Õppida, õppida, õppida! Kuidas ja kus?

Uus aeg eeldab teadmiste uutmoodi omandamist ja uut õpiruumi. Inspireerivat koolimaja on küll vaja, kuid muudatused saavad alguse hoiakute ümberkujundamisest.

MERLE KARRO-KALBERG

Leidub hulganisti tõendeid ja uuringuid selle kohta, et igapäevane mõõdukas füüsiline aktiivsus vähemalt üks tund päevas mõjub hästi vaimsele tervisele ning õppimis- ja keskendumisvõimele. On tehtud ka uuringuid ja kaitstud doktoritöid, mis näitavad, et Eesti laste päevane keskmine liikumisaktiivsus pole praegu piisav, et see toetaks vaimset heaolu ning õppimis- ja keskendumisvõimet. Vähene liikumine ei tähenda ainult vaimset lodevust, vaid viib ka füüsise närbumiseni ja rasvumiseni, mida omakorda peetakse paljude tervisehädade peapõhjuseks.

Näib, et kool on koht, kus alustada selle kitsaskohta lahendamisega ning anda lastele ja noortele aktiivset liikumisaega. Aktiivsuse suurendamisega käib kaasas muutunud õpikäsitlus: edukaks toimimiseks kiiresti muutuvas infoühiskonnas on tarvis teistsuguseid oskusi ja teadmisi, kui olid need, mida anti kümme aastat tagasi. Aina rohkem hinnatakse meeskonnas töötamise, teabe otsimise ning infotulvast vajaliku väljasõelumise oskust. Sellest tulenevalt küsitakse, kuidas uusi teadmisi-oskusi kõige paremini edasi anda ning kuidas toetab muutunud õpikäsitlust ümbritsev ruum. Selliseid teemasid käsitlebki arhitektide liidu välja antud juhend „Muutuv kooliruum“.

Vihikuna vormistatud juhend annab teoreetilise ülevaate uuendatud õpikäsitusest, visandab laia joonega, millised peaksid olema õppimine ja õpetamine, kuidas ruum seda toetab. Inspiratsiooni pakub rohke pildimaterjal.

Toetav ruum

Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme kirjutab, et kooliarhitektuur on vaikimisi olnud toeks hariduses valitsevatele ideoloogiatele, mis on tõukunud ajast või riigikorrast. Näiteks ehitati totalitarismi perioodil koolimaju, kus kasvatusasutuse peamine eesmärk oli võimukuulekus, inimese allutamine valitsevale ideoloogiale. Seetõttu leiame neis majades kitsaid kõrgete lagedega koridore, suletud uste ridu, rohkesti õpilastele keelatud ruume jms, kus laps tajub oma väiksust ja tühisust. Juhendi koostajate arvates vajab praegune noor põlvkond paremaid sotsiaalseid oskusi – eneseväljendamise, mitmekesisuse väärtustamise oskust, loovat ja kriitilist mõtlemist, riskijulgust ja ka ebaõnnestumistest ülesaamist. Kuidas ruum saab seda toetada, seda püütaksegi selgitada.

Kooliruum peab toetama uutmoodi õppimist. Näiteks võivad õppimispaigaks muutuda ka fuajee või trepid. Pildil Põlva riigigümnaasium (arhitektid Gernot Vallentin ja Pille Pärn).

Sille Annuk / Postimees / Scanpix

Konspekti vormis läbitakse juhendis eri teemad. Selgitatakse, milline on liikuma kutsuv kooliruum, millised sammud viivad hea kooliruumini, arutletakse selle üle, milline on kool sotsiaalse, vaimse ja füüsilise ruumina ning tuuakse kooliruumi loomise-ümbermõtestamise lähteülesande näidis. Rõõmustab, et siseruumi kõrval on samaväärselt tähelepanu pööratud väliruumile: kooliruum ei jää seinte vahele, uude terviklikku õpikäsitlust toetavasse ruumi on kaasatud kooliõu. Ka aktiivset kooliteed on nähtud terviku osana.

Juhendi kõige atraktiivsem osa on pildid õpikeskkondadest, mis täiskasvanulegi lusti pakuvad. Mõned näited eeldavad laiemat joont, nt puuonnidega seiklusrada, erilahendusega veeatraktsioonid, kuid on ka taskukohasemaid lahendusi. Näiteks nutikas infograafika: akna kohale on inglise keeles kirjutatud window, matemaatikaklassis on seinale kantud konstandi π väärtus.

Enamik vihiku näiteid pärineb Skandinaavia maadest ja need tõestavad, et hoolimata PISA testi tulemustest on meil palju arenguruumi. Õnneks on riigid, kelle poole alt üles vaadata, lähedal. Seal tajutakse keskkonda tervikuna ja teadmisi ei pea omandama ainult klassiruumis õpiku taga. Keskkond peab soodustama uurimislusti.

Uudishimu tekitav ruum

Millised on siis takistused sellise ruumi loomisel? Enamasti on need, nagu ikka, uuenduste juurutamist saatvad eelhoiakud ja ajaga kivistunud mõttemallid. Need ja muud kitsaskohad tulevad hästi välja õpilaste arvamustest. Näiteks: „Meie koolis ei taheta väga lasta koolimajast väljapoole. Isegi kui on ilusad ilmad. See on minu arvates suur probleem.“

Mõned piiravad põhjused tunduvad halenaljakad, justkui oleksime ennast ise puuri pannud ja võtme minema visanud ning nüüd viskleme seal, oskamata sealt välja tulla. Ruumi poolest võib koolimaja liikumist ja muudatusi soodustada, kuid kui koolis leitakse, et majja tuleb siseneda ja sealt väljuda vaid ühest uksest ning need uksed, mis avanevad sise- või tagahoovi, peavad kinni olema, jääb ruumi potentsiaal kasutamata.

Palju kartusi on seotud turvalisusega. Selge see, et kui lapsevanem oma kullakalli hommikul lasteasutusse saadab, eeldab ta, et laps on kindlas keskkonnas, kust ta õhtul sama tervelt ja rõõmsalt naaseb. Mõneti on turvalisuse tagamine kujunenud uueks keskkonna kavandamise diskursuseks, mis välistab kõikvõimaliku loovuse. Koolimajas võib näiteks olla astmeline trepistik-fuajee, aga kui õpetajad kardavad, et lapsed seal turnides kukuvad, siis parema lahenduse otsimise asemel keelatakse astmestiku kasutamine üldse ära.

Õueruumi kasutamist takistab mustaks saamise kartus ja et koolimaja määrdub. Kes meist poleks olnud mõnes asutuses, olgu siis koolimajas või haiglas, kus tundub, et ruumi kasutamine ja päevarütm sõltub koristaja graafikust, tema heast või halvast tujust? Ebamäärane hirm siseruumidesse toodava pori ees pärsib nii mõndagi. Viimased uuringud on aga näidanud, et mida rohkem laps mulla ja poriga kokku puutub, seda rikkalikum on tema organismi mikrofloora ning seda tugevam immuunsüsteem. On ka teooriaid, mis seovad lapsi kimbutavad allergiad ja nõrga immuunsüsteemi ümbritseva keskkonna steriilsusega.

Teine määrdumise tahk on laste riietus. Teame ju ütlust, et pole halba ilma, on ainult ebasobiv riietus. See käib ka koolilaste ja nende õueruumi kasutamise harjumuste kohta. Vihiku innustavatelt piltidelt vaatavad vastu keskkonnad, kus saab mängida veega, joosta poris, kelgutada jne. Need tegevused eeldavadki eririietust. Kelgutama ei saa minna teksapükste ja dressipluusiga. Veemängus ollakse jalgu- ja käsipidi vees. See tähendab, et vaja on kummikuid ja kummipükse. Liikumisaktiivsust soodustav kool ja õu eeldavad vastavalt riidessepanekut ja lapsevanemad peavad toetama liikumisharjumuste kujundamist.

Kuigi on vaja veel kõvasti tööd teha, rõõmustab, et olukord paraneb ka meil. Näiteks on viimastel aastatel Tartu kaasava eelarve hääletustel võidutsenud koolihoovide atraktiivsemaks muutmise ideed, alles hiljuti sai Tartu ülikooli liikumislabori programm „Liikuma kutsuv kool“ üleeuroopalisel auhinnakonkursil #BeActive Awards esikoha. Riigigümnaasiumide ja põhikoolide hooned kavandatakse uute põhimõtete järgi ning ka vanades koolimajades vaadatakse ringi sooviga ruum loovalt kujundada: kas või nii, et uut mööblit tellides arvestatakse vajadusega toolid-lauad rühmatööks hõlpsalt ümber paigutada. Mõtteviisi vahetamiseks peab olema häid näiteid ja eeskujulikke algatusi. Soovituslik vihik „Muutuv kooliruum“ on üks sellistest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht