Näitus „Ruumiline stoppkaader. Noblesse oblige”

Veronika Valk

2011. aasta 11. – 13. novembrini Pärnu mudaravilas, autor Tüüne-Kristin Vaikla (EKA doktorant), operaator Urmo Vaikla, fotograaf Ingel Vaikla. Ravimuda nagu ka arhitektuur tekib pikemaajaliste füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste protsesside tagajärjel. Sellega ravitakse haigusi. Ka arhitektuuril võiks olla tervistav toime. Arhitektuuribüroo Arhitektuuriagentuur teeb Pärnu mudaravilale juurdeehitust (projekti autorid on arhitektid Inga Raukas, Tarmo Teedumäe ja Paco Ulman), Vaikla Studio (Tüüne-Kristin ja Urmo Vaikla) on samas abiks sisearhitektuuri osas. Lammutus- ja rekonstrueerimistööd peaksid mudaravilas algama juba tänavu. Novembris 2011 leidis Olev Siinmaa auks korraldatud juubelikonverentsi raames seal aset Tüüne-Kristin Vaikla näitus „Ruumiline stoppkaader. Noblesse oblige”. Tüüne-Kristin Vaikla näitus oli kavandatud olemusliku osana projekteerimisprotsessist, kus industriaalne (suletud) ruum avatakse kaasa mõtlemiseks ja katsetatakse lahenduste võimalikku ruumimõju juba projekteerimise käigus. Arhitekt tõi vaataja ette stoppkaadri oma igapäevatööst: arhitekt või ka sisearhitekt uurib projekti koostamise käigus koha ajalugu, avastab seoseid, kujutleb erinevaid tulevikuvõimalusi. Näiteks fotoseeria mudaravila omaaegsetest külalistest. Selle fookuses on väärikust rõhutavad detailid ja inimeste näoilmed – Tüüne-Kristin Vaikla viis dokumenteerida käitumistmustrite muundumise teekonda: kunagise supelsaksa juurest jõutakse tänase spaaturistini. Kuid mis edasi?

Turism kui selline on naljakas nähtus. 1950. aastal oli tegu veel 25 miljoni rahvusvahelise „saabujaga” üle kogu maailma, kuid juba 2005. aastal räägiti 806 miljonist turistist aastas.¹ Eksponentsiaalne kasv on viinud selleni, et aastal 2012 ületavad „saabumised” miljardi piiri, ja aastaks 2030 ennustatakse 1,8 miljardini jõudmist. See tähendab, et iga päev ületab mõne riigipiiri 5 miljonit inimest, olgu siis töö, meelelahutuse või mõnel muul eesmärgil. Oktoobris toimus Maailma Turismiorganisatsiooni² peaassamblee, kus arvati, et Euroopa turismibaromeeter võiks lähikümnenditel näidata 2,5% kasvutrendi aastas, nii et 2030. aastal võtab Euroopa vastu 15% „saabujatest” globaalses turisminduses.

Näituse „Ruumiline stoppkaader. Noblesse oblige” teemade ringi jäi ühtpidi hotell kui kodu, teistpidi spaakultuuri väärtushinnangute muutumine ajas. Spaa ehk hotelli kui teistmoodi kodu teema haakub „kodukultuurilise identiteedi” otsingutega meie arhitektuuris. Ruumi muundumine rullus ajas ühtäkki lahti, kutsus näituse külalist tunnetama ruumis hetke kui millegi osakest – nagu näiteks filmiprotsessis. Vaikla roll oli sealjuures olla justkui jutustaja, osapoolte vahelüli, kelle tõekspidamised on omakorda osalised muutuvas ajas ja ruumis.

Intervjuud inimestega, kellele mudaravila ühel või teisel põhjusel korda on läinud, olid kui hargnevad jutustused majast, nende ruumikogemusest. Kohapeal, vanas hoones otse enne lammutus- ja ehitustegevuse algust, küsis arhitekt oma näitusega, miks ja kuidas teiseneb hoone kasutus, kes on vana hoone uued külalised ja kuidas suhtlevad omavahel „vana” ja „uus”. Autor keskendus ruumilise tundlikkuse äratamisele ning eriliste väärtuste otsingule, kasutades uurimisvahenditena valgust, lõhna, heli ja lugu.

Mudaravila fuajee ja koridoride akustika mõjub ruumide proportsioonide ja heli leviku järelkõlaaja tõttu ühtaegu koormavalt (helimüra), teistpidi tekitab aga anonüümsuse või ka omaetteolemise tunnet. Kui vastab tõele, et lühimälu töötab pigem akustilise kui visuaalse koodiga ja et korraga suudetakse lühimälus hoida 7±2 ühikut, siis koormab ruumi pikk järelkõlaaeg kuulmissensoorika ja lühimälu omavahelisi seoseid arvestades lühimälu üsna kiiresti üle. Mõtlemisprotsessiks vajalikku infot sisaldava töömälu väike maht peab salvestama infot ka aistingute ja kõrvalprotsesside omavaheliste seoste kohta. Kas uuenenud Pärnu mudaravila võiks olla labor, kus uurida akustika, lühimälu ja puhkusemeeleolu omavahelisi ning paljusid teisigi seoseid?

Mudal pidavat olema väävelvesiniku ehk mädamuna lõhn, mida toodavad väävlibakterid. Kuidas spaa-arhitektuur aitab meil nende imeväikeste olenditega sõbraks saada, näitavad aeg ja biotehnoloogia rakendamine arhitektuuris. Omamoodi kummaline on ju mõelda, et mudaravila kunagiste külaliste jaoks võis olla üks väärikuse märk niisugune aistingulist ärksust nüristav spetsiifiline lõhn, mille väikseid koguseid suudame taluda piiramatult, kuivõrd seda tekib inimese organismis endaski, nii et oleme varustatud ensüümidega, mis oksüdeerivad selle värvuseta mürgise gaasi kahjututeks sulfaatideks.

Muda kõrval on Pärnus olemuslik tegur päevavalgus, õigemini selle suhteline vähesus meie laiuskraadil suurel osal aastast. Kunstlikust valgustusest saab vahend, mille abil tõmmatakse tähelepanu ruumiosadele või detailidele, aidatakse külalisel ruumis orienteeruda ja seal sujuvalt kulgeda. Teistpidi on märksõnaks „subjektiivne ruumikogemus”, sealhulgas püüd visuaalse selguse poole. Ruumika ruumi mulje versus intiimsem ning privaatsem õhustik vastavalt puhkusemeeleolu variatsioonidele. Valgust kasutatakse siin kuraatorina, mis stimuleerib inimeste kogunemist, paiksuse kestust, omavahelise suhtlemise kirglikkust ja iseloomu.

Tüüne-Kristin Vaikla näitusest edasi mõeldes praegusesse aega, kus valgustehnoloogiad on meie käsutusse andnud mitmeid tooteid, mis mõjutavad kasutaja emotsionaalset seisundit,³ on meid arhitektide ja sisearhitektidena kunstvalgustuse kavandamisel nii majade sees kui majade vahel sunnitud justkui hormonaalse elutalituse komponeerijateks, kelle töö peaks mitte ainult hoobilt haarama kogu keskkonnainfo kui sisendi projekteerimisprotsessi, vaid arvestama ka sellega, milliseks võib kujuneda kasutajate käitumismuster, kuidas biomimeetiline arhitektuur omakorda nendele reageerib ja iseorganiseeruvana end ümber korraldab jne.

Arusaam arhitektuurist on muutunud: millestki sajandeid seisvast ja igikestvast on saamas miski, mis sarnaneb pigem protsessipõhise katselaboriga. Spaakultuuri ja hotelli kui kodu võtmes saab tänapäeva mudaravilast seega justkui paik, kus arhitekt kuulab seda, mida räägivad meile elustiilide tuleviku-uuringud, ja seda, mida teadus kõneleb looduse poolt ette antud elurütmist ning „puhkuse” olemusest. Ja kolmandaks seda, kuidas üksteist innovaatilisuses üle trumpavad tootjad koos biomimeetika, bioonika ja biorobootika „bioneeridega” kõnelevad lahendustest, millega saab muu hulgas näiteks valgusrežiimi abil külaliste unetsüklit mõjutada.

Ka arvutiekraani passimine mõjuvat meile nagu suvetaevasse vaatamine: teatud lainepikkusega sinine valgus teeb erksamaks ja manipuleerib kehakellaga. Belgias asuva Liège’i ülikooli teadlased uurisid sinise valguse mõju inimese ööpäevasele rütmile ja arvavad, et nn taevavõlvilt peegelduva sinise valguse spekter võib võimendada emotsioone.⁴ Valguse ruumimõju teadlik kavandamine, nii et sel on soovitud mõju inimese sotsiaalsele käitumisele ja bioloogilisele füüsisele, kulgeb käsikäes päevavalgusrežiimi füsioloogilise mõju uuringutega. Kui inimese hormoonsüsteem nõristab melatoniini vastuseks valitsevale pimedusele, siis reguleerib see omakorda teiste hormoonide sekretsiooni.

Kujutluspilt arhitektist kui sensuaalsest küberneetikust ei pruugi tähendada seda, et selles rollis on tegu tulevikus ilmtingimata inimesega. Projekteerimisprotsess kui nähtus on võib-olla homme suuteline end ise motiveerima, assotsieerima ja suunama, kuigi kuskil peab sündima nn lähtekood, algne säde ja impulss (protsess on ideaalis võimeline ka lähteülesannet korrigeerima). Pärnu mudaravila ja Tüüne-Kristin Vaikla näitel on projekteerimisprotsessi mõtestavaks, sidusust loovaks ja koosmõju arranžeerivaks jõuks (sise)arhitekt, kes oli nõus avama selle töö kui uurimuse sisu meile ruumilise stoppkaadrina. Miks? Võib-olla seisus kohustab.

1 http://www.unwto.org/facts/eng/pdf/historical/ITA_1950_2005.pdf

2 http://unwto.org/en/content/about-unwto

3 Ambilight, Wake-up Light, Design Probes jpt.

4 http://www.pnas.org/content/107/45/19549.full.pdf+html?with-ds=yes