Park pealinna paepealsel

Eva-Maria Aitsam: „Pargi rajamine pole kindlasti sekkumine klindi looduskeskkonda, vaid praeguste varjatud, peidus väärtuste väljatoomine ja rõhutamine.“

MERLE KARRO-KALBERG

Põhja-Eesti pankranniku märkimis­väärseid loodusobjekte on paljanduv paeplatoo. Türisalu panka teavad paljud, kuid pealinnas asuvat suurejoonelist Lasnamäe klindiplatood, mis linna ära tükeldab, justkui polegi tallinlaste psühho­geograafilisel kaardil. Plaanil asetseb Lasnamäe üsna Pirita ja Kadrioru külje all, kuid ühest linnaosast teise minekuks tuleb klindi tõttu teha pikk ring. Unustatud ja suuresti ligipääsmatust klindist on aastakümnetega arenenud linnalooduse oaas. Nüüd kavandatakse sellest kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosa piiril kulgevat ligi üheksa kilomeetri pikkust klindiparki.

Kuni 22. I käib klindipargi veebisaidil* ideekorje, mille käigus tahetakse teada, kuidas linlased klinti ja sealset keskkonda praegu tunnevad ja saab teha ettepanekuid kavandatava pargi osas.

Pargist ja ideekorjest räägib alljärgnevalt lähemalt Tallinna ruumiloome kompetentsikeskuse linnaplaneerija Eva-Maria Aitsam.

Ruumiloome kompetentsikeskus on klindipargi arendamise tõsiselt käsile võtnud. Seni on uusi ruumilahendusi enamasti riigihangete teel saadud. Millest selline julge suunamuutus?

Eva-Maria Aitsam: Algselt pöördus ruumiloome kompetentsikeskuse poole Lasnamäe linnaosavalitsus, kes soovis läbi mõelda Suhkrumäe paljandi. Tegime ettepaneku vaadata kogu ala tervikuna, sest linna rohelise ja sinise võrgustiku sidumine on eesmärk omaette.

Tallinnas on vastu võetud arengu­strateegia „Tallinn 2035“, kus käsitletakse ja visioneeritakse ka linna rohevõrgustikku. Klindipargi idee ongi selles dokumendis välja käidud ja see on üks osa tervikust. Klindipealne moodustab Lasnamäe rohelise kombitsa. Teiselt poolt tuleb sellele vastu läbi kuue linnaosa kulgev Putukaväil.

Kavandatav klindipark kulgeb üheksakilomeetrisel paekivipaljandil Lasnamäe, kesklinna ja Pirita serval. Park kulgeb Tartu maanteest Pallasti sillani mööda Lasnamäe tänavat, mööda Valge tänava serva kuni Narva maanteeni.

2 × Tallinna ruumiloome kompetentsikeskus

Enne maastikuarhitektuuri võistluse välja kuulutamist tahame ise teada saada, milline on see klindipealne keskkond, millega rinda pistma hakkame. Eelkõige peame sõnastama, kuidas kujundada pealinna nähtamatu, hakitud ja kohati ligipääsmatu piirkond sidusaks pargiks nii, et väärtused säiliksid, aga oleks ka puhkamise ja looduse nautimise võimalus.

Pargiga tegelev meeskond on tegelnud klindipealse uurimisega. Linnaplaneerijatena oleme pidanud selleks ümber kehastuma: küll oleme seda ala uurides olnud poole kohaga antropoloogid, küll looduskaitsjad jne. Käärisime käised üles ja püüdsime detailselt aru saada, mis sellel üheksa kilomeetri pikkusel klindiribal toimub, millistest ruumidest see koosneb, mis on nende iseloom. Mõnikord tekkis selles metsikus paigas kolades tunne, et oleme looduses ja ajame mõne looma jälgi. Loomade asemel leidsime muidugi märke inimtegevusest, nägime, kuidas seda piirkonda praegu kasutatakse. Näiteks Suhkrumäe paljandil on palju lõkkeplatse ja istumiskohti. Keegi on võtnud vaevaks kujundada endale mõnusa puhkeala. Näha on, et sinna on ikka ja jälle tagasi mindud. Muidugi on märgata ka muid inimtegevuse jälgi: võsa all ja vana kaevanduse asukohas on omajagu prahihunnikuid. Palju on ka ehitusprahti.

Põnev on vaadata, kuidas inimese mõju ja loodus on selles paigas kokku saanud ja põimunud. Siin on palju looduskooslusi alates loopealsest ja lõpetades kaevanduse varemete ja rõske panga­metsaga. Seal on omajagu kaitsealuseid taimi ja linde, kellele see on väärtuslik pelgupaik. Väga paljud liigid eelistavadki sellist keskkonda, kus on rusud ja saab varjuda ehitusprahi pragudesse. Loodus on inimese tehtu üle võtnud, sellega kohastunud.

Nii suure ala puhul on praeguse olukorra väljaselgitamine vältimatult vajalik. Ausalt öeldes ei oskagi teisiti klindipargi loomisest alustada. Kui ülevaade on käes, sõnastame ka visiooni ja kuulutame välja maastikuarhitektuurivõistluse, millega otsime tervikkontseptsiooni, mõeldes ka sellele, millised väikesed sekkumised on vajalikud. Kindlasti ei räägi me tugevast sekkumisest looduskeskkonda, vaid sellest, kuidas varjatud, peidus väärtus välja tuua.

Lubaduste järgi hakkab klindipark peagi ilmet võtma, esimesed ehitamise sammud võetakse ette juba järgmisel aastal, mil Tallinn on Euroopa roheline pealinn. Ometi on pargi ideede sõnastamine alles algusjärgus. Mainisid, et kuulutate välja maastikuarhitektuurivõistluse, mis võtab ka omajagu aega. Kuidas te järgmisel aastal ehitamiseni jõuate? Millised on pargi arendamise etapid?

Pargini jõudmine on tõepoolest alles lapsekingades ja lubadust, et 2023. aastal pargis avamislint lõigatakse, anda ei saa. See, mille me 2023. aastal ellu viia saame, sõltub peagi välja kuulutatava maastikuarhitektuurivõistluse tulemustest. Mõtleme ka vahepealse aja ajutistele kasutusvõimalustele. Linnakunsti kuraatori Kati Otsaga oleme arutanud, mil viisil kunsti, näiteks installatsioone, ja loodust vahepealseks ajaks siduda. Eks lõpptulemus on segu nii linaste soovidest kui ka ekspertide arvamustest.

Lõpuks peitub saatan detailides. Praegu uurime võimalikke takistusi, mida projekteerimisel ikka ette tuleb. Klindipargi alal on palju loodusväärtusi ning püüame keskkonnaametiga kokku leppida, millised on need punased jooned, millest me kindlasti ei tohi üle minna, ning kui suur või väike sekkumine klindipealsesse loodusesse on lubatav.

Praegu käib ka ideekorje, mille käigus tahame linna veebisaidi kaardirakenduse kaudu teada, kas klindiserva potentsiaali mõistetakse, kuidas seda ala praegu kasutatakse, kuidas ruumi tunnetatakse, mis on ohtlik, mis igav ning millest puudust tuntakse.

Internetis levivast ettekandest jääb mulje, et Suhkrumäe paljandi plaanid on juba konkreetsemad ning midagi hakatakse peagi ehitama.

Silda üle Suhkrumäe paljandi lõhe hakatakse loodetavasti rajama sel aastal.

Seal on olukord ka kriitilisem. Kunagi sai paljandit poolitavat lõhet ületada betoonplaati mööda, kuid see lagunes ja kukkus sügavikku. Linlased ehitasid siis ise oma vahenditega sillalaadse ajutise rajatise – purde, mis polegi enam nii ajutine, kuid väga-väga halvas korras.

Suhkurumäe paljand on linlaste seas väga armastatud koht ja seetõttu on juba turvalisuse huvides vaja tegutseda kiiresti. Ega see lihtne ole, sest paljand on looduslikult väga habras. Kuidas see sild kavandada nii, et kõik väärtuslik alles jääks, on paras kübaratrikk. Samal ajal peaksime ka seda sekkumist käsitlema laiemalt. Uue sillaga kasvab ilmselt ka paiga külastajate hulk, mõelda tuleb, kuidas suunata inimesed sillale nii, et kaitsealused taimed ja kooslused tallamisega viga ei saaks.

Suhkrumäe projekt on eskiisi staadiumis. Ootame praegu keskkonnaameti kommentaare ja suuniseid. Seejärel liigume edasi rajamise suunas. Oleme pidanud mõtlema mitte ainult esteetilisele aspektile, vaid ka sellele, kuidas seda üldse ehitada: kust ja kuidas tulevad ehitusmaterjalid, kui suur ala saab ja tohib ehitusega hõlmatud saada. Kindlasti ei tohi sinna koormaautoga ligi sõita ja betoonikoormad maha valada.

Räägime praegu käimasolevast ideekorjest ka. Minu kogemus selliste veebipõhiste anonüümsete kaasamistega ei ole kuigi meeldiv. Enamasti tahetakse asju, mida juba kuskil on nähtud ning tihti käivad soovid üksteisele vastu: kes tahab suurt mänguväljakut, kes reservaati. Kuidas kõikide tahtmiste juurest tulemuslikult edasi minna nii, et kaasatud ei tunneks ennast tõrjutuna või et ei tekiks vastumeelsust uuringuvastustele oma aega kulutada?

Siiani esitatud ettepanekutest jookseb läbi soov võimalikult vähe sekkuda klindipealsesse metsikusse loodusesse. Loomulikult on ka üksikuid erandeid, tahetakse nii vaateratast kui köisraudteed. Eks siin peavad eksperdid, näiteks looduskaitsjad, selliseid ideid tasakaalustama. Kõik ideed on toredad ja näitavad kätte, millest puudust tuntakse, kuid me peame mõtlema, milline on klindipargi olemus. Võimalusi aktiivset tegevust looduskeskkonnaga põimida on, kuid seda peab tegema nii, et pargi metsikus ei häviks.

Ideekorje lõpus võtame analüüsimiseks paar nädalat aega, kindlasti tahame ettepanekuid avalikult tutvustada, kuid lõppvaliku teevad eksperdid, kes lähtuvad keskkonna võimalustest. Pole ka välistatud, et teeme linlaste ja ekspertide vahel veel ühe kohtumise, kus ideed põhjalikumalt läbi arutatakse.

Ideekorje toimub digikeskkonnas, mis välistab need, kel puuduvad oskused või juurdepääs digimaailmale. Need, kes on klindipealsesse võssa puhkekohad ehitanud ja lõket teevad, ilmselt küsimustikule ei vasta. Kuidas nendeni jõuda?

Meil oli tõesti plaan teha kaasamiskoosolekuid, kuid koroonaajal pole suurte kokkusaamiste korraldamine kuigi vastutustundlik. Niisiis kolisime ümber digiruumi.

Meil on hea kogemus kaasamisest Putukaväila projektis olemas. Seal koostasid rakendusliku antropoloogia keskuse antropoloogid eraldi uuringu ja tegid ruumi kasutajatega süvainter­vjuusid. Mõistlik on ehk sama mustrit korrata ka klindipargi puhul. Edasised sammud sõltuvad siiski praeguse ideekorje tulemusest.

Klindipargi vahetusse lähedusse kavandatakse megaprojekti, Tallinna haiglat, mis oma ulatuslikkusega läheb klindipargi kontseptsiooniga täiesti vastuollu. Kuidas need kaks projekti kokku sobivad?

Need projektid peavad kindlasti omavahel sobima. Haigla arhitektuurvõistluse võidutöö näeb haigla ja pargi vahele ette täiendava pargiala, nii et üleminek looduselt haiglale ei ole ilmselt väga järsk. Park ja haigla peavad looma ühtse terviku.

Ka kavandatav Mustakivi tee pikendus lõikab klindiparki sisse.

Mustakivi tee pikenduse projekt on praegu keskkonnamõjude hindamise faasis. See peaks andma vastuse küsimusele, kas ja kuidas saab seda pikendust rajada ilma loodust häirimata. Seetõttu ei oska me enne suve edasisi samme kavandada ega tea ka, kas pikendus tuleb või mitte.

* https://www.tallinn.ee/est/klindipark/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht