Pealelend – Indrek Rünkla, kultuuriministeeriumi uus arhitektuurinõunik

MERLE KARRO-KALBERG

Kultuuriministeeriumi veebilehel ilmunud intervjuus oled öelnud, et ilmselt sammud ajutiselt eemal oleva arhitektuurinõuniku Veronika Valk-Siska etteniidetud rada. Mis rada see on, missugust tegevust ja rõhuasetusi see tähendab?

Niidetud rada tähendab mitmes töölõigus juba ette valmistatud ülesandeid. Kuna minu nõu asendab lapsepuhkusel (või lapserakkes) Veronika Valk-Siska oma, on üks minu funktsioone tagada, et algatatud tegevus jätkuks ja suunda radikaalselt ei muudetaks. Sõltumata isikust on nõunikule seatud kohustus osaleda mõnes komisjonis ja korraldada mõne toimingu ellujõudmist. Sellele lisaks on praegu sündimas aastase tööajaga ruumiloome eksperdirühm, kes peab uurima ja tegema ettepanekuid kohtades, kus ruumiga kõik korras ei ole. Eksperdirühma hakkab juhtima Jaak-Adam Looveer ning ma katsun talle toeks ja abiks olla.

Ruumiloome ja riigi koostoimimise tõhustamine on üldise eesmärgina ilus ja helge. Samas on vaade ruumiloome n-ö masinate seest erinev. Kavandajad, ehitajad, arendajad, kasutajad, finantseerijad ja kooskõlastajad peavad silmas eri eesmärke ja probleeme. Pealegi on ruumiloome üldjuhul veel teiste eluavalduste väljendus ja nood teised elualad toimivad oma kaalutluste abil. Nii sõltub ruum iga kord teistest valdkondadest. Riik koordineerib neid mitmekesiseid kaalutlusi juriidiliste tekstidega. See lisab veel ühe vahekihi, mis peaks justkui plaanid selgemaks muutma, aga tegelikkuses kipub protsess kivistuma ja vahel ka paremaid lahendusi pärssima. Juristid väldivad ruumikohast sõnavara, kuna selle tähendused on triivis või nõuavad iga kord sisuga täitmist. See läbikasvamine tekitab omamoodi ristlukustatud süsteemi. Nii saab kokku leppida kas väga üldistes avaldustes, mis peaaegu midagi ei mõjuta, või väikestes konkreetsetes küsimustes, mis mõjutavad väga väikesi lõike. Seda patiseisu tahaksin pisut klaarida. Kui võimalik. Aga selleks tuleb süsteemi hästi tundma õppida.

Ruumiloome on ühiskonnas horisontaalne praktika. See jookseb läbi paljude teiste praktikate ja on seetõttu tõrges painduma. Iga muudatus kipub andma siirdeid ka teistele aladele. Samal ajal on nonde teiste alade otsustusmehhanismid ka kokku lepitud, olgu siis demokraatlike, hierarhiliste või isevoolulistena. Ka nemad ei hooli esialgu ühe juhusliku lõime enesekohasest deklaratsioonist.

Kas riigi arhitektuuripoliitika on siis sinu arust õigel teel?

Ma ei pea arhitektuurinõunikku praegu arhitektuuripoliitika teostajaks, vaid pigem osaliseks asendajaks. Kui valdkonnapoliitika seisneb kokkulepetes, mida muu hulgas valdkonnaüleselt või valdkonnakõrvaselt rakendatakse, siis poliitika puudumise korral peab nõunik igal konkreetsel juhul lisama riigi avaldustesse ruumikohaseid kaalutlusi. Millised on need riigi sekkumisavaldused ja kui palju on neis vastuvõtlikkust, seda ma ei mõista veel öelda.

Kui territoriaalse rahvusriigi printsiip kõrvale jätta, siis on see riik üldiselt üles ehitatud ilma ruumialaseid kaalutlusi tähtsustamata. Meie turumajanduslik ruumiloome toimib jälle riigikohaseid kaalutlusi eelistamata. Mõlemad aparaadid töötavad, aga ühised eesmärgid on nõrgalt sünkroniseeritud. Selles mõttes näiteks riik ja majandus või riik ja meditsiin toimivad paremas koostöös. Vähemalt kõrvalt vaadates.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht