Peaaegu kilomeeter peaaegu avalikku ruumi

Kruiisiterminal on linnaloome hea näide. Jääb loota, et tegu pole PEARUga ehk peaaegu avaliku ruumiga, millel võib varuks olla ebameeldivaid üllatusi.

MATTIAS MALK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Juba nädalaid on Tallinna sadamas avatud uus kruiisiterminal. Hoone ehitus jäi aga ilmselt enamikule pealinlastele märkamatuks, sest siiani polnud neil sadama põhjakaile asja. Praeguseks on olukord muutunud, sest peale terminali avati ka 850 meetrit uut mereäärset promenaadi. Kuivõrd sel suvel on ristlusturismi täielik taastumine kaheldav, on just uusehitise promenaadiosa aktiivne ja atraktiivne. Varem olen teinud juttu vanasadama arendusplaanidest ning nende oodatavast mõjust linnaruumile lühemas1 ja pikemas perspektiivis2, seega on paslik uurida, millist suunda näitab valminud promenaad. Alustan oma analüüsis heast, räägin ka halvast ja lõpetan üleskutsega.

Heast. Olen käinud promenaadil patseerimas kaks korda. Mõlemal juhul on kaaskõndijate esimene reaktsioon olnud üllatuslik ja isegi ülev: „See ei ole Tallinna moodi!“ Ka minule näib, et tegu võiks olla hoopis Helsingi, Stockholmi või Kopenhaageni mereäärega. Selgelt on see kiitus Salto Arhitektidele, Stuudio Tallinnale ning Tallinna Sadamale, kelle koostöös terminal ja promenaad valmisid. Algsel heakskiitval reaktsioonil on ilmselt kolm peamist põhjust.

Esiteks on see linlastele täiesti uus ruum, millele neil ei olnud varem ligipääsu või mida ei olnud põhjust külastada. Siiani oli kogu kai territoorium avalikkusele suletud ja lähimad kutsuvad kohad olid Linnahalli minirand, Papa Joe falafelikoht või kunagine Laine klubi. Nüüd tohib aga mööda kaid nii istuda kui ka astuda ja – mis kõige tähtsam – ilma (laeva-)pileti või nõudeta kohvikus kulutada. Ligipääs tõstetud promenaadile on mööda lauget kaldteed ning kuigi tegu on tupikuga, saab edasi-tagasi jalutamist veidi varieerida. Istumiseks on samuti mitmesuguseid võimalusi: vaatega merele või linnale, tuulele kaitstud seljatagusega või keset melu, kohvikus või hoone harjani kerkivatel treppidel. Samuti on siin mänguväljak lastele ja piisavalt vaba ruumi täiskasvanute kujutlusvõimele. Näiteks sobib promenaadi alguse asfaltväli peale paraadfotode hästi ka rulluisutamise trenniks.

Teine põhjus võib olla teatav kogemuse teatraalsus. Põhjakai pole läbi­käiguhoov. See asub sadama tagaosas ning sinna minek on eraldi ettevõtmine. Selleks tuleb kesklinnast tulijal kõigepealt läbida kurjakuulutav Porto Franco ehitusplats, Vanasadama kõledad parklad ja tuikuvate alkoturistide seltskonnad, siis mõned segadusse ajavad ristmikud-ringteed ning lõpuks navigeerida veel pargitud veokite vahel. Jõudnud viimaks kruiisisadama väravani, on linlase ootused langenud võimalikult madalale ning lootus näha vähegi kvaliteetset ja inimväärset linnaruumi on täielikult hääbunud. Sellest, kui isoleeritud on uus terminal ja promenaad praegu ülejäänud linnast, annab märku ka suur silt, mis kutsub külalisi sisse. Selleta jääks jalgvärav, mis on avalikkusele ainuke sissepääs, sadama automaastikul ilmselt täiesti nähtamatuks. Kogu see kadalipp on võrreldav teatrisaali jõudmisega: ühel hetkel tõuseb kujundlik eesriie, linlane jõuab promenaadile ning algab kaldteede, astmestike, eri tasandite, protsendikunsti ja Salto arhitektidele omaste kolmnurksete vormide etendus.

Kolmas põhjus võib olla selle etenduse kvaliteet. Kiita võib näiteks materjalide puhast robustsust ja funktsionaalsust, mis on kohased mereäärsele endisele tööstusalale, kuid mis mõjuvad ka põhjamaiselt kvaliteetselt. Istumiskohti on palju: istuda saab nii üksinda kui ka suuremas seltskonnas. Isegi valgustid on peidetud ja maitsekad, mitte tobedate postide otsas ega järelmõttena juurde­kruvitud. Eriti mittetallinlikult meeldiv on see, et igat sorti (toru-)piirdeid on vähe ja kasutajaid on usaldatud. Näiteks on terminalihoone küljel tõstetud promenaad ääristatud hoopis tärkava kibuvitsahekiga ning väike maapealne plats piiratud lihtsalt suurte kividega, üle mille saab ka kaldakindlustuse tetra­poodidele turnima minna. Mitmes lääneriigis oleks mõeldamatu ka kohviku katusele viiva treppauditooriumi järsud, aga lühikesed astmed, kus tuleb sammuda veidi diagonaalis või end üle mitme astme üles vinnata. Siin on ainus koht kogu kail, kuhu on pandud välja hoiatus, et trepilkõndijal lasub omavastutus. Igat sorti kammitsevaid ettekirjutisi või kasutajat oinaks pidavaid ruumilahendusi on vähe ja enamasti lastakse külalistel lihtsalt olla. Kentsakal kombel on seesama esmalt imponeeriv, kuid näiline reeglite vähesus ka peamine murekoht.

Nüüd tohib mööda kaid nii istuda kui ka astuda ilma (laeva-)pileti või nõudeta kohvikus kulutada. Siin on mänguväljak lastele ja piisavalt vaba ruumi täiskasvanute kujutlusvõimele. Näiteks sobib promenaadi alguse asfaltväli lisaks paraadfotode tegemisele hästi ka rulluisutamise trenniks.

Mattias Malk

Halvast. Tegelikult ei ole see mure omane vaid uuele promenaadile ning selle sisust aitab aru saada Tallinna mereääre omandistruktuur.3 Seda uurides selgub, et suur osa maast kuulub eraomanikele ning allub seega ärihuvidele. Linnale ja riigile ei kuulu siin peaaegu midagi. Ka promenaad – kuigi esmamulje poolest avalik ruum – kuulub Tallinna sadamale, kel on täielik õigus kehtestada kasutajatele oma reeglid ja nõudmised. Inglise keeles on selle nähtuse nimi privately owned public space ehk lühidalt POPS ning selle tagamaadest, lokkamisest ja mõjudest on kirjutatud palju.4 Pakun, et eesti keeles või vähemasti Tallinna mereääre puhul võiks seda peaaegu avalikku ruumi tähistada akronüümiga PEARU, kuna tegu on justkui riukaliku naabriga, kel võib olla varuks ebameeldivaid üllatusi.

Teadupärast pole avaliku ruumi mõiste Eesti õigussüsteemis otsesõnu sisustatud.5 Lähim vaste on avalik koht, mille definitsioon on „määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk“.6 Seal kehtivad kõigile ühtmoodi üldteatud käitumisnõuded ning nende täitmise järele valvab politsei või omavalitsus. Kruiisisadama promenaadil hoiab aga korda G4S ning selgelt sõnastatud eeskirja ei leia kuskil.7 See tähendab, et teadmine reeglitest ja nõuetest, mille alusel otsustatakse, kes ja millal on promenaadile oodatud, kui kauaks ja mida nad seal teha tohivad, kuulub vaid Tallinna Sadamale, kel on õigus neid oma suva järgi rakendada ja muuta. Kuigi see on maaomanikule mugav, on see otseses vastuolus demokraatliku elukorraldusega, mille fundamentaalne osa on õigus teada kehtivate reeglite kohta, mis meie elu reguleerivad, ning olla seega võimeline neid kas täitma, teadlikult eirama või oma huve kaitsma.

Siiski võib arvata, et Tallinna Sadama eesmärgid on siirad ning nende huvi ei ole hakata uuel promenaadil külalisi taga kiusama. Ometi teevad mind võimalike protsesside ees ettevaatlikuks elatud aastad Londonis, kus POPS ja PEARU on laialdaselt levinud nähtused. Näiteks ümbritseb eraomandis Londoni linnavalitsuse hoonet näiliselt avalik ruum, mis annab vajadusel õiguse keelustada kõik protestiaktsioonid. Veel äärmuslikum näide on Canary Wharf: piirkond, kus isegi tänavad on eraomand, pildistamiseks on soovituslik kümne miljoni naelane kindlustuskaitse8 ja turvafirmal on sisenemisel õigus otsida läbi sinu auto ja ka sind ennast. Ka Tallinnas Ülemistel on kujunemas rajoon, mis on peaaegu täielikult eraomandis ning mille huvid dikteerivad järjest enam linnaloomet. Mereääre erastamine paistab aga hästi Noblessneri kuulsatest pinkidest, kus tohivad istuda vaid kliendid. Kuigi erapolitsei ja turvafirmad Eesti PEARUdes veel silma ei paista, tuleb õpetlikke näiteid meeles pidada.

Kruiisisadama promenaadi esimene PEARU-moment oli vähem kui nädal pärast avamispidu. 21. juuli hommikul otsustas suurem jalgratturite treeningrühm katsetada uut teed ning promenaadilt oma sõidul läbi põigata. Ala eest vastutava turvamehe üllatus oli aga suur, kui kell 6.40 libises „60 kirevates sukkpükstes kileviinerit“9 tema valvatavale territooriumile. Ehmatusest või teadmatusest otsustas ta promenaadi värava sulgeda ja ratturid sisse lukustada. Kuigi vastasseis lahenes kiirelt, tuli salvestatud videos mu mure iva hästi välja, kui turvamees parandas „kileviinerite“ nõudmist vabalt liikuda selgitusega: „Sa ei ole praegu kodus. Sa oled sadama territooriumil.“

Teine märgiline ütlus pärineb Tallinna Sadama juhatuse esimehelt Valdo Kalmult, kes kiitis promenaadi avamisel head klappi linnavõimuga. Intervjuus linnavalitsuse välja antavale Pealinnale tõi ta välja, et nende esimene etapp koostöös Tallinna merele avada oli Reidi tee. Kalm patsutab endale ja Mihhail Kõlvartile õlale, et koht on linlaste seas populaarne ja lisab, et „See pole Reidi tee, see on Reidi park“. Siin saab tuua ilukirjandusliku näite ühe teise sobimatu paarikese loost, kus väideti, et mis tahes teise nimega roos lõhnaks endiselt magusalt. Kuna Reidi tee ehitus seisnes sisuliselt puiestiku hävitamises järjekordse magistraali loomiseks ning tegu on ühe pealinna autokesksusele ja inimvaenulikule planeerimistavale sümptomaatilisema arendusega,10 võib üsna kindlalt väita, et iga teise nimega asfaltväli haiseb ikka kütuse ja Keskerakonna järele. Tõenäoliselt teab Kalm täpselt, kui teerulliv möödapanek oli Reidi tee, ning on promenaadi heas laines käima lükanud lihtsa maineparanduskampaania. Siiski peitub kahe koha võrdluses oluline üleskutse linnaplaneerijatele.

Üleskutse. See, mida, kuidas ja miks ehitatakse, on kasvava ebavõrdsuse, ressursi­kitsikuse ja kliimamuutuste tõttu ülioluline. Noored arhitektid, kes kutsuvad üles pidama 30aastast pausi igasugusest ehitusest11 või kehtestama ressursi­kaitseseadust,12 mõistavad linnaloome kärme ja kriitilise ümbermõtestamise vajadust hästi. Aga seni, kui Tallinnas jätkuvad asjad vanaviisi, võiksid arhitektid ja linnaplaneerijad võtta õppust kruiisiterminalist, mitte Reidi teest.

Kuigi Reidi tee puhul ehitati väidetavalt promenaad või park, valmis peaasjalikult mitmerealine magistraal ja uhke uusarendus. Seda lähenemisviisi võib nimetada Tallinna keskmiseks küünilisuseks. Sadama teises otsas ehitati aga kruiisiterminal, kuid enim leiab kasutust hoopis lisatud promenaad. Vaevalt oleks seda märgatud või pahaks pandud, kui põhjakai oleks edaspidigi vaid turistide ning neid vedavate ulpivate motoriseeritud paneelmajade päralt. Siiski taipasid arendaja ja arhitektid mereääre varjatud ruumipotentsiaali ning avasid selle linlastele. Sama lähenemisviisi, millega maksimeeritakse ehitise kasutajaskonna ja ühiskondlik kasu, võiks rakendada kõigil uusehitistel, mis on märgilise tähtsusega või keskses asukohas. Portofrancolikul kauboi­kapitalismil ei tohi enam olla meie linnaloomes kohta.

Lõpetuseks võib poolnaljaga väita, et promenaadi edu võti on maksimaalne kaugus Tallinna linnaruumist, linnast endast väljumata. Kas või korraks ei pea jalakäijad kuulma automüra ega navigeerima megaristmikel. Kuna tegu on tupikteega, kus puudub läbiv liiklus, ühendab kõiki promenaadi kasutajaid lihtne soov vabalt aega veeta. Ning kuigi see ei ole päris avalik ruum, usun ja loodan, et Tallinna Sadam on ka edaspidi peremehena külalislahke.

1 Mattias Malk, Hea näite otsingul Tallinnast. – Sirp, 30. IV 2021.

2 Mattias Malk, Zaha Hadidi Tallinn. – Müürileht, 20. I 2020.

3 http://www.kavakava.ee/en/project/tallinn-seaside/

4 Loe näiteks Jack Shenker, Revealed: the insidious creep of pseudo-public space in London. – Guardian, 24. VII 2017.

5 Toomas Paaver, Elo Kiivet, Avalik ruum kui elukeskkonda siduv võrgustik. – Eesti inimarengu aruanne 2019/2020. Peatoimetaja Helen Sooväli-Sepping. Eesti Koostöö Kogu, 2020.

6 Reklaamiseadus § 2 ja korrakaitseseadus § 54.

7 Saatsin Tallinna Sadamale 2. VIII 2021 järelpärimise, kas ruumi kasutuse eeskiri on olemas või plaanis rakendada. Artikli kirjutamise ajal ei ole päringule vastatud.

8 Canary Wharfis filmimise ja pildistamise eeskiri: https://group.canarywharf.com/media/filming-photography-permits/

9 Rattur Priit Salumäe kommentaar Facebooki grupis „Eesti rattarikkaks!“.

10 Kristjan Peik, Reidi tee kui sümptom. – Sirp 24. IV 2020.

11 Ulla Alla, 30 aastat pausi. Magistritöö. Eesti Kunstiakadeemia, 2021.

12 Markus Puidak, Ressursikaitseseadus. Magistritöö. Eesti Kunstiakadeemia, 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht