Pärand ja inimõigused

Diskrimineerimis- ja läbipaistvusalastes aruteludes aitavad inimõigused leida hinnangukriteeriume, jõustades tavaliselt kõrvale jäetud hääli.

RIIN ALATALU

1. – 6. maini korraldas rahvusvaheline muinsuskaitse eksperdiorganisatsioon ICOMOS Tallinnas ja Lahemaal rahvusvahelise koolituse „Pärand ja inimõigused“, mis hõlmas nii loenguid, seminare kui ka kohtumisi kohaliku elanikkonna esindajatega.

Inimõiguste puhul lähtutakse iga inimese õigusest väärikusele ja võrdsusele. Nii üksikisiku kui ka inimrühmade identiteedi alustala on pärand, mida on väärtustatud ammu enne ühegi kaitset pakkuva ametkonna loomist. Seadustega, ka verivärske muinsuskaitseseadusega, nähakse ette kogukondade kaasamine, aga tihti on neil erinev võime end kuuldavaks teha.

Lihtsustatult saab osalised jagada kohustuste kandjaks (duty bearers) ja õiguste omajaks (right holders). Esimeste hulka liigituvad ennekõike ametnikud ja ka kasusaajad ning teiste hulka kogukonnad. Jaotus ei ole siiski nii ühene, sest oma õigused ja kohutused on mõlemal. Inimõigustest lähtumine ei paku n-ö õigeid ja valmis lahendusi, pigem annab see võimaluse esitada küsimusi, soodustada arutelu ja kaasata osalisi.

Inimõiguste käsitlus kultuuripärandi kaitses on seni Eestis tundmatu teema, seetõttu võtsime koolituse kokku väikese vestlusringiga peaesinejate Stener Ekerni (Norra inimõiguste instituut), Peter Bille Larseni (Genfi ülikool), Deirdre McDermotti (ICOMOS, Iirimaa) ja Daniel Scarfo (Argentina justiitsministeerium) osalusel.

Peter Bille Larsen: Arutelude põhjal tundub mulle, et Eestis keerleb pärandi kaitse väga palju ajaloolise kogemuse, riigi iseseisvumise ja rahvale olulise ümber. Paljudes riikides ei olda pärandi­teemade suhtes sama vastuvõtlik ja tundlik nagu siin. Vestlused kohalikega kinnitavad, et ajaloolist ja poliitilist kogemust tuleb arvesse võtta.

Riin Alatalu: Eestis arvatakse üldjuhul, et inimõigused ei ole meie probleem. Pigem on see seotud kolmandates riikides toimuva ahistamisega.

Stener Ekern: Inimõiguslasi käsitatakse ennekõike kui rahvusvahelise õiguse eestseisjaid. Mitmed meist käituvadki nagu ristisõdijad, kes tegutsevad õiglasema maailma nimel. Praegu on nad oma ütlustes kartlikumad, sest arvavad, et kriitika tähistab inimõigustes tagasilööki. Vastaspool väidab, et praegu on aeg kaitsta oma maad, kultuuri, haigeid ja kodutuid, selle asemel et tegeleda rahvusvahelise inimõiguste poliitikaga.

Deirdre McDermott: Praegusel ajal on maailmal kõige rohkem inimõigusi vaja, sest need aitavad pidada dialoogi, vähendada antagonistide ja marurahvuslaste mõju.

Ekern: Mina arvan, et sellise kartliku reaktsiooniga jäetakse tähelepanuta globaliseerumise kriitika emotsionaalsed aspektid. Olen kosmopoliitse maailmakorra suhtes pessimistlik. Vajatakse tunnetuslikku perekonda, eriti rahvusriikides. Keskmine eurooplane ei taju end ühtse Pan-Euroopa osana kas või juba sellepärast, et ei oska lülituda ühelt keelelt teisele, nagu seda teevad korraga mitmes riigis töötavad ideoloogid. Kultuurilise identiteedi küsimused aetakse segamini majandusliku ebakindlusega, mis süveneb seda enam, kui edastatakse sõnumeid nagu „30 miljonit töökohta lahkus Euroopast“. Mured kuhjuvad, kui neile ei vastata, ja selliseid muresid tuleb väga tõsiselt võtta. Edastades emotsionaalse laenguga sõnumeid sellest, kui halvasti kõik on, ja halvustades inimesi, kellel on teistsugune arvamus, me ainult toidame natsionalistlikke reaktsioone.

Larsen: Oma arutelude ja koolitustega püüamegi avardada arusaamist õiguste olemusest. Lisaks tahame näidata, et pärand ei ole lineaarne, selle väärtustamine võib kulgeda mitmes suunas ja seega mõjutada inimesi eri viisil. Kogukondade teadlikkus üha kasvab ja inimõigused aitavad teha eri suundade vahel valikuid, ning mis peamine – leida tasakaalu võimaliku ebaõigluse olukorras. Eesti ei erine muust maailmast: inimestel on pärandist erinev arusaam, suhtumine ja ootused. Eesti seadustik, nagu igal pool mujal, on valikute kompromiss ja kindlasti on neid, kes arvavad, et nende pärandiarusaam seal ei peegeldu. Näiteks teie uues muinsuskaitseseaduses käsitletakse loodusliku pühapaigana vaid ajaloolist, rahvapärimuslikku paika, aga on kogukondi, kelle arusaam pühadusest sellest definitsioonist erineb. Nendele tuleb leida teisi vaatenurki.

Ekern: Minu sõnum pärandikogukondadele on: omandage teiste osaliste keel ja sõnavara, see aitab suhelda ja üksmeelele jõuda. Kohtusime just kahe aruka ja uuendusmeelse avaliku sektori esindajaga (muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie ja keskkonnaameti peadirektor Riho Kuppart – R. A.). Mulle meeldis, et nad on oma haldusalast tõsiselt huvitatud – see on hea märk. Tundus, et nad jagavad meie arvamust, et inimõigused on pärandi ja juriidika lähendamisel hea ühine keel.

Larsen: Mõtestatud dialoog või selle puudumine tuleb esile igapäevastes valikutes, olgu siis kõne all pärand või arendusprojektid. Võtmeküsimus on ka õige ajastus, vaja on kaasata vestlusse need, kes tavaliselt välja jäävad. Inimõigustest lähtumine ei ole konkreetse valiku tegemise küsimus, vaid mitmesuguste arutelude võimaldamine.

Alatalu: Ka dialoogi arendades peab meeles pidama, et seda saab lihtsalt manipuleerida.

Larsen: Just nimelt! Võtame kas või külma sõja aegsed inimõigused, geopoliitika ärakasutamine mingi grupi huvides jne. Olen põhjalikumalt töötanud Vietnami teemadega. Ameerika president, kes nõudis inimõiguste austamist, laskis pommitada terveid provintse, sh haiglaid jms. Kus on siin inimõigused? Loomulikult on inimõiguste arengul olnud pikk ja käänuline ajalugu, aga see käib samuti teiste valdkondade, ka pärandi kohta. Aruteludes diskrimineerimise, läbipaistvuse, haavatavuse jms üle aitavad inimõigused leida hinnangukriteeriume, jõustades hääli, mis tavaliselt on kõrvale jäetud.

Ekern: Arvan, et ei olda harjutud sellega, et inimõiguste mõte on austus teiste inimeste ja inimrühmade vastu. Tavalised inimesed on väsinud aruteludel lihtsalt istumast ja kuulamast, sest kardetakse, et nendega manipuleeritakse. Sageli ollakse ette veendunud, kas täie teadmise juures või mitte, et teine osapool on tingimata vaenlane ja üritab nende arvamusega mängida. Inimõigustest, s.t protsesside ja konfliktide analüüsist lähtumine aitaks ära hoida lõksu sattumise – asumise kaitsepositsioonile, enne kui vastase argumente on kuuldud. See kõlab abstraktselt ja veidi idealistlikult, aga nende asjade üle võiks mõelda, enne kui väidetakse: „Ahhaa, see on kindlasti järjekordne venelaste kavalus!“

Paljudes kogukondades, kus olen elanud, eriti arengumaade põlisrahvaste seas, olin teadlikult kõrvalseisja. Mul ei olnud toimuva kohta kinnismõtteid. Kuna tegu on traditsiooniliste ühiskondadega, oli see lihtne, aga tean paljusid kolleege, kes lähevad kaasa eelarvamusliku suhtumisega. Väga lihtne on anda hinnanguid, aga sammu tagasi astunult selgub, et ühe või teise tüli algpõhjus on hoopis midagi muud. Põlisrahvaste tülid on harva seotud poliitikaga meie mõistes, pigem ikka perekondlike ja sugukondlike erimeelsustega.

Daniel Scarfo: Mina saan rääkida Argentina kogemusest. Viimastel kümnenditel on tänu demokraatia arengule inimõigused ja kodanikuühiskond esiplaanil. Palju on saavutatud, näiteks sõjaväelise hunta tegelasi on süüdi mõistetud inimõiguste rikkumises, avalikult räägiti hukkamistest ja piinamistest. Eelmine valitsus oli taandanud inimõigused sõjaväelise valitsuse „tõe ja mälu“ küsimustele, et sellega õigustada oma poliitilisi huvisid ja süüdistada eelkäijaid, varjates omaenda korrumpeerumist. Nõukoguliku mentaliteediga „kui te ei ole meie poolt, siis olete meie vastu“ kaaperdas valitsus inimõiguste seisukohad ja liikumine kaotas endale hädavajaliku võimust sõltumatuse. Praegu üritame uuesti inimõiguste tegevusvälja laiendada ja rikutud mainet parandada.

Ekern: Ka inimõigusi saab ära kasutada. El Salvadorist ja mujalt on ekstreemseid näiteid, kus valitsus või vabaühendusena esinev huvigrupp on seda kasutanud oma huvides. See kahjustab muidugi inimõiguste käsitust tervikuna.

Larsen: Huvitav on see, et pärandivaldkonnas ei ole õiguste arutelud eriti politiseerunud. Vastupidi, vähemalt praegu on see olukord soosinud sisulist dialoogi. Muidugi on olnud elavam dialoog riikides, kus kodanikuühiskond on tugevam ja on harjutud kasutama argumente. Ka põlisrahvad on kasutanud inimõigusi oma pärandi kaitseks.

McDermott: Kas sa räägid inimõigustest või kultuurilistest õigustest?

Larsen: Ma räägin inimõiguste põhimõtetest pärandivaldkonnas. See on aidanud ära hoida vastandumise. Igal pool peab mõtlema sellele, kuidas tasakaalustada pärandipoliitikat ja praktikat. See on asjakohane ka Eestis, kus on tehtud väga kiireid poliitilisi ja majanduslikke muudatusi, mis on mõjutanud omandisuhteid, taristu- ja kinnisvaraarendust, ennekõike aga riigi ja erasektori suhteid. Kõik need muudatused on mõjutanud ka suhtumist pärandisse ja mälestiste omanike elu. Võtmeküsimus on see, kuidas neid muudatusi käsitletakse, nende sotsiaalset ja keskkondlikku tähendust mõistetakse. Pärandil on meeletu mõju, see võib meelitada ligi investeeringuid, pärandi abil saab suunata kohalikku elu. Tuleb jälgida, kelle prioriteetidest lähtutakse ja kes jäetakse kõrvale. Teie uus muinsuskaitseseadus on võtnud eesmärgiks rohkem ära kuulata ja arvestada mälestiste omanikega. Ümarlauas rääkisime omanike ja riigi suhetest, vähem aga kogukonna, laiemalt, vabakonna rollist. Vabakonnad ei pruugi olla majanduslikult ega poliitiliselt mõjukad, aga ühiskonna arengu seisukohalt peab nende arvamust arvesse võtma. Üks huvitav näide on Rebala muinsuskaitseala, kus kogukonnad on väga lõhenenud. Ilmselt on see reaktsioon muudatustele, muinsuskaitseala vähendamisele ja sellele, et ei ole tekkinud tõhusat kohalikku foorumit alternatiivsete lahenduste leidmiseks.

Alatalu: Rebala puhul on huvitav, et muinsuskaitseala moodustamise algpõhjus – maastiku kaitse ning kaevanduste ja tööstuse piiramine – on kõigil meelest läinud.

Larsen: Mulle jäi Tallinna ülikooli õppejõu ja teadlase Helen Sooväli-Seppingu ettekandest tunne, et paljud sealsed elanikud ei tunneta muinsuskaitseala kui oma varandust, pigem suhtutakse sellesse kui millessegi võõrasse.

Alatalu: Mitte nagu Lahemaa elanikud?

Larsen: Kindlasti on ka Lahemaal neid, kellele rahvuspark on nuhtluseks.

McDermott: Kas pole nii, et kaitse kasu mõistetakse aja pärast? Lahemaa rahvuspark on ju palju vanem.

Alatalu: Rebala muinsuskaitseala on moodustatud juba 1987. aastal, Lahemaa rahvuspark 1971. aastal.

McDermott: Rebala on palju väiksem. Rahvusparki toetatakse meetmetega, mida muinsuskaitsealale ei pakuta. Ärgem unustagem inimest! Me räägime omanikest ja riigist. Aga pärand on avalik hüve, seega on kasusaaja ka kogukond, ka need, kes seal ei ela ja kulusid ei kanna. Õiguste aruteludes tuleb käsitleda ka kasusaajaid.

Larsen: Lahemaa puhul, kus käisin ka 2016. aastal, torkab silma, et seal dialoog kogukonna ja külavanemate vahel toimib. Ühtpidi on see riigi reguleeritud kaitseala ja teisalt elanike võrgustik, regulaarselt kohtutakse omavahel ja ka rahvuspargi administratsiooniga. Kuulsime rahvuspargi kultuuripärandi spetsialisti Ave Pauluse ettekandest, kuidas arvestatakse looduse ja kultuuri, aga ka inimese ja looduse koosmõju. See ei ole sugugi lihtne. Marti Hääl andis siira sissevaate metsanduspoliitikasse ja sellega kaasnevasse ebaõiglusse. Ametlik poliitika soosib metsaraiet, samal ajal kehtivad omanikele trahvideni ulatuvad piirangud oma metsa raiumisel.

McDermott: Kusjuures antud näite puhul trahviti traditsioonilist metsaraiet, mitte tööstuslikku!

Larsen: Siit saame teha mitu tähelepanekut. Õiguseprillid lasevad kogukonna õigusi näha palju laiemalt seoses mitmesuguste õigustega ja kõik õigused ei ole sama kaaluga. Väga sageli ei hinda me traditsioonilisi õigusi sama kõrgelt kui uusi äri- ja arendajate õigusi. See ei ole tasakaalustatud arusaam. Arvesse tuleb võtta võrdse kohtlemise printsiipi, kaasamist. Selle metsaraidejuhtumi puhul oli meeldiv tõdeda, et osaliste vahel käib arutelu, kuidas leida mõistlik lahendus. Loodame, et ka meie ümarlaud, kus oli ka keskkonnaameti peadirektor, aitas sellele kaasa. Inimeste mured ei vastandu alati ametkonna muredele, nagu üldiselt eeldatakse. Näiteks kalastusõigused ei seostu ainult Eesti, vaid kogu Euroopa Liidu õigusruumiga. On ilmne, et kõige vähem on kaitstud kogukonna huvid. Jällegi – inimõigused ei ole revolutsiooniline käsitus, vaid need annavad dialoogivõimaluse.

Alatalu: Koolitusel rääkisime Rebala muinsuskaitsealast, Lahemaast ja setodest. Ühegi näite puhul ei jõudnud me selge tulemuseni, aga lähtumine inimõigustest aitas tõstatada küsimusi. Tartu ülikooli professor Aleksei Kelli lisas arutellu huvitava intellektuaalse omandi dimensiooni. Oliver Loode tõi välja, et setodel endil on selge etnilise identiteedi tunnetus ja veendumus, et tegu on põlisrahvaga. Samal ajal ei osata sellele riigi tasandil anda õiguslikku tähendust.

Larsen: Arutelu viis meid rahvusvaheliste õiguste standarditeni, üliolulise enesemääratluse õiguseni ja grupiõigusteni ühiskonnas. Grupiidentiteet ja kultuuripärand on selges seoses. Adume, et setodel on kultuuripärand, eriti vaimne pärand, kõrgelt väärtustatud, aga põlisrahvaõigused mitte nii väga.

Ekern: Setod on selge identiteediga grupp, kes on säilitanud oma, eestlastest erineva religiooni. On üllatav, et nende enesemääratlusse suhtutakse nii skeptiliselt.

Alatalu: Setode küsimus on väga tundeline. Eestlased on kippunud ennast läbi aegade setodest paremaks pidama, neil on olnud kerge naeruvääristav alatoon. Setod on aga osanud oma traditsioone hästi hoida, nende pärand, nii rõivad, ehted kui ka laulud on väljapaistvad ja tundub, et seto kultuuril läheb praegu hästi. Võib-olla oleme eestlastena nüüd natuke kadedad …

Larsen: Väga huvitav oli rääkida Vanalinna Seltsi esindajatega, kes tõstatasid samu küsimusi, mida näeme ka mujal maailmas – muinsuskaitsealad läbivad põhjalikke muudatusi, tühjenevad kohalikest elanikest. Turiste toimetab vanalinnas peaaegu rohkemgi kui kohalikke. See ei ole murekoht mitte ainult kohalikule kogukonnale, vaid tähendab muinsuskaitseala ja elava keskkonna distantseerumist, eraldumist. Põhimõtteliselt tähendab see valikut, kas ajaloolise keskkonna gentrifikatsioon või musealiseerimine.

See ei ole ainult Tallinna eripära, kuid teie käitumist on huvitav jälgida: kas kaasate kohalikke elanikke aruteludesse ja toetate nende linnas elamist, selmet lasta linnaelul aegamisi hääbuda? Kogukond näeb küll vaeva, aga sellega peavad tegelema ka ametkonnad. Õigustele tuginemine annab siin lähtekohad. Esiteks on linnaelanikud tõstatanud probleemi lähtuvalt oma õigustest. Teiseks kohustab see leidma lahendusi ühisaruteludes, otsuste tegemisse tuleb kaasata kogukonnaorganisatsioonid, selle asemel et otsuseid peale suruda. Ja kolmandaks – see valdkond väärib investeeringuid.

Ekern: Minus äratas uudishimu Hara Nõukogude allveelaevade demagneti­seerimise baas. See on laiem küsimus, mida teha okupatsiooniaegsete reliktidega ja kuidas jõutakse äratundmisele, et selliseid objekte võiks väärtustada.

Alatalu: Tegutseme põhimõttel, et me ei taha tühje lehekülgi oma ajalukku, me ei saa ajalugu kustutada. Võtme­küsimus on, kuidas sellist pärandit tõlgendada, kuidas anda edasi objektiivset lugu. Minu arvates oleme stalinistliku arhitektuuri kaitsel edukad, aga ei tohi unustada, et peale arhitektuuri ja linnaplaneerimise ajaloo näidete on need ka inimsusevastaste kuritegude sümbolid.

Ekern: Selline arusaam võtaks peronistid või El Salvadori rahva sõnatuks. Nende meelest on see revolutsiooniline idee.

McDermott: Eestlased väärivad austust sellise suhtumise eest.

Ekern: Jah, igaüks seda ei suuda. See on väärtuslik, sest see on poliitikast kõrgemal. Kui mina norralasena tuleksin ja ütleksin, et väärtustage!, siis ma ei usu, et oleksite valmis seda tegema.

McDermott: Jah, see tunnetus peab tulema kogukonnast.

Inimõiguste käsitlus kultuuripärandi kaitses on Eestis seni tundmatu teema. Vestlusringis tutvustavad teemat Stener Ekern (Norra inimõiguste instituut), Peter Bille Larsen (Genfi ülikool), Deirdre McDermott (ICOMOS, Iirimaa) ja Daniel Scarfo (Argentina justiitsministeerium).

4 × Tõnu Noorits

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht