Palju küsimusi, vähe ruumi

Kuraator Ingrid Ruudi ei analüüsi ehitisi, vaid vaatleb arhitektuurikaanonit soo aspektist, s.t Eesti naisarhitektide positsiooni ning ruumi soolisust ja selle kriitikat, argipäeva ja elamise kogemust.

BARBI PILVRE

Näitus „Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile“ arhitektuurimuuseumis kuni 19. V. Kuraator Ingrid Ruudi, erikülalised Flo Kasearu, Laura Linsi, Roland Reemaa, abilised Jarmo Kauge, Tiiu Parbus (1930. aastad), ruumi kujundaja Katrin Koov, graafiline kujundaja Laura Pappa.

Arhitektuurimuuseumi näitusel „Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile“ esitatakse ehituskunsti kriitikas sellises mahus esimest korda soolise erinevuse aspektist lähtuv teemapüstitus. Virginia Woolfi klassikaline küsimus „oma toast“ kui naise karjäärivõimalusest ja karjääri eeltingimusest on ootuspärane pealkiri mahukale näitusele, mille põhjalik läbitöötamine nõuab tunde.

Oma akadeemilises põhjalikkuses pakub näitus huvi eeskätt arhitektuuriinstitutsiooni siseselt, kindlasti on tegu ennekõike teadlase näitusega ja vajaliku haridusprojektiga. Publikule jääb näitus ehk liiga keeruliseks ja mahukaks. Kahtlen, kas näituse ideele saadakse pihta, kui ei olda end teemasse sisse lugenud. Ometi on feministlik diskursus piisavalt tuntud ja lihtsustatult soolise võrdõiguslikkuse normatiivses versioonis osaline ka argiteadvuses ja avalikus diskussioonis, nii et näitus võiks kindlasti kultuurihuvidega inimestele huvi pakkuda.

Et arhitektid jagunevad muu hulgas ka naisteks ja meesteks, on piisavalt intrigeeriv lähtekoht, kui küsida, mis siis sellest järeldub ja mida see on tähendanud Eesti arhitektuuriloos. Globaalsesse feministlikku agendasse on kuulunud arhitektuuriajaloo ümberkirjutamine, esile on tõstetud naispartnerite osalust kollektiivsetes projektides ning teadlikult feministlike arhitektuuribüroode tegevust. Nii ambitsioonikas arhitektuurimuuseumi praegune näitus ei ole, ent küsimusi esitatakse palju ja kõikidele vastamiseks jääb näituse ruumist väheseks.

Virginia Woolfi klassikaline „oma toa“ küsimus on andnud pealkirja mahukale näitusele ja olnud aluseks ka erinäoliste tubade süsteemile üles ehitatud kujundusele.

Reio Avaste / Eesti Arhitektuurimuuseum

Kaanoni kriitika ja ruumi soolisus

Näitusele on püütud mahutada kaks feministliku arhitektuurikäsitluse peamist teemat: arhitektuurikaanoni kriitika soo aspektist ehk missugune on naisarhitektide positsioon Eestis ning ruumi soolisus ja selle kriitika. Põhirõhk on praeguse kaanoni kriitikal. Eesti arhitektuuriloo läbivaatamine ja naiste osa esiletoomine on olnud suur, põhjalik ja täpne töö. Näituseruumi kuulub ka film, kus naisarhitektid vestlevad mitmesugustel teemadel, mis puudutavad naiste staatust arhitektuuris, igapäevast tööd, tunnustust ja kogemusi. Eestis on palju edukaid naisarhitekte ja kindlasti ei saa me rääkida soolisest diskrimineerimisest näiteks tellimuste saamisel. On ju selge, et erinevused arhitektide vahel pole mitte ainult soolised.

Kuraator Ingrid Ruudi on ehituskunstiteadlaste hulgas vaieldamatult üks pädevamaid sooteemade valdajaid ja arhitektuurimuuseumi näitus on tema karjääri loogiline jätk. Kui tahta eesti keeles head ülevaadet soo aspektist arhitektuuris nii kaanoni kriitika kui ka ruumilise kogemuse valdkonnas, siis tasubki lugeda Ruudi artikleid. Ajakirjas Ehituskunst ilmunud artiklis „Ruum ja keha. Sookeskne lähenemine“ (2004) annab ta põhjaliku ülevaate kehalisuse kontseptsioonist arhitektuuri ja ruumi mõtestamisel ning tutvustab ka sookeskset lähenemist ruumile. Ta viitab nn sotsiaalse geograafia autoritele David Harveyle ja Edward Soyale ning selgitab ruumi mõistmist sotsiaalselt konstrueerituna ja sotsiaalsete suhete väljamängimise eeldusena. Eri autoreid refereerides tutvustab Ruudi arhitektuuri soopõhise kriitika levinumaid ideid: kuidas soolise käitumise koodidest on osa kirjutatud ruumi, kuidas ruum on sooliste suhete piiritleja, mõjutaja, nende esitamise lava, kuidas sooline identiteet kujuneb välja kultuuriliste koodide ja käitumisnormide pideva kordamise tulemusel. Ruudi rõhutab, et „ruumi soolisuse ja sotsiaalse ruumikäsituse puhul on ruum nii reaalne kui ka metafoorne, arhitektuur pole mitte ainult materiaalne objekt, vaid ka ruumi taju, kogemus, kasutamine ja väärtustamine“. Küsimus ei ole niisiis ehitiste väärtuslikkuse ja kvaliteedi analüüsis nagu traditsioonilise arhitektuurikriitika puhul, vaid argipäeva ja elamise kogemuse analüüsis.

Avalik ja privaatne ruum

Sotsiaalse ruumi uurimises on tähtis teema privaatse ja avaliku ruumi eristamine ning selle side patriarhaalse võimuga (meeste domineerimisega). Ruumi kosmoloogilisest soopõhisest mõtestamisest saab parima ülevaate Pierre Bourdieu raamatust „Meeste domineerimine“ (ee 2005). „Oluliste vastanduste sünoptilises skeemis“ (lk 25) toob Bourdieu esile fundamentaalsed kultuurilised soopõhised arusaamad, mille järgi saab jaotada nii looduslikke kui ka sotsiaalseid nähtusi naiselikeks ja mehelikeks. Eri tasanditel seostuvad näiteks mehelikuga mõisted ülemine, väline, avatud, tühi, püha, sirge, domineeriv, ametlik, religioosne, avalik. Naiselikuga seostuvad Bourdieu skeemi järgi mõisted suletud, sees, all, märg, loodus, domineeritud, mitteametlik, maagiline, tavaline, kõver jne.

Bourdieu tugines oma mõttekäikudes välitööde kogemusele traditsioonilises kabiili ühiskonnas, kuid võrdles oma tähelepanekuid ka prantsuse ühiskonnaga, mistõttu olemusliku struktuurse soolise jaotuse analüüsiks on tema ideed vägagi sobilikud: „„Kollektiivsed ootused“, nagu oleks öelnud Marcel Mauss, või „objektiivsed potentsiaalsused“ Max Weberi mõistes, mida sotsiaalsed agendid igal hetkel avastavad, pole sugugi abstraktsed ega teoreetilised … Nad on sisse kodeeritud perekeskkonna füsiognoomiasse meeste avaliku sfääri ja naiste erasfääri vastandusena, avaliku ruumi (või tänava, kõigi ohtude paiga) ja kodu vastandusena … eriti meestele mõeldud paikade, nagu baarid ja klubid, vahel, mis oma teravate nurkade ning tumedast nahast ja massiivse mööbliga peegeldavad arusaama meeste kõvadusest ja karmusest, ja n-ö. naiselike paikade vahel, mille lääged värvid, nips­asjakesed, pitsid ja lindid sümboliseerivad haprust ja tühisust“ (lk 78–79).

Feministidele on huvi pakkunud ruumide sooline jaotus, mille järgi linn on domineeriv, mehekeskne avalik ruum, mida on peetud peamiselt ka produktsiooni ruumiks, kodu aga alluv, privaatne naise ruum, reproduktsiooni ruum. Ka Ruudi viitab kunstiteadlasele Griselda Pollockile, kes on uurinud XIX sajandi maalikunsti põhjal naistele kohaseid ja ette nähtud ruume. USA feministliku kunsti klassikalisel ajastul pool sajandit tagasi, 1970ndail on tehtud sookriitilisi projekte, millest kuulsaim on ehk Judy Chicago „Womanhouse“ (1972), kus kunstnik täitis tühja maja ruumiinstallatsioonidega, millega kritiseeris naise kui keskklassi traditsioonilise koduhoidja rolli ja ruumi kui soorolle loovat ja kinnistavat mehhanismi, piiramise ja rõhumise vahendit.

Ruumi soolise aspekti analüüsis on käsitletud ka argise keskkonna teemat, naiste ruumikogemust ja seostanud seda pigem tavalise kui esindusliku ja monumentaalse ruumiga. Naiste ja naiseliku kogemusega on seostatud „banaalse ruumi“ teemat – kodukujundust, äärelinnakeskkonda, kaubanduskeskusi.

Eesti arhitektuur feministlikus käsitluses

Mis nendest teemadest pakuvad meie kontekstis rohkem huvi? Eesti arhitektuurikaanon on kujunenud Nõukogude Liidu tingimustes, kus naistel oli ligipääs arhitektuuriharidusele ja Eesti NSV perioodist on meil teada juhtivaid naisarhitekte, näiteks juba Eesti Vabariigis edukalt tegutsenud Erika Nõva, hiljem Valve Pormeister, Irina Raud, Malle Meelak, Miia Masso, Marika Lõoke jt. Paljud seni aktiivsed arhitektid, sh naised, on saanud oma hariduse ERKI arhitektuuriõpetuse egalitaarses, loojat väärtustavas traditsioonis. Nagu näitusest selgub, on naised projekteerinud Eestis ka tööstus- ja avalikke hooneid ega ole kujundanud ainult traditsioonilisi „naiste ruume“, s.t elamuid, lasteaedu ja koole. Seega ei saa Eesti arhitektuuriloole esitada täiesti samadelt eeldustelt lähtuvaid sookriitilisi küsimusi nagu läänes, et naistel ei ole olnud arhitektiametile võrdset ligipääsu. Näituse kuraator Ingrid Ruudi kinnitab (Vikerraadio 10. II), et erinevus on siiski suurte avalike hoonete projekteerimisel, sel alal on meeste ülekaal.

Samal ajal on kultuuriülesed universaalsed soolised struktuurid sellised, mis on tinginud ka Eesti arhitektkonnas naiste proportsionaalse vähemuse ja sel teemal võib arutleda küll, miks ja kuidas on ehituskunstis säilinud ühiskonna sookord ka riikliku sugude võrdsuse ideoloogia ajastul.

Kindlasti ongi huvipakkuvam see osa Eesti arhitektide soolisuse kogemusest, mis puudutab Nõukogude perioodi ja näiliselt võrdseid võimalusi, aga ka 1990ndate kapitalismi arengut. Riivamisi on näitusel juttu uuemal ajal tekkinud naiste arhitektuuribüroodest. Kindlasti on neid teemasid liiga palju, millele täpsemalt vastata saaks.

Ometi ei ole kaanoni kriitika näituse huvipakkuvam osa, kuigi see justkui kuulub rutiinse feministliku arhitektuurianalüüsi juurde. Laiemalt olekski võinud avada ruumi soolisuse teemat, kas või kodukujunduse ajaloo näitel, kus Eestis on pikad traditsioonid ja on toimunud ka suured muutused. (Ruumi soolisuse toob esile Flo Kasearu installatsioon viie uksega oma toast keset näitusesaali, aga selle mõtestamine nõuab teadlikku vaatajat.)

Moderniseerumise ja ratsionaalse elukorralduse areng on teemana ühes saali nurgaosas ja see oli vähemalt mulle näituse huvitavaim osa. Mitme arhitekti, nii meeste kui ka naiste eluruumide lahendusi on põgusalt vaadeldud soo aspektist (Uno Tölpus, Mart Port, Olev Siinmaa jt). Üks keskne autor selles teemaplokis on Erika Nõva, kes on kujundanud mh ka oma maja Mustamäel (1938). Kindlasti annab seda teemaplokki edasi arendada, lisaks soole tuleb siin esile ka linnastumine, rahvusliku meelsuse ja selle muutumise teema. Huvitav on ka mitme funktsiooniga kodukontorite esitlus Fahle lofti näitel.

Ehk on tulevikus võimalik teha näitus „Eesti kodu“, kus soolisest aspektist vaadeldakse elu maal ja linnas, tüüpkortereid ja uusarendusi, linnaääre elurajoone (põlluarendusi), uusrikkuse tulekut ja kodukontoreid läbi värske ja kummastava sookriitilise pilgu. Soo aspekt on kõnekas, kui seda avada teemades, mida seni on esitletud n-ö soopimedalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht