Planeerimisest meil ja mujal

Evelin Reimand, maastikuarhitekt

Ülevaade Eesti Planeerijate Ühingu 10. aastapäeva konverentsist ja vestlus väliskülalistega Novembri keskel tähistas Eesti Planeerijate Ühing kümnendat tegutsemisaastat kahepäevase konverentsiga „Planning in two unions/Planeerimine kahes liidus. Eesti Planeerijate Ühing 10”. Toimumiskoht oli veidi ebaharilik – väikelinn Viljandi, ent just seal asutati 2002. aastal planeerijate ühing. Konverentsi eesmärk oli eelkõige Eestis tegutsevate erialainimeste koondamine, päevakohaste teemade üle arutlemine ning oma tegevuse tutvustamine laiemale kuulajaskonnale. Üritusele andsid rahvusvahelise mõõtme välisesinejad Ühendkuningriigist, Itaaliast ja Lätist. Oli äärmiselt huvitav kuulda nii naaberriigi kui pikemate planeerimistraditsioonidega maade olukorrast planeerimisvaldkonnas ning võrrelda seda Eesti omaga. Virna Bussadori Euroopa linnaplaneerijate nõukogust keskendus kaasamise teemale ning vahendas Lääne-Euroopa kogemust, tuues hea näitena välja oma kodupiirkonna Bolzano. Lõunanaabrist kolleeg Andis Kublačovs Läti planeerijate ühingust tutvustas oma riigi planeerimissüsteemi ning plaanitud muudatusi. Pikaajalise kogemusega Steve Kemp Suurbritannia planeerimisalast nõu andvast ettevõttest Globe Consultants rääkis äärelinna kaubanduskeskustest ning nende mõjust linnakeskustele. Kohalikest esinejatest tegi väga informatiivse ja nõukogudeaegset ehitamis- ja planeerimissüsteemi lahkava ettekande pikaaegne Tallinna peaarhitekt Dmitri Bruns. Kakskümmend (1960–1980) aastat peaarhitekti ametit pidanuna on Dmitri Brunsil ühena vähestest väga detailne teadmiste pagas Tallinna ehituse ühe olulise perioodi kohta. Pikemalt peatus Bruns Mustamäe ja Lasnamäe ehitamisel ning olümpiarajatistel. Ta andis ka põhjaliku ülevaate planeerimises valitsenud hierarhiast ja seostest Moskvaga.

Vestlus Virna Bussadori, Andis Kublačovsi ja Steve Kempiga

Kui üldisemalt alustada – millised omadused peaksid olema heal planeerijal?
V. B.: (Naerab.) Tõesti väga lihtne küsimus! Minu arvates peaks planeerija oskama eelkõige vaadata tulevikku ja sealjuures võtma arvesse minevikku, mis on samuti väga oluline. Ta peaks oskama ühendada omavahel ühiskonna valdkonnad ja planeerimistasandid.

Oma ettekandes nimetasite planeerijat tabavalt eelkõige „vahemeheks”.
V. B.: Vahemees olla on üks võimalus, planeerija võib olla nii õpetaja, tööandja kui ka spetsialisti rollis. Kindlasti peab ta ennekõike osalema planeerimisprotsessis, kus saavad kokku erinevad huvid, suhtlema kõigi asjaosalistega. Kuna tal on teadmised paljude sektorite toimimisest, peaks ta oskama hästi leida kompromisse. Loomulikult ei saa üks inimene kõike osata, oluline on teada, kellelt vajadusel küsida. Planeerija ei pea oskama rääkida kõikide valdkondade keelt, ta peab sellest aru saama.
A. K.: Planeerimine laiemas mõistes eeldab arusaamist projektijuhtimisest: võimet kõigi osalistega läbi rääkida, oskust organiseerida ja hallata kogu protsessi. Planeerija pole niivõrd hea spetsialist ühes vallas, kuivõrd see, kes näeb üleüldist pilti. On ju väga palju kontseptsioone, milline on õige planeerimine, mis on hea, mis halb, aga see vaidlus võib kesta igavesti.
S. K.: Just, sageli ei saagi planeerimisvaldkonna-välised inimesed sellest rollist aru, sest põhimõtteliselt on planeerija põhiülesanne üldistada (specialist in generalism): tuleb olla avatud ja aru saada, mida teiste valdkondade spetsialistid räägivad, ning kuuldut planeerimise seisukohalt õiges võtmes interpreteerida.

Eesti kõrgkoolide õppekavas pole praegu ühtset planeerimise eriala, planeerimisega tegelevad mitmed spetsialistid: arhitektid, maastikuarhitektid, urbanistid, inimgeograafid jt. Kas usute, et eraldi planeerimise õppekava on vajalik või rikastab tegijate mitmekesisus valdkonda ja seega ka keskkonda?
S. K.: Loomulikult on tarvis nii ühtesid kui teisi, planeerijad peaksid olema see osa keskkonnaga tegelevatest spetsialistidest, kes erialad kokku toovad. Sageli tekib lahkheli just planeerimise ja arhitektuuri projekteerimise vahel. Arhitektuur on osa planeerimisest, see ei ole planeerimine. Pole põhjust, miks peaks hea arhitekt olema hea planeerija või vastupidi. Need erialad täiendavad teineteist.
A. K.: Saan rääkida Läti kogemusest: uue eriala vajaduse väljaselgitamisel on oluline analüüsida, millistes valdkondades on raskusi, milliseid erialasid juba õpetatakse ja kuhu tekivad augud. Näiteks meie nõrk koht on majanduslikku planeerimist puudutav osa planeerimises ehk põhimõtteliselt tasuvusanalüüs. Oluline on ka see planeerimise pool, mis puudutab raha, see, kui palju miski maksma läheb ja kuidas oma tegevust rahastada, mitte ainult see, kuidas miski välja hakkab nägema, kas loome inimestele toreda elukeskkonna ja kõik saavad õnnelikuks või mitte. Tuleb adekvaatselt prioriteedid määrata: kas saab endale lubada näiteks kahe tee ehitamist või tuleb toime ühega jne. Kui olete jõudnud arusaamisele, milline osa planeerimisõppest on katmata, saate lüngad täita, kui aga kõik paistab olevat kaetud, pole uueks õppekavaks vajadust.

Pärast konverentsi olen samuti üsna veendunud, et terviklik planeerimisõpe võiks segasesse olukorda selgust tuua, sest praegu on planeerimisküsimused justkui igaühe ja mitte kellegi asi.
V. B.: Mulle tundub, et väga paljudes riikides, ja Euroopas üleüldiselt, on vaja praeguses olukorras, kus oma elukeskkonna korraldamine ja arendamine jäeti vahepeal pikaks ajaks unarusse, rohkem planeerijaid. On küll tehtud ja joonistatud palju uusi plaane ja kavasid, kuid need ei ole valdkondadeülesed ja piisavalt kõikehõlmavad. Nüüd peame tegelema juba nendest tulenevate tagajärgedega.
A. K.: Võib-olla pole vaja mitte lihtsalt planeerijaid, vaid visiooni ja tugeva selgrooga inimesi, kes on ennekõike tulevikule orienteeritud.
V. B.: Just, sest kui me ütleme „planeerija”, võime selle all mõelda väga paljusid asju. Pigem on jutt just inimestest, kes suudavad keerulises valdkondadevahelises ruumis liikuda ja teha ühiskonnale kasulikke otsuseid.

Ja see ongi ju see kõige keerulisem ülesanne.
V. B.: Jah, eriti tegu on poliitilise tasandiga, mis teeb olukorra keeruliseks. Poliitikuid tuleb alati oma tegude vajalikkuses ja väärtustes veenda. Planeerija ei näe peaaegu kunagi oma töö tulemust, sest plaanid koostatakse väga pika aja peale ja võib juhtuda, et plaani muudetakse aja jooksul. Jääb mulje, nagu planeerijad ei teekski midagi, sest tulemus ei ole kohe näha. Plaan on küll kinnitatud, kuid kuidas see realiseerub, ei ole võimalik ette näha.

Mulle meeldis, et rääkisite oma ettekandes katseprojektide olulisusest: nende näol saab kaugesse tulevikku ulatuvaid plaane hakata kohe vaikselt ellu viima.
V. B.: Jaa, katseprojektid lükkavad protsessi käima, annavad esimese impulsi.
S. K.: On väga oluline, et kogu protsessi käigus hoitaks silme ees alguses seatud eesmärki. Viisid ja läbitavad etapid, mille kaudu jõutakse lõpuks tulemuseni, võivad muutuda, kõike on võimatu ette ennustada.

Võib öelda, et Eesti ühiskonnani ei ole mõisted „kodanikualgatus” ja „kaasamine” küll veel täielikult jõudnud, kuid edusammud on siiski märkimisväärsed. Sageli tullakse oma arvamusega ühe või teise asja kohta välja aga alles siis, kui midagi on ebaõnnestunud või on liiga hilja teha muudatusi. Kuidas meelitada inimesi sekkuma planeerimisse varem?
A. K.: Tundub, et kõige efektiivsem viis inimesi kaasa tõmmata on provotseerimine: neile tuleb anda provokatiivset infot. Teise hea meetodina võib kasutada stsenaariumide väljakäimist: pakkuda kohe protsessi alguses välja mitu võimalust, kuidas asjad võivad tulevikus olla. Seejärel tuleb läbi viia hääletus ja inimeste arvates parimat lahendust edasi arendada. Kindlasti ei maksa minna läbirääkimistele tühja paberilehega!
V. B.: Kaasamine ei tule iseenesest, seda tuleb tagant tõugata. Inimeste huvitatus tuleb siis, kui nad näevad, et saavad ise ka sellest midagi. Seepärast tuleb neid enne otsuste tegemist ja paberilepanemist julgustada oma huvisid väljendama, näiteks tegema küsitlusi selle kohta, millised on inimeste vajadused ja soovid.
A. K.: Väga praktiline nipp, mida oleme kasutanud, on see, et lisame alati oma planeerimis­ettepanekutele ja pöördumistele palve, et inimesed tooksid välja ka positiivset, selle, mis neile pakutud idee juures meeldib. Vastasel korral saame teada ainult selle, mis on halvasti. See lihtne meetod tõepoolest töötab! Väiksemate piirkondade kaupa korraldatakse meil ka nn foorumeid ja kokkusaamisi elanikega, asumiseltsidega jne. Veel üks praktiline ja odav meetod, mida üsna palju kasutame, on küsitlemine. Selleks kasutame ära kooli: lapsed viivad küsimustikud vanematele ja täidavad need ka ise. Nii saame väga vahetut infot.
V. B.: Laste osalus sellistel juhtudel on väga tänuväärne: nad on väga ausad, neid ei huvita naabrite arvamus ning nad ei ole poliitiliselt kallutatud. Lapsed on väga avameelsed ja teavad täpselt, mida tahavad. Kodanikuühiskonna arendamise seisukohalt on oluline, et lapsed saavad varakult sõnumi: neilt oodatakse oma arvamuse väljendamist. Nemad on ju meie tulevik.
S. K.: Suurbritannias on praegu rakendamisel süsteem, kus planeeringute koostamisel saab iga naabruskond võimaluse pakkuda oma nägemus planeeringust ja planeerija peab nendega lõpliku versiooni kokkupanemisel arvestama. Praegu on see protsess alles algusjärgus ja veidi segane, kuid mul on tunne, et sellest võib kasu olla. Igatahes soodustab see kaasamist. Ühe meetodina kasutame ka nn ethical place-check’i – elanike ja planeerijate ühist ringkäiku oma piirkonnas. Küsime inimestelt kaht põhiasja: mis teile siin meeldib ja mis mitte ning mida on vaja muuta? Tahame nende arvamuse teada saada ja panna ka inimesed mõtlema, mida nad keskkonna kohta arvavad ja miks see arvamus on just selline.

Praeguses neoliberaalse majandusega ühiskonnas, kus eraomandus on püha ja omavalitsuse võimalus planeerimisel kaasa rääkida on väike, otsustab arendaja/omanik suuresti selle, mida ja kuhu kavandada. Nii juhtub, et uus arendus ei lähe kokku linnaruumi tegelike vajadustega. Mis motiveeriks arendajaid tegema linnaruumile ja ühiskonnale kasulikumaid otsuseid?
A. K.: Praktiline tööriist on näiteks omandimaks, kuid selle rakendamine sõltub juba maksusüsteemist. Ühendriikides on omandimaksul küll laiem tähendus, kuid see on ainus maks, mida omavalitsus saab reguleerida, see pakub väikest mänguruumi.
V. B.: Ka Itaalias on eraomand põhiseadusega kaitstud, kuid ühiskonna huvid peavad seisma erahuvidest kõrgemal. 1970ndatel oli näiteks meie regioonis selline olukord, et kui omavalitsus määras asukohad, kuhu tuleb rajada uued elamupiirkonnad, siis said need, kes juhtusid just seal maad omama ning müüsid selle eramukruntideks, hoobilt rikkaks. Selle takistamiseks jõustati uus nõue: kui maaomanik saab loa arendada oma maad elamukruntidena, on ta kohustatud andma poole sellest sotsiaalmajade tarbeks, ülejäänu võib müüa vabal turul. Sealjuures peab ta 60% kruntidest omakorda müüma kohalikele elanikele nn esimeseks koduks, ülejäänud 40% aga mujalt pärit inimestele, kes hakkavad maja kasutama nn teise koduna. Sellega välistati olukord, kus suur osa asula maast kuulub turistidele, kes seal alaliselt ei ela. Kõlab küll veidi sovetlikuna, kuid see toimis väga hästi. Väga kasulikud on ka era- ja avaliku sfääri partnerluslepped, kus arendaja saab küll oma maale rajada midagi talle kasulikku, kuid kohustub kompensatsiooniks ehitama ka midagi ühiskonna tarbeks.
S. K.: Midagi sellesarnast toimub ka Suurbritannias. Vastu on võetud nn kogukonna taristu maksusüsteem (community infrastructure levy). Kohalik omavalitsus selgitab koostöös elanikega esmalt välja oma piirkonna arenguprioriteedid ehk mida ja millises järjekorras teha, koostab selle põhjal plaani ja määrab lähtuvalt arenduste suurusest maksumäärad. Kui näiteks mõni ettevõte soovib piirkonda rajada uue tootmishoone, siis peab ta vastutasuks loovutama mingi summa näiteks uue tee rajamisse.

Pärast nõukogude aja lõppu on Eesti maapiirkondadest elu kiiresti välja voolanud: põllumajandusega ei ela ära ja igasse tallu turiste ei jagu. Räägitakse sellest, kuidas juhtida elu tagasi maale, ent tulemused on visad tulema. Kuidas teil see on korraldatud?
A. K.: Lätis on seis sama. Ja tegelikult on uuringuid, mille järgi elab maal justkui liiga palju inimesi, sest põllumajanduses ja metsanduses tänu tehnoloogia arengule enam nii palju tööjõudu vaja. See on asja majanduslik külg. Meile on aga oluline ka kultuurilis-ajalooline pool: inimesed on siin alati maal elanud. Praegu on suhtumine pigem selline: kui tahad maal elada, pead endaga ise hakkama saama, riigil ei ole piisavalt raha, et rahastada kõiki maanurki. Häid lahendusi pole. Kõik saavad aru, et väljapääs või leevendus peab kuskilt tulema, kuid keegi ei oska midagi peale hakata.
S. K.: Linclonshire krahvkond, kust mina pärit olen, on samuti ajalooliselt suur põllumajanduspiirkond, eemal suurtest linnadest ja inimeste liikumisest. Praegu arendatakse välja süsteemi, et varustada ka kaugemad maapiirkonnad interneti-ühendusega. Nii on võimalus olla ka maal elades ikkagi n-ö võrgus.
A. K.: Sisuliselt on sama asi käimas ka meil Lätis ja teil Eestis: soodustatakse üha enam kodus töötamise võimalust.

Asi polegi võib-olla niivõrd selles, et maale kolimine tähendab töötuksjäämist või seal elamine töötust, kuivõrd selles, et maal puuduvad elementaarsed asjad nagu pood või arstikabinet.
S. K.: Tõsi. Siin tuleb siiski vahet teha neil, kes tahavad maal elada, kes on selle ise valinud, ja nende vahel, kes on sunnitud seal elama, kel pole muid oskusi. Viimastele peakski rohkem keskenduma.

Konverentsil jutuks tulnud Rail Balticu teemaga seonduvalt: kuidas suhtuda sellesse, kui planeerijad tegutsevad rahvusvaheliselt? Ühelt poolt on see hea teadmiste vahetamise viis, teiselt poolt ei tunne mujalt tulnud kohalikku konteksti.
A. K.: Rail Balticu puhul tuleb kõigepealt selgeks teha, et raudtee rajamine on eelkõige kõrgemal pool langetatud otsus, geopoliitiliselt oluline strateegia. Veel ei ole võimalik rääkida planeerimisest kohalikul tasandil, asi ei ole jõudnud veel sinnamaani. Ühiskonda ei ole kahjuks jõudnud piisavalt infot selle kohta: kuskil käivad mingid arutelud, kuid ühiskondlikku dialoogi pole. Läti ja Eesti seisukohalt pole meile seda raudteed majanduslikult vaja, inimesi elab siin liiga vähe. Läti on projekti suhtes üsna kriitiline, sest meie kaubad liiguvad põhiliselt ida-lääne, mitte põhja-lõuna suunal. Eestil on selles mõttes parem seis, et saite oma riigi pinnale kolm peatust, Lätil on peatus vaid Riias. On oht, et Riia lennujaam kannatab raudtee tõttu.
S. K.: Olen seotud Trinidadi üleriigilise planeeringu koostamisega, mille puhul pool planeeringuga seotud seltskonnast on kohalikud. Ma loodan väga, et järgmisel korral on neil endal juba piisavalt kogemusi, et selline ettevõtmine läbi viia, ja välisabi pole vaja. Planeerijatena ei peaks me minema kuhugi kohale selleks, et planeering valmis teha, pigem peaksime jätma kohalikele võimaluse meilt õppida ja seejärel nad omapäi jätma.
V. B.: Eesti ja Läti seisukohast on Rail Balticu teemaga seoses oluline see, mis hakkab toimuma ühenduskohtades ja peatustes,  mida tuleb teha neis kohtades enne, kui raudtee maha pannakse.

Eestis arutletakse praegu selle üle, kas riigis võiks olla riigiarhitekt ja sõltumatu visionääride ja arhitektide kolleegium, kes tegeleks oluliste arhitektuuri ja planeerimist puudutavate teemadega. Kuidas te sellesse ideesse suhtute?
(Kõik on üllatunud, segadust tekitab eelkõige sõnaosis „riigi”.)
S. K.: Suurbritannias töötavad meil regioonipõhised arhitektidest ja teistest spetsialistidest koosnevad ekspertide kolleegiumid (design review panels). Kõik suuremad projektid käivad sealt läbi ning kolleegium annab projektile või ideele professionaalse hinnangu. Lõpliku otsuse elluviimise osas teeb seda hinnangut arvesse võttes kohalik omavalitsus. Näiteks kavandatakse uut kooli: juba väga varases tööetapis kutsutakse arhitekt oma ideed kolleegiumile tutvustama, antakse talle tagasisidet. Vajaduse korral projekti muudetakse või täiendatakse. Kui selline asi toimib koostöös, on tulemused väga head.
A. K.: Me ei kasuta Lätis peaarhitekti nimetust, küll aga on meil samuti nn peaarhitekti kabinet, mis koosneb mitmest inimesest. Nii ei võta otsuseid vastu üks inimene.
V. B.: Selline nõuandev organ on kindlasti hea, kuid nimetusega tasub olla ettevaatlik. Võib-olla ei pea riigiarhitekt kaasa rääkima kõikides küsimustes, ruumiga tegelejatele tuleb jätta piisavalt ruumi vabaduseks ja loomingulisuseks. Loomulikult on piirkondi, kus tuleb jõulisemalt kaasa rääkida, näiteks ajaloolised keskused, ent mõnedes asjades olla just vastupidi väga avatud.

Veidi ka kaubanduskeskuste teemal. Kas südalinna funktsionaalset vaesumist ja kaubanduse kolimist linna äärealadele saab ka kuidagi vältida? Kas on võimalik jätta see lastehaigus vahele või tuleb igal linnal see siiski endal läbi teha kui osa normaalsest arenguprotsessist?
S. K.: Ei, seda ei pea aktsepteerima. Kõik sõltub planeerimissüsteemi tugevusest. Meil on kasutusel nn järjestikkuse printsiip (sequential test): esimene asukohavariant kaubanduse arendamiseks on linnasüda, äärmisel juhul selle serv. Kui arendaja tahab aga kolida äärelinna, peab ta tooma välja põhjuse, miks pood tuleb just sinna rajada, ning tõestama, et selle olemasolu ei vähenda linna elujõulisust. Tegelikult tuleb läbida päris pikk ja raske tee, et kaubanduskeskust üldse rajada. Kõige ohtlikum ongi see, et äärelinn konkureerib südalinnaga, pakub samu hüvesid ning imeb nii kesklinnast funktsioone välja. Poodlemine toimib tegelikult ikkagi kõige paremini iga linna keskuses, mis  tähendab omakorda, et see peab olema piisavalt hea.
A. K.: Töötan tegelikult ka ise kaubanduskeskusi arendavas firmas. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et kõige paremini töötavad kaubanduskeskused, millele pääseb ligi mitmel viisil. Asukoht on väga oluline ning ühissõidukiga ja jalgsi ligipääs on väga tähtis, sest ostukeskused konkureerivad ka omavahel ning võidab see, kuhu jõuab rohkem inimesi. Mõistlik on, et suuri kaupu nagu mööbel ja ehitustarbed müüvad poed on linna servas, arvestavad kaupade veo ja logistikaga.
S. K.: Sellega on see oht, et need äärelinnapoed hakkavad oma kaubaartiklite valikut laiendama, nagu meil on juhtunud. Toidukaupade poest on näiteks saanud ostukeskus, kus vaid 40% kaubast on toiduained. Seda pole suudetud seni takistada.
A. K.: Võib piirata kaubanduskeskuste suurust. Vähemalt südalinnas.
V. B.: Meie regioonis olid suuremad  kaubanduskeskused kui 20 000 m2 kohalike seadustega keelatud. Idee oli hoida kaubandus elamupiirkondade lähedal ja linna keskuses hajutatult, mitte lasta sellel kontsentreeruda linna serva suurtesse keskustesse. Ühel hetkel aga otsustati, et lubatakse ehitada üks suur kaubamaja. Ja mõni kuu tagasi võeti vastu nn liberaliseerimisakt, mis lubab keskusi ehitada põhimõtteliselt kõikjale. Püüame selles suhtes midagi ette võtta enne, kui uued keskused hakkavad ilmuma. Inimesed arvavad, et linnast väljas asuvates poodides on kaubad odavamad ning et sealt ostes nad võidavad, kuid lõpuks kulub sama palju raha.

Tegelikult ei olegi veenvat põhjust, miks ei tohi kaubanduskeskust südalinna rajada. Kesklinnas on lihtsam kliente püüda. Asi on pigem keskuse suuruses, väljanägemises ja linnaruumilises paigutuses.
A. K.: Jah, siis ei räägi me enam kaubandus­keskusest, vaid kaubanduspiirkonnast.
V. B.: Sinna ei tulda siis enam autoga, vaid jalutades või mõne ühissõidukiga. Ja küsimus ei ole selles, kas õues on külm või mitte. Ka meil langeb kraadiklaas alla nulli, kuid kesklinn on sellest hoolimata rahvast täis. Tänavate sulgemine autoliiklusele meelitab kaubitsejad ja asutused ligi. Itaalias on oma- poe ja kaubitsemistraditsioonid: eraldi liha-, köögivilja-, pagaripoed. Me pole harjunud käima kaubanduskeskustes, eelistame väiksemaid poode, kus on paljudel juba tuttavad müüjad, keda usaldatakse.
S. K.: Kaubanduskeskus võib küll ühest küljest olla väga hea, kuid see ei paku iial sellist kollektiivset linnalist kogemust nagu linnakeskus. Paraku ei ole meil sellist toidukultuuri nagu Itaalias.

Vahepeal oli meil uute turgude rajamine väga populaarne. Turul on tõesti võimalik, et sul on tuttav müüja või lihakioskite hulgas oma lemmik.
S. K.: Hea turg kesklinnas on väga suur väärtus!
V. B.: Kauplemise juures on oluline personaal­ne suhe. Kui meie linna ilmusid uued poed, hakati pakkuma toidu kojutoomisteenust, et kliendiga kontakt luua. Suurtes kaubakeskustes tunneb inimene ennast lihtsalt mutrikesena, aga poeskäimine peaks olema ka elamus. Kauba müüja ja ostja lähedane suhe tõstab ka kauba kvaliteeti.

Nii et kaubanduskeskuste juurest jõuame ikkagi jälle välja kaasamiseni.
V. B.: Täpselt, kõik on sellega seotud!