Paika looditud pingid

Karin Paulus

Toivo Raidmetsa ja Jaanika Peerna näitus „Park” Tallinnas arhitektuuri- ja disainigaleriis 19. II – 3. III. Eestis tutvustavad ka mööblifirmad uusi tooteperekondi väga harva, mis siis veel rääkida üksikutest disaineritest. Ometi on Eesti kunstiakadeemia sisearhitektuuri ja mööblidisaini osakonna juhataja professor Toivo Raidmets teinud täitsa vabatahtlikult, mõneti ju lausa idealistlikult või isegi naiivselt ära suure tootearenduse ning töötanud välja terve linnapinkide kollektsiooni. Linnamööbel on valdkond, mis vajab hädasti tõsisemat suhtumist. Kuigi suurepäraste toodetega on välja tulnud nii Martin Pärn ja Iseasi kui ka Keha 3, siis üldiselt kipub pargis, puiesteel ning tänaval ikka nägema juhuslikke või konteksti täiesti sobimatu iseloomuga pinke, prügikaste, valgusteid ja ootepaviljone. Nii tabab Tallinnas Toompea nõlvadel või Kadriorus linnamööbli vaatlejat ikka piinlikkustunne, paremas seisus pole ka bussi- ja rongipeatused. Kliima on olnud ilmselt viimane asi, millele siin on mõeldud. See, et Raidmets on suurest probleemistikust välja valinud pingid, on üpris loogiline, arvestades, kui suure mõnuga on ta varem mitmesuguseid toole kavandanud. „Soolikas-kolmjalg”, „Madal Viburlane”, „Kõrge Viburlane”, „Päts” (kõik 1989), „Sarv” ja „Samm1” (1991) ning „John” (2004) on neist vahest kõige tuntumad. Mõnel järil on pööraselt väänatud jalad, teise toolipõhjaks justkui poolik kastanimuna, kolmandal seljatoeks sarv ning ometi on kõigil neil istuda ikka mõnus. Toolide puhul on näha, kuidas disainer on uskumatu usinusega otsinud häid, nutikaid ning ka vaimukaid istumise viise. Õige lahenduse otsimist on ta ise võrrelnud omamoodi ristsõna lahendamisega. Võiks öelda, et Raidmetsale on disain elustiil ning tema rahutu loomus, aga ka täiuseiha sunnivad teda püüdlema aina uute ja perfektsemate lahenduste poole.

Kasin linnamööbel

Praegused pingid põlvnevad vanalinnas paiknevale sisearhitektuuri osakonna siseõuele tehtud suisa neli meetrit pikast lillast pingist, mille Raidmets kavandas umbes seitse-kaheksa aastat tagasi. Teema juurde ärgitas tagasi pöörduma soome kolleeg Heikki Lindroos, kes pinki kiitis ning pani autori mõtlema, et tegelikult on teema ju oluline laiemalt. Nii hargneski sellest näitus, kus autor pakub Hispaania kataloogidest pärit edevuse asemel linlastele mugavaid ja tänapäevase ning meie kliimasse sobiva kujundusega pinke. Raidmets vaatab ise muigega oma šõumeheliku laadi jõudmist teise äärmusesse, minimalismi. „Nagu vaheastmeid ei oleks,” sõnab ta eneseirooniliselt ja seletab, kuidas ta muidu kunstilise kallakuga loorbereid lõiganud persoonina pole seekord teemat vaadelnud mitte edeva installaatori pilguga, vaid keskne on olnud linnakodaniku vaatepunkt ning sotsiaalsus.

„Odavus, säästlikkus ja ratsionaalsus on enesestmõistetavad tänapäeva disaini juures, seda muidugi ka linnamööbli puhul. Ja kui linnamööbli korral saab sellest kasinus, siis on ka vähem võimalusi, et sinna küüned taha aetakse,” seletab Raidmets. Ta on eelistanud tänapäevaseid lahendusi, näiteks pole ta pinkide paigaldamiseks ette näinud sageli kasutusel inetuid ja massiivseid betoonpaneele, vaid hoopis elegantsemat ja lihtsamat pinnasesse ankurdamist.

Materjali puhul on ta eelistanud ausat lähenemist ning näidanud puitu puidu ja metalli metallina. Raidmets kasutab vastupidavat materjali: tamme, lehist ja termotöödeldud saart, millel on sümpaatne pruuni nüanss, mis on justkui arhitektuuri rõhutav tugev toon. Eelistatud on õlitatud pindu, mida on võrreldes värvimisega kergem perioodiliselt üle katta. Autor kommenteerib, et puit vajab ikka niiskuskaitset, vaatamata oma vastupidavusele. Metallosade juures kiidab ta tsingitud viimistlust, sest pulbervärvitud pinnal jääb vigastus näha, ent tsingi peale tõmmatud kriips kasvab ajapikku justkui täis. Raidmets ütleb, et loomulikult on pingid tugevad, ja tsiteerib tuttava metallifirma bossi sõnu, kes leidis, et kui linnapea saab pesapallikurikaga pool tundi pinki seda lõhkumata tümitada, siis võib kinnitada, et tegemist on hea pingiga. Linnamööbli puhul on oluline esiteks vandaalikindlus, teiseks vandaalikindlus ja kolmandaks vandaalikindlus.

Pinke on mitmes mõõdus: väikesi ning suuri, seljatoega ja ilma. Raidmets: „Kaks head sõpra mahub ka tabureti peale, kuid üldiselt vajab eesti inimene enda ümber paspartuud ehk siis ruumi omaette olemiseks.” Seetõttu on pingid väga erineva pikkusega – pooleteistkümnest meetrist kuni kolme meetrini. „Meie pole sellega harjunud, aga mujal Euroopas pakutakse linnades ka ühe inimese istumisvõimalust. Miks mitte seda meilgi juurutada?”

Nii on kuude kaupa pusimisest sündinud disain esteetiliselt, sõlmede lahendusest kuni materjali ja tulevase istuja heaolu tagamiseni täpselt paika timmitud. Võiks öelda, et üldise juhuluule taustal mõjub selline perfektsionism natuke nipsakaltki.

Näituse kontekst on siiski Raidmetsale omaselt hoogne: keset kujutletavat parki on tiik odade või abstraheeritud kõrkjatega ning pingid on haaranud oma rüppe ka eesti-ameerika kunstniku Jaanika Peerna õhumasse kujutavad joonistused galerii seintel.

Üliõpilaste pingid

Galerii keldrisaalis võib samuti näha meie kandi inimeste ühe vanima arhetüüpse mööblieseme – pingi – väljapanekut. Nimelt tutvustavad seal sisearhitektuuri ja mööblidisaini osakonna magistrandid jaanuarikuises meistriklassis loodud pinke. Neid juhendas kateedri hea partner Simo Heikkilä, keda võib pidada Soome disaini üheks võtmekujuks. Ehedust, lihtsust ning traditsioone väärtustava loojana on ta inspireerinud paljusid Põhjamaade, aga ka Aasia noori mööblidisainereid. Heikkilä palus tudengitel valmistada pingi, mis oleks vähemasti pooleldi taaskasutatud materjalist, et ka ise oma nahal läbi proovida säästlikkuse ainestik. Üliõpilased on jõudnud nutikate ja esteetiliselt meeldivate tulemiteni: pingiks on saanud vana uks, puidu- ja metallijäägid, kartong, aga ka küttepuud. Näitusel esitlevad oma töid Liina Rohtlaan, Kaiko Kerdmann, Ivo Rannaste, Heleri Lindeberg, Alina Nurmist, Kadri Tonto, Õnnela Soidra ning Karin Lageda. Kaks näitust pole üksteisest hargnenud, mõned teemad on praegu lihtsalt päevakajalised.

Raidmets leiab, et ideaalis ei peaks tema pingid hakkama silma mitte ainult kohalikele omavalitsuste juhtidele, vaid võiksid leida kasutamist ka mujal Euroopa linnades nagu Stockholmis või Kopenhaagenis. Kargust ja mõistust pole linnadisainis ju kusagil liiga palju.