Parem linnaruum saab alguse väärtushinnangutest

Mõnus Tallinn on ainult tahtmise ja mõistmise kaugusel. Pealinnal on mere, järve ja metsa vahel huvitava ja hea linnaruumina täiesti piisavalt potentsiaali.

LIISI MURULA-KERSTNA

Sisearhitekti, see tähendab ka minu, töö on luua ruumi. Seda füüsilist ruumi, mis jääb arhitekti loodud ruumi sisemusse ja mille me täidame disainerite loodud esemelisusega. Püüan lühidalt selgitada, mis on hea ruum.

Inimene tunnetab, tajub ja hindab ruumi enda ümber meeltega: nägemis-, kuulmis-, kompimis- ja ka lõhnameelega. Täiskasvanute puhul võime vist maitsmismeele kõrvale jätta. Inimene tunneb ennast ruumis hästi siis, kui kõik meeleaistingud on positiivsed. Näiteks ruumiakustika puhul jälgitakse, et töökeskkond oleks vaikne, aga muusika saalis kõlaks. Meile ei meeldi kärarikkad kohvikud. Söögisaalis, kus nõude klõbistamine ja jutuvada on pidev saatja, on väsitav olla. Me lausa kardame libedaid põrandaid, järske treppe – meile tundub see füüsiliselt ohtlik, järelikult peavad meeled olema erksad, et vältida vigastust. Mitte nii teadlikult peljatakse enamasti ka teravate nurkadega ruume ja eelistatakse kumeraid või kaarjaid vorme. Meis tekitavad ebamugavustunnet tumedad või liiga heledad ruumid, sest ülemäärane valgustatus või liigne hämarus häirib aju tegemast pidevaid alateadlikke otsuseid meie liigutuste ja liikumise kohta. Muidugi on ka haistmismeel. Ruumis on see segatud küll rohkem teiste füsioloogiliste aistingutega: et oleks värsket õhku, mugav temperatuur. Ka puidul ja betoonil on lõhn, looduslikud ja tööstuslikud materjalid lõhnavad erinevalt. Seetõttu ei sõltu hea ruumi loomine ainult sisearhitekti tööst, heaks ruumiks on vaja ka teiste valdkondade esindajate koostööd. Peale meeleliste hinnangute tuleb rääkida veel ka ruumikasutusest ehk funktsioonist.

Ruumiloomise peamine eesmärk on, et meeled toetaksid kõiki tegevusi, mida ühes ruumis teha soovitakse. Alustama peaks kas või sellest, et avaliku hoone vastuvõtulaud või graafiline majajuht oleks nähtavas kohas. Kohvikus ei peaks, kandik käes, läbima keerulist labürinti, mis on tekkinud laudade, toolide või muu sisustuse paigutusest. Kodu luues tuleb tähele panna, et külmkapp oleks köögiuksele lähemal kui pliit ja et pärast WCs käimist saaks kraanikausini kuiva jalaga, mitte duši alt läbi minnes. Need on väiksed asjad, aga selline see meie hea ruumi loomine ongi: loevad väiksed asjad intiimses mõõtkavas.

Alles siis, kui kõik meeled on enam-vähem rahul, saame süveneda sellesse, mida enamik sisearhitektuuriks peab: tapeedi värv või kardina muster. Aga sügavamale ma praegu ei läheks. Vastupidi, püüan neidsamu kriteeriume rakendada väliruumi hindamisele. Astume tänavale ja vaatame, mis juhtub.

Inimsilma kõrgus

Alustame näiteks kuulmisest ja tänavamürast. Mida kiiremini mootorsõidukid liiguvad, seda kõrgem on tajutav müratase, mida sirgem ja laiem on tänavakoridor, seda enam müra peegeldub ja võimendub. Tallinna kesklinnas on sellised tänavalõigud näiteks Narva maantee algus, Pärnu maantee algus, Endla tänav jmt. Õhtuse tipptunni ajal polegi kesklinna tänavate ääres nii häiriv, sest autod seisavad liikluses suurema osa ajast. Kui vaatleme ruumi jalakäija vaatenurgast, on kuulmise häiritus tänavamüra tõttu üks segavamaid faktoreid. Ka enamik autokasutajatest peab tänavamüras viibima: tee ületamisel, kui kõnnitakse parkimiskohani, kuid ka muud lühemad käigud autouksest järgmise ukseni. Need autojuhi käigud kestavad enamasti mõne minuti … Enamik jalakäijaid läbib peamiselt 15–20minutilisi vahemaid, pikemaks liikumiseks püütakse leida ühissõiduk. Viibida tänavamüras (65–70 detsibelli) mitte pelgalt 3–5 minutit, vaid ligi pool tundi on väsitav ja häiriv. Tallinna välisõhu strateegiliselt mürakaardilt selgub, et pealinna suurematel tänavatel mõõdetakse müra enamasti üle 70 detsibelli.

Me eelistame viibida autode voost piisavalt kaugel, et mitte olla pidevalt häiritud mürast ja hoida eemale sõitvast autost kui võimalikust ohuallikast. Paraku ruum, mis on loodud autodele, mitte inimestele, seda ei võimalda. Neid kohti, kus tiheda liiklusmagistraali ääres on kõnnitee ja autotee vahel haljasriba, puud või muu rohelus, on liiga vähe. Sõiduteest eemal kõndimise võimalust Tallinna kesklinnas eriti ei ole, sama mure on ka vanema hoonestusega elamupiirkondades nagu Kalamaja, Kadriorg ja Nõmme.

Selge on see, et vähem autosid tähendab ka vähem heitgaase ja puhtamat õhku. Värske õhuga piirkondade hulga suurendamiseks peaks olema rohkem jalakäijate alasid ja tänavalõike, kus autode liikumine on väga piiratud. Kuid ka see üksi ei aita head ruumi luua. Näiteks võib tuua Pärnu maantee alguse Vabaduse väljakust Kosmose kinoni, kus mõni aasta tagasi keelati autode parkimine. Head ruumi see ei loonud. Tänav on kõle, ohtlik ja mürarikas, kauplused ja kohvikud välja suremas. Mõeldi küll jalakäijale, kuid välja kukkus vastupidi: parkiv auto võib justkui füüsilise piirdena kaitsta inimest autovoo eest ja mõnevõrra vähendada ka tajutavat liiklusmüra. Veel enamgi: lai ja tühi tänavakoridor soodustab autode liikumist. Juht ei pea parkimiskoha otsimiseks või parkimiskohalt väljasõitvale autole tee andmiseks kiirust vähendama, sõita saab takistuseta, jalakäija surub end alalhoiuinstinktist vastu hoone seina. Tänavapilt on üksluine: kohviku- või poepidamine kohas, kuhu keegi enam ei viitsi tulla, ei ole otstarbekas, üürihinnad langevad, piirkonna väärtus koos sellega.

Nähtavat linnaruumi, mida meie – arhitektid, disainerid, planeerijad – loome, saab nautida peamiselt valgel ajal või siis koos hästi läbi mõeldud valgustuslahendusega. Kevadel ja suvel saame seega nautida märkimisväärsemalt mõnusamat linnaruumi. Paraku hiilib pime aeg juba ligi ning sügistalvel veedame linnaruumis aega peamiselt hämaral või lausa pimedal ajal. Selles poolpimedas keskkonnas oleme kõrvuti ohtudega, olgu see siis tajutav oht liiklusvoost või lihtsalt soov äärekivil mitte libastuda. Kui nägemismeel, mis aitab meil teha otsuseid, kuidas ja kuhu liikuda, on hõivatud turvalisuse tagamisega, siis muud me enda ümber ei märkagi. Märjad kottpimedad hommikud tööle ja kooli minekuks on lihtsalt ohtlikud.

Seega kui asetada linnaruumi keskmesse vaid inimene ja tema heaolu, on tulemus igast otsast halb ning hea ruum jääb veel päris kaugele. Ma jääksin oma kodulinna analüüsis siiski optimistlikuks. Vastupidi – puudu on veel üsna vähe. Tallinnal on mere, järve ja metsa vahel huvitavaks ja heaks linnaruumiks küllalt eeldusi. Kas või ainuüksi looduskeskkond. Kui palju on linnu, kus on nii liivarand kui ka ürgorus voolav jõgi, mõni järvgi, ehtne mets ja isegi väike rabatükike? Lisaks mitmekesine arhitektuuripärand ja ehitatud keskkond. Hea linnaruum ongi ainult tahtmise ja mõistmise kaugusel.

Inimkesksest planeerimisest ja jalakäija ohutusest küll räägitakse, aga teod jäävad sellest kaugele. Kuni lugupeetud tänavate projekteerijad ja linnaametnikud esitlevad projekte uutest liiklussõlmedest vaid linnulennult – näiteks meenub K-Projekti „imeline“ linnulennult esitletud reklaamiklipp uuest Reidi teest –, siis lõpptulemus võibki olla hea ruum lennuliikluseks, mitte isegi autodele. Tooksime need droonid nüüd maa peale tagasi ja analüüsiksime keskkonda inimese silmade kõrguselt. Praegu pole fookus mitte lihtsalt paigast nihkunud, vaid umbes paarikümne meetri jagu liiga kõrgel. Alustuseks võiks sama teelõiku linnakodanikele serveerida sellise ruumina, kuhu inimene tegelikult satub: kaamera liigub autode vahel ning taustaks ei mängi muusika, vaid kostab liiklusmüra.

Väärtushinnangud

Kus meie ümber võiks olla see hea, isegi ideaalne ruum? Kus on mugav ja ohutu olla? Kus on meie meeled rahul? See on ruum, kus on vaikne või mängib lemmikmuusika, see on valge ja avara vaatega ümbritsevale, see on mugav, lausa ergonoomiline, seal on sobiv temperatuur ja soovi korral puhutakse kas külmemat või soojemat õhku, see on disainitud maailma parimate disainerite ja inseneride koostöös. Just! See on isiklik nüüdisaegne sõiduauto. Selle iga detail on funktsionaalne, disainimisel on mõeldud eelkõige kasutaja turvalisusele. See selgitabki, millest tekib karjuv vastuolu autoga liikleja ja jala või rattaga liikleja vahel. Ruum, milles me selles­samas linnas liigume, on täiesti erinev.

Kui võrdleme jalakäijat ümbritsevat tänava halba ruumi, vihmast ja tuulest rääkimata, mugava ruumiga autos, on selge, kust tekib konflikt ja millest on tingitud autokeskne linnaruum. Linna jalgratturi- ja jalakäijasõbralikkus ei olene laiuskraadist,* see tuleneb ühiskonna väärtushinnangutest.

See seletabki, miks linnaruumi planeerimisel ei arvestata ekspertide ja teaduspõhiste argumentidega: tegu on väärtuspõhise probleemiga. Tundub ju mõistlik valida oma kodu kujundama sisearhitekt lihtsalt maitse ja stiili järgi. Tegelikkuses väljendavad need stiili- ja maitse-eelistused palju rohkem. Neis väljenduvad meie väärtushinnangud. Ka teed parema linnaruumini tuleb alustada väärtushinnangute kujundamisest.

* Mats Laes-Nuter, Võimatu vaid Tallinnas. – Sirp 24. VII 2020.