inimeste kokkutoomine, nii et nad tunneksid, et saavad anda oma panuse linnas toimuvasse. See on uuesti õhina tekitamine, huvi kodulinna ja silmapiiril terendavate võimaluste vastu.

Tõepoolest on võimatu linnas ringi liikudes mitte tunda teatud vabadust. Silma jäävad tohutud rohealad ja hulgaliselt mahajäetud maju, mille romantiline arhitektuur veetleb ikka veel. Hüljatud Kreenholmi tehas tekitab aukartust. Londonis oleks selline kompleks ammu muudetud trendikaks koostöökeskuseks, näitusesaaliks ja kalliteks industriaalstiilis loftideks. Narvas on see jäänud looduse meelevalda, vaid harva toimub seal mõni tehnopidu või tehakse kunstiinstallatsioon.

Linnamaastik on täis potentsiaali, mida rakendada millegi uueks loomiseks. Vana kunstiresidentuuriks kujundatud historitsistlik villa, kus nädal aega elasime, on selle parim näide. Kunagine Kreenholmi direktori häärber toob kokku inimesed linnast, maalt ja ülejäänud maailmast, et uurida linnale või välismaale olulisi teemasid. Viimane projekt oli seal teist korda toimuva Narva „Urban Lab’i“ võõrustamine.

Tundub, et Narva on ikka veel koht, kus on peaaegu piiramatult ruumi avastada, ideid pakkuda ja asju teha, sest see ei ole veel küllastunud. Leian end taas mõtlemas, et seda ei saaks iialgi juhtuda Londonis, kui metalliksiniste juustega naine viib mõned meist meie viimasel õhtul ööekskursioonile, et teha grafiti hüljatud hoonete seintele. Ühele neist kirjutab ta: „Olen välismaalane“ („I am Alien“). Kui kaua kulub aega, et see väljend kaotaks tähenduse või kuni tehakse sest hoonest midagi põnevat, uut ja paremat? Või kas see üldse kunagi juhtub? Lõppude lõpuks on see linn, kus kõik tundub võimalik.

6. – 12. maini toimus Narvas rahvusvaheline kevadkool „Territooriumite (ümber)mõtestamine“. Artikkel põhineb töötoal „MetaNar. Digitaalühiskonnast jutustamine“ (juhendaja Damiano Cerrone), kus uuriti digijalajälgi, linna ühismeedia kuvandit ja mängiti tehisintellektiga ainelise ja mittemateriaalse pärandi kaardistamiseks.

Tõlkinud Elo Kiivet

Narva aktiivsuskeskuste kaardid 1943. ja 2019. aastal näitavad, et ajalugu mõjutab linnastruktuuri ja keskusi: mingil ajal ei olnud jõgi nii suur eraldaja kui tänapäeval ja liikumine koondus teistesse kohtadesse.

Elena Hess-Rheingans / MetaNar

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht