Muinsuskaitse all arhitektoonid

Kuldse Kodu juures seisvad meie vanimad suurejoonelised arhitektuursed skulptuurid ehk arhitektoonid eristuvad omataoliste seas eriti kõrge kunstitaseme poolest.

KARIN PAULUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Päev pärast Leonhard Lapini surma 28. II 2022 jõudis avalikkuse ette teade, et muinsuskaitse alla on võetud tema Pärnu Kuldse Kodu kompleksi arhitektoonid. Usun, et paljud kunsti- ja arhitektuurisõbrad rõõmustasid selle üle väga, kuid mul on nendega täiesti isiklik suhe.

Nimelt sain mullu kevadel väga põnevat tööd. Mul avanes võimalus eksperdina muinsuskaitseameti jaoks hinnata, kas Pärnus Kuldse Kodu tänava ääres seisvad valubetoonist geomeetrilised arhitektoonid on hinnalised ja väärt riikliku kaitse alla võtmist. Nagu ka tulemist näha, vastasin jaatavalt. Ometi on ehk põhjust kirjeldada, miks kaitse alla sai võetud just nimelt need objektid ja mitte näiteks Tauno Kangro „Õnnelik korstnapühkija“ Tallinnas. Esiti tuleb tõdeda, et uuemat ehk siis viimase saja aasta sisse mahtuvat skulptuuri on kaitse all küll. Näiteks 1995. aastal võeti mälestiste nimekirja stiilne Paul Kerese mälestusmärk (Andres Siim, Hanno Kreis, Ekke Väli), mis valmis 1991. Siiski pole Nõukogude perioodi nimekiri ei hoonete ega kunstiteoste osas ülearu pikk, võrreldes kirikutarvikute ning mõisahäärberitega. Seega rikastavad Lapini arhitektoonid üldpilti ainuüksi žanriliselt.

Mis loom on arhitektoon? Nii võib nimetada abstraktseid arhitektuurseid skulptuure. Need sarnanevad makettidega, mille esteetiline lähtepunkt on suuresti nõukogude avangard, täpsemalt konstruktivistide ja suprematistide loome. Lapini, aga ka näiteks Ain Padriku ja Vilen Künnapu tegemistes on sellistest modernistlikest suundumustest snitivõtmine enam kui ilmne. Arhitektoone teevad paljud arhitektuuri- ning teiste erialade tudengid seniajani, kuid need tööd on pigem ajutise loomuga lauaskulptuurid.

Kuldse Kodu juures seisvad meie vanimad suurejoonelised arhitektoonid eristuvad omataoliste seas eriti kõrge kunstitaseme poolest. Need on kui visuaalne majakas nii kohalikele kui ka külalistele, mõeldud ilmestama elukeskkonda. Arhitektoonid kujutavad endast ligi neli meetrit kõrgeid kuupe, mis koosnevad valubetoonist elementidest. Need toimivad ühtaegu sissepääsutähiste ja iseseisvate skulptuurivormidena. Kuubi iga tahk on omalaadne kujund ning kuubi keskmes on ühel juhul kaldrist (Andrease rist) ja teisel murdjoon.

Vastupidi Nõukogude aja masselamuehitusele ja kosmopoliitilise nõukogude inimese aretamise ideoloogiale toetavad arhitektoonid identiteeti, loovad kodukohatunnet.

Karin Paulus

Pärnu kaks arhitektooni projekteeris Leonhard Lapin 1975. ja objektid valmisid 1976. aastal. Need vääristavad Eestis Nõukogude ajal valminud üht terviklikumat ansamblit, mille visionäärideks-autoriteks on arhitekt Toomas Rein ja insener Andres Ringo. Kuldse Kodu linnaku (alguses kandis seda nime vaid terrasselamu) ehitas Pärnu linna piirile oma töötajate tarbeks omataoliste seas väljapaistvaim ehitusorganisatsioon Pärnu Kolhoosidevaheline Ehituskontor (KEK). Lapini sõnul oli algselt plaanis teha ligi 700 meetri pikkuse ja kahest osast koosneva terrasselamu ette lausa kaheksa arhitektooni ning kortermaja keskmesse plaanitud 16korruselise torni juurde kogukas nn supertähis, mis pidanuks summeerima valitud geomeetrilise esteetika.

Vormiliselt on arhitektoonid seotud terrasselamu sissepääsude ees paiknevate autentselt korrastatud betoonist struktuuridega, mis on samuti Lapini kavandatud. Autori soov oli saavutada visuaalne rütm. Erineva värvi ja struktuuri järgi sai oma trepikoja hõlpsalt üles leida. Näiteks kollasest trepikojast kahel pool on raamkonstruktsioonid ja nendega pidi kolmandana kaasa mängima sama värvi arhitektoon. Sama pidi korduma punase, sinise ja rohelise trepikoja juures. Valmis said siiski vaid kaks viimast, sinine ja roheline arhitektoon. Peagi ehitati nende juurde garaažid, mis vähendavad veidi objektide visuaalset silmapaistvust.

Kuigi üüratu ja pretensioonikas projekt jäi pooleli, valmisid siiski kõrgväärtuslikud erandlikud vormid, kus on sünteesitud originaalsel viisil arhitektuur ning skulptuur. On oluline, et Lapin lähtus toona radikaalsena tundunud ja pikalt põlu all olnud nõukogude avangardismi pärandist ning Pärnu KEKi linnaku nõudlikust ehituskunstist ja keskkonna läbimõeldud disainist. Vastupidi Nõukogude aja masselamuehitusele ja kosmopoliitilise nõukogude inimese aretamise ideoloogiale toetavad arhitektoonid identiteeti, loovad kodu­kohatunnet. Kuigi toona ning ka hiljem on objektid tekitanud oma hübriidsusega kumu – pole ei skulptuur, arhitektuur ega disain –, polnudki autor soovinud ilmselt pakkuda lastepärast mängulisust, vaid tõsist, veidi elitaarset kunstilist idealismi. Pärnu KEKi asum näitab ka tollast mõtteviisi: ehitusorganisatsioonid ja kolhoosid püüdsid üksteist keskkonna poolest üle trumbata ning rajada tollase nappuse ja kehva olme kiuste omalaadseid utoopiasaarekesi. Kummalised arhitektoonidki tegid Kuldse Kodu piirkonna veelgi omapärasemaks ja ihaldusväärsemaks.

Leonhard Lapin on teinud arhitektoone veel, näiteks Tallinna raekoja ideeprojekt, mis on praegu arhitektuuri­muuseumis. Esile tõstmist väärib ka 2021. aastal valminud tornjas suurepärase teostusega, ent mitte siiski ülemäära originaalne arhitektoon „30“, mille kinkisid arhitektuurimuuseumile selle 30. sünnipäevaks betooniühing ning ettevõtjad. Teos jääb maja ette ajutiselt, viieks aastaks. Esteetikalt on Kuldse Kodu arhitektoon seotud ka Lapini graafikaga, samuti nõukogudeaegse Kirovi-nimelise näidiskalurikolhoosi keskuse haljaku lahenduse ja kunagist Merihobu baari ümbritsenud ekraanseinaga. Teiste autorite uuematest püsivormidest võib siia kõrvale seada Tallinna Pöörise kvartali arhitektooni (Raiko Reinson, 2018).

Lapini arhitektoonid on mahakulunud värvist, murenenud betoonist ja nende külje alla parkima kippuvatest autodest hoolimata praegugi väga võluvad. Isegi kui restaureerimine venib, tasub neid laiemalt tutvustada, näidata koos Nõukogude aja parima arhitektuuriga ning turundada turistidele fotogeenilise pildistamiskohana.

Vähemalt miljööväärtuslikuks, kui mitte muinsuskaitsealaks tuleks tunnistada kogu Pärnu KEKi piirkond, sest siinne ruum ehitistest pinkide ning arhitektoonideni esindab pretsedenditut kõrgtaset. Ekspertiisi koostamise aegu sain teada, et Kuldse Kodu miljööalast on juttu tehtud korduvalt, aga teostuseni ei oldud 2021 mai alguse seisuga jõutud. Olen sellest rääkinud ka ise ning teinud 2004. aastal Eesti Ekspressi veergudel ettepaneku võtta kaitse alla vähemasti Kuldse Kodu märgiline hiidelamu. Vaatasin nüüd taas Pärnu linna kodulehele ja nägin, et 1. juunist kehtib uus üldplaneering aastateks 2025+ ja seal on määratletud ka Kuldse Kodu miljööala. Selle sisse pole küll mahtunud päris kõik hooned, näiteks Tulika 14, kuid ära on märgitud ka tähtsad üksikobjektid. Maha magatud aastatega on muidugi palju kadunud, eriti kahju on hiidmaja koridori popiliku hõnguga koridoridest.

Leo Lapin oli väga rõõmus, et tema loomingu vastu huvi tuntakse ning ka arhitektoonid muinsuskaitse alla võetakse. Seega on lootust, et objektid tehakse korda ning säilitatakse stiilipuhastena ja mitte, ütleme, näiteks roosaks või lillaks värvituna. Praegu on igatahes nii korteriühistu kui ka maaomanik Pärnu linn valmis naksakalt käed külge lööma. Kadunud klassiku looming väärib väärtustamist!

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht