Mis tehtud? Mis tulemas?

Margit Mutso

Uue aasta intervjuu Eesti Arhitektuurimuuseumi juhi Leele Väljaga Oled nüüd arhitektuurimuuseumi juhtinud kaks aastat. Uue aasta alguses on sobiv visata pilk tagasi – kuidas sul ja muuseumil on see aeg läinud? Eks minu jaoks oli muuseumijuhi kohale asumine hüpe vette tundmatus kohas. Polnud ka sujuvat ja sõbralikku üleandmist ühelt juhilt teisele. Läksin esimesel päeval tööle, sain tühja arvuti ja esimese meili: esitage eelmise aasta tegemiste aruanne. Ahmisin õhku, küsisin sekretäri käest, mida oskasin küsida ... Õnneks suur saal ei olnud tühi, üks näitus rippus üleval, edasi oli aga tühi graafik. Selline klassikaline katse, kus lükatakse vette ja edasi vaatad ise, kas ujud välja. Lõppkokkuvõttes oli see sisseelamiseks päris hea viis. Näituse ettevalmistamine võtab tavaliselt mitu kuud aega. Lisaks konkreetsele näituse ettevalmistamisele on vajalik ka laagerdamise aeg, et mõelda projekt rahulikult läbi, eriti kui on tegemist kollektiivse tööga. Esimesel aastal sellist aega ei olnud, tuli olla leidlik ja kasutada kõiki koostöövõimalusi, et muuseum töötaks. Milline oli juhi kohale kandideerides su visioon arhitektuurimuuseumist?Olulisim lähtekoht oli see, et muuseum ei ole saareke, nagu ta on meil linnaruumis, vaid osa suuremast süsteemist. Muuseum ei ole abstraktne asi, see koosneb inimestest ja selle eduka toimimise eeldus on koostöö kõigi arhitektuuriga seotud organisatsioonidega: arhitektide liidu, arhitektuurikeskuse, kunstiakadeemia, muinsuskaitseameti ja teistega. Minu soov on, et muuseum oleks kõigile avatud, et inimesed tunneksid ennast siin oodatuna, nii külastajate kui koostööpartneritena. Teine oluline asi, mille osas, tõsi küll, ei ole veel läbimurret saavutanud, on muuseum kui haridusasustus. Selle esimene väljund on minu silmis korralik püsiekspositsioon, mis võimaldab igaühel, kes on huvitatud Eesti arhitektuuriajaloost, meie ehituskunstist kiirelt üldpilt saada. See puudutab nii õpilasi, tudengeid kui inimesi, kel on lihtsalt arhitektuurihuvi. Püsiekspositsioon võiks olla kui arhitektuuriajaloo aabits, mille läbimisel on hõlpsam ka akadeemiliste käsitluste lugemine. Selle teema juurde loodan jõuda pärast uue tuletõrjesüsteemi valmimist – see tähendab suuri ehitustöid ja enne seda pole mõtet midagi kapitaalset rajada. Lisaks vajab püsiekspositsioon ka investeeringut. Oleme muuseumi töötajatega mõelnud, et püüame saada kõigepealt kontseptsiooni ja lähteülesande paika, siis tahame teha kujunduskonkursi jne. Mul on tunne, et mõnegi viimastel aastatel valminud ekspositsiooni puhul on rahastamisega seotud surve osutunud kahjulikuks – on olnud raha ja tähtaeg, aga mõtlemiseks on aega jäänud napilt. Mõttetöö osakaal kipub jääma tänastes rahastamisskeemides üldse üha väiksemaks, kiirus on muutunud sisust olulisemaks. Sellest on kahju. Terve talupojamõistus ütleb, et kui esmalt pikemalt kaalutleda, mida ja kuidas teha, siis pole lõpptulemus mitte ainult parem vaid ka odavam.

Milline on sinu meelest arhitektuurimuuseumi peamine roll?
Milleks on muuseum üldse? Mina arvan, et Eesti arhitektuurimuuseumi peamine ülesanne on tegeleda Eesti arhitektuuri pärandiga. Teiste Euroopa riikidega võrreldes on meil päris palju valgeid laike. On teemasid, mida peaaegu ei ole näitustel kajastatud, ja alati saab vaadata asju ka uue nurga alt. Oli näitus Olev Siinmaast – arhitekt, kelle kohta ei saa öelda, et tema töid ei ole kajastatud –, ometi leiti uus vaatenurk, lisaks arhitektuuri objektidele eksponeerisime ka tema loodud mööblit. Siinmaa puhul on tegemist sellise klassikuga, kelle poole tulebki mingi aja möödudes jälle ja jälle tagasi pöörduda, uued arhitektuurihuvilised kasvavad ju peale. Arhitektuuripärandiga tegelejaid ei ole meil palju, aga kõigil on muidugi oma vaatenurgad. Kunstiakadeemias tegeletakse natuke pärandi uurimisega, muinsuskaitseamet läheb oma kaitsmise rida pidi. Just lõppes meie ühistööna XX sajandi väärtusliku arhitektuuri kaardistamise projekt.
Üks mõte on mul veel – muuseum ei ole tsunftikeskne asi. Meil on suhteliselt palju näitusepindu ja me ei tee näitusi ainult arhitektidele või arhitektuuriajaloolastele, see oleks luksus, ehkki eriala arengu seisukohalt oluline. Selle kõrval tuleb teha ka neid näitusi, kuhu tulevad need, kes ei ole arhitektuurimuuseumi igapäevased külastajad. Meil oli näiteks rehielamute näitus keldrisaalis ja ülakorrusel Lahemaa uute elamute projektid – igale inimesele, kellel on maakodu, võiks see olla intrigeeriv ja põnev. Kui me rendime ruume välja, siis mõnigi kord tellitakse ürituse juurde ekskursioon nendele näitustele, mis meil on hetkel väljas. See kõik on arhitektuuri populariseerimine.
Arhitektuurimuuseum on Tallinnas, kuhu on koondunud suurem osa Eesti elanikest, aga ma loodan, et ka mujal on meie näituste vastu huvi. Muuseumi missioon ei saa olla tegeleda ainult pealinna objektidega või inimestega ja ma olen otsinud väljundit ka maakondades. Loomulikult ei jõua iga aasta igasse maakonda ja on ka paiku, kus näitustele ei leia kohta. Meil on küllaltki suured näitused ja isegi Tartu linnas on probleem nende näitamisega – siiamaani pole leitud nii suurt sobivat ruumi.

Kuidas käib näituseteemade valimine? Kas sa ootad, et keegi pakub mõne teema, või on sul oma kindel nägemus, milliseid näitusi sa muuseumisse tahad?
Ilmselt peaks olema rohkem aega mööda läinud, et saaksime rääkida sellest, kuidas mina seda asja näen või tahan. Nüüd on õnneks juba hakanud teatud rütm tekkima, aga ma tahan jõuda selleni, et meil toimub igal aastal avatud võistlus näituste ideedele. Praegu on olnud nii, et kõigepealt küsin oma maja teaduritelt, kas kellelgi on mingi teema käsil, millest võiks näituse teha. Kui ma tean, et kellelgi väljaspool meie maja on käsil mingid uuringud, mis ei ole veel näituseks kujundatud, kuid millel on selleks potentsiaali, siis haaran ka neist kinni. Nii sündisid näiteks näitused Eesti tuletornidest ja õigeusu pühakodadest. Jaan Vali ütles kord, et tänu minu tagantlükkamisele tuletornide raamat ilmuski. See oli hästi – ühe inimese elutöö sai kaante vahele. Näitus on atraktiivne väljund: tuletornid on üksjagu Eestimaal ringi liikunud ja laia publiku huvi osaliseks saanud.
Vaatame ka, kellel arhitektidest on tulemas tähtpäev. Siinmaa näitus oli näiteks seotud arhitekti olulise sünniaastapäevaga.
Alati tahaks aga jätta ka näitusepindadel mõningase mänguruumi. Mulle meeldib, kui muuseumil õnnestub ühte jalga käia muude suuremate arhitektuurisündmustega, näiteks „Disainiöö” ja arhitektuuribiennaaliga. See on teinekord keeruline, sest need kaks üritust on näiteks järjest. Koondumist ja kuhjumist ühele ajale on palju.

Kui palju suuri näitusi aastas teha jõuate?
Muusemi töö tuleb suhteliselt pikalt ette planeerida, suure saali näituse ülespanek on aeganõudev ja keeruline protsess ning mõistlik on teha aastas viis suure saali näitust mitte rohkem, Galeriil vahetuvad väljapanekud kiiremini, siin on väljas olnud enamik arhitektuurivõistluste tulemusi. Sel aastal tuleb muuseumis üle pika aja EKA lõpetajate näitus „Tase”, mis tähendab seda, et kolme päevaga peab üles saama majatäis näitusi. Vahel tunnen, et selles töös oleks vaja logistiku haridust, et muuseumi töötajad ka ellu jääksid. See on väike muuseum, kõik peavad olema n-ö laia profiiliga traktoristid – kõik teevad kõike. Eesti on üldse nii väike, et väga harva kohtab erialasid, millega saab väga kitsalt tegeleda. Ma arvan, et see on ka meie pluss: pead olema pidevalt liikumises ja suutma vajadusel ümber orienteeruda.

Sa ütlesid, et muuseumi prioriteet on pärand. Kas see tähendab, et moodne arhitektuur jääb tagaplaanile?
See, mida me ehitame täna, on homme pärand. Pärandi mõiste puudutab ka lähiminevikku. Arvan, et muuseum ei pea aktiivselt sekkuma tuleviku modelleerimisse. See ei tähenda, et ta ei võiks olla kaasamõtleja, pinnapakkuja, aga keegi ei suuda olla kompetentne kõigil aladel. Muuseumis töötavate inimeste huvi ja hariduse spetsiifika on suunatud seljataha jääva mõtestamisele, tänases võtmes muidugi. Muuseumist võiks olla rohkem kasu just muinsuskaitsel. Meil on sõltumatu institutsioon, kus mälestistest ei mõelda juriidiliselt, pigem on meie vaade laiapõhjaline. Muinsuskaitsesüsteemis levinud praktika on paraku paljuski ajale jalgu jäänud ja ma usun, et koostöös muuseumiga saab seda parandada.

Kuidas sulle üldse meeldib meie nüüdisarhitektuur?
Ma arvan, et meil tehakse väga häid asju, mis on konkurentsivõimelised ka Euroopas, aga Eesti arhitektidel kipub sageli vajaka jääma keskkonnatundlikkusest. Paremini osatakse teha maja kui skulptuuri – see paistab hästi välja linnakeskkonnas, kus majad on tihedalt koos. Heal koorilauljal on teised omadused kui solistil. Maja, mille ümber on palju ruumi, saab lahendada teisiti ja hoopis vabamalt kui tihedalt teiste majade vahele surutud hoone. Vahel on selline tunne, et arhitekt ei ole ammu saanud projekteerida ja tahab ennast väga välja elada, hoolimata sellest, et n-ö teised lauljad ka laulavad kõrval. Ikka tahaks näidata, missugune hääl mul on. See viga on ajaga paranenud: mõned aastad tagasi oli see probleem palju teravam, aga ma ei saa öelda, et see oleks tänaseks kadunud. On muidugi ka väga häid näiteid.
Teine probleem on minu silmis see, et riigihankesüsteemist ja kogu muust bürokraatiast tulenevalt on väga keeruliseks muutunud silmapaistva arhitektuuri sünd avalike hoonete puhul. Majad, mida rahastab riik, peaksid olema eeskujuks ka erasektorile. Meil kipub olema vastupidi: parimad hooned sünnivad enamasti eratellijate arendusprojektide tulemusel, riik näib olevat selles osas mõnevõrra alaarenenud. Need seadused ja formaadid, mis on ehituskunsti arenguks loodud – ilmselt on seal viga sees. See on koht, mille peale peab mõtlema.
Kui me vaatame viimase aja avalikke konkursse, siis on need ikka ja jälle seotud mingi jamaga. See on nüüd arhitektuuripoliitikasse sekkumine, aga ma arvan, et on selliseid kohti, kus ei pea korraldama rahvusvahelist võistlust. Näiteks nii EKA kui ERMi puhul. EKA, kust on pärit kõik eesti arhitektid ja mis on eesti arhitektide au- ja südameasi – siin oleks võinud olla Eesti-sisene konkurss. Sama arvan ma Eesti Rahva Muuseumi kohta: ka see on Eesti rahvuslik asi ja peaks olema projekteeritud eestlase poolt. Euroseadustega võiks sätestada, et rahvuslikult oluliste objektide puhul võib korraldada riigisisesed võistlused. Seadusi ju muudetakse kogu aeg, neid ei saa võtta kui igaveseks kivisse raiutuid. Eestlased täidavad ikka vene seadusi saksa täpsusega.

Kui head on su kontaktid teiste arhitektuurimuuseumidega? Hiljuti külastasime arhitektide liidu väikese grupiga Soomes Snøhetta tööde näitust ja arutasime, et selle oleks võinud ka Eestisse tuua. Snøhetta on just selline põhjamaine arhitektuuribüroo, kes on maailmas nime teinud ja võiks meiegi arhitekte inspireerida.
Teiste muuseumidega on meil selline traditsiooniline läbikäimine, üle aasta on arhitektuurimuuseumide kokkusaamine. Viimati oli juttu, et peaks ka taastama Läänemere regiooni muuseumide tihedama suhtluse. Konkreetseid näitusevahetusi pole viimastel aastatel olnud, natuke on siin probleem ka ruumide erinevuses. Näiteks Soome arhitektuurimuuseumi saali jaoks tehtud näitusi on meie ruumidesse raske sobitada (galerii ja kelder oma spetsiifiliste tingimustega kipuvad jääma napiks, suur saal on liiga suur). Aga me ei ole lootust kaotanud ja mõned ideed, kuidas sobituda teiste muuseumide näitustele vastavaks, on ka õhus.
Snøhetta näituse siiatoomise võimalusi me uurisime aasta alguses, aga kuna näituse liikumise kava oli juba paigas kuni selleni, et aasta alguses läheb see Lähis-Idasse, siis me ei mahtunud sellesse plaani. See on taas täpselt see näitus, mis jääb suure saali jaoks napiks, aga keldrisse ei mahu. Pealegi on Helsingi nii lähedal, et huvilistel ei olnud ka raske seal seda vaatamas käia, tegin seda isegi.
Välisnäituste teema vajab üldse mõningast diskussiooni, nende ja muuseumi roll näituste vahendajana on üksjagu muutunud 1990. aastatega võrreldes. Praegu on piirid valla, inimesed käivad rohkem maailmas ringi ja arhitektuuriuudised jooksevad iga päev koju kätte tänu internetile. Näitus kui arhitektuuri-informatsiooni kandja – selle tähtsus on varasemaga võrreldes palju väiksem. Väljapanekutel, mis tõesti arhitektuurimuuseumisse toomist väärivad, on aga sageli nii suur tasu (100 000 euro kandis), et meie rahaliste võimaluste juures ei ole nende siiatoomine reaalne.

Arhitektuurirahval ei ole mõnusat kokkusaamise kohta. Oleme arhitektidega arutanud, et see võiks olla muuseumis: vaatad näituse ära ja pärast vahetad kohvikus kolleegidega muljeid. Siiani pole siin aga kohviautomaatigi?
Vastavalt põhikirjale muuseum ise kohvikut pidada ei saa, vastavalt riigihanke seadusele tuleb selleks leida rentnik ja valiku tegemisel võetakse muu hulgas aluseks piirkonnas kehtiv kommertshind. Mõni aasta tagasi ebaõnnestus just selle tõttu näiteks spordimuuseumis kohviku avamine (olemas olid nii ruumid kui sisustus): leiti, et huviliste pakutud rendisummad on liiga väikesed, võrreldes teiste Tartu Rüütli tänava kohvikute rendihindadega. Paraku ei saa muuseumikohvikut võrrelda öö läbi avatud kõrtsiga.
Teine probleem on ka see, et maja on meil küll suur, aga näituseruume on suhteliselt vähe. Omal ajal, kui seda kaubamajana ehitati, oli kavandatud esimesele korrusele restoran. Karta on, et restorani pidamiseks praegusel ajal ei jätku siin publikut. Mulle väga meeldiks, kui siin oleks kohvik või baar, aga esialgu pole leidnud selle tegemiseks sobivat lahendust.

Viimasel ajal on arhitektide liidus arutatud muuseumile lisaruumide ehitamise võimaluse üle soolalao ette muuseumi krundile.
Praegu on jah see idee välja käidud ja n-ö arendusprotsessis. Lisaruumide idee tuli sellest, et ühel hetkel muutus küsitavaks Kultuurikatla valmimine, katlasse olid aga planeeritud ruumid nii arhitektide liidule, arhitektuurikeskusele kui sisearhitektide liidule. Krundi vanalinnapoolses osas võiks olla üks väike skulpturaal­ne hoone, kuhu mahuvad ka teised arhitektuuriinstitutsioonid, majade vahele tekib mõtestatud linnaväljak – sünergia. Ka kohvikuruumid võiksid olla seal. Selleks et tekiks mõtestatud park või väljak, peavad ümber olema majad, mis loovad ruumi. Praegust autoteedevahelist saarekest ei ole lihtne muuta aktiivseks linnaruumiks. Kui mõelda, kui jõuliselt on kunstnike jalajälg maas Vabaduse väljakul, siis see oleks sobiv koht arhitektidele.
Muuseumi hoone ja kinnistu kuuluvad nüüd Riigi Kinnisvarale ja sealtpoolt on tulnud ka sellele ideele positiivne vastukaja. Ehitusest alles jäänud küngas ja porine parkla muuseumi ees, nagu ta praegu on – sellisena see pikalt linnaruumi jääda ei saa. Mis puudutab muuseumi ette varemalt plaanitud väliekspositsiooni ala mõtet, siis ma ei näe sellel õiget funktsiooni. Ka selle korrashoidmine oleks keeruline.

Millised on olnud suuremad õnnestumised neil kahel aastal?
Esialgu olin ma rahul, et ellu jäin. Algus oli tõesti väga raske ja esimesel aastal ei tegelenud ma mingisuguste kontseptuaalsete asjadega, ei teinud mingeid muudatusi, tähtis oli vaid see, et muuseum töötaks. Ei ole olnud ühtegi asja, mille puhul ma ütlen, et olen lõpuni rahul, et enam paremini ei saa. Arenguruumi on veel kõvasti.
Kõige rohkem võib olla rahul muuseumi külastajate arvu kasvuga, 2011. aastal tõusis see peaaegu 25%, sealjuures täispiletiga külastajate arv kasvas lausa 40%. See tähendab, et kõige rohkem õnnestus tuua muuseumisse inimesi n-ö tavainimeste kategooriast (arhitektuuriga seotud erialade tudengid pääsevad muuseumisse tasuta). Ja tegelikult saab rahul olla ka muuseumi rahalise seisuga: omatulude kasv tõusis esimese aastaga 55%. 2012. aasta statistika valmib alles jaanuaris.

Külastajate arvu kasv on seotud ikka näitustega. Seega pidid ka need õnnestuma.
Tuletornide näitus oli väga suure külastajate arvuga (Tallinnas kahe kuuga ligi 3000, lisaks oli näitus väljas maakondades) ja ka Olev Siinmaa näitus meeldis rahvale (kuu ajaga üle 1700 külastaja). Siinmaa meeldis mulle endale ka ja ka Peep Jänese 75. sünnipäeva näitus oli kindlasti õnnestunud. Mulle jäi veel meelde XII Veneetsia biennaali Eesti näitus eramuarhitektuurist. Tegime selle muuseumi tarvis veidi ümber: Veneetsias oli see ilma planšettideta, meie suures ruumis oleks aga sellisena jäänud tühjaks. Näitasime seda hiljem veel Haapsalus. See võiks olla traditsioon – näidata meie Veneetsiasse tehtud esindusnäitust (teatud mõttes see seda ju on) ka kodupublikule.

Mida võime oodata muuseumilt uuel aastal? Mida ise ootad uuelt aastalt?
Plaanid on 2013. aastaks tehtud, keldris ja galeriil on mõlemal veel üks vaba aeg, hoian õhku sees, et saaks näidata arhitektuurivõistluste tulemusi.
Uuel aastal on meil päris mitu suurt huvitavat asja tulemas: ikka minevikku suunatud, ega üle oma varju ei hüppa. Kõige olulisem on suur suvenäitus, XX sajandi väärtusliku arhitektuuri kaardistamise ja väärtustamise projekti kokkuvõte. Projekt sai alguse tõdemusest, et meie XX sajandi arhitektuur on kohutavalt halvasti kaitstud. Meenutame kas või Sakala keskuse lammutamist. See näitus toob välja, mida me leidsime selles perioodis väärtusliku olevat.
Teine asi, mis tõotab tulla põnev, on külaliskuraatoritega Eesti tööstusarhitektuuri näitus, mis avatakse kevadel. Selles mõttes elame me huvitavas riigis, et meil leidub veel küllaga ehitisi, mida pole siiani üles leitud ja raamatusse raiutud. Üllatusi jagub. See näitus peaks oma intrigeerivate, aga vähe tuntud objektidega panema arhitektuuriajaloolastel ja ka arhitektidel silma särama.
Asi, mida tahaksin näha, on Eesti uue arhitektuuri ülevaatenäitused, mis valmiksid koostöös arhitektide liidu ja keskusega. Võib-olla on see arhitektidele igav, aga ma arvan, et jõudmaks inimeseni, kes tellib ja tarbib arhitektuuri, on see oluline. Vaatame või võrdluseks kunstnike liidu kevadnäitust – seda käiakse alati rohkem vaatamas kui kontseptsiooninäitusi. Võime rääkida ühiskonna vähesest haritusest, aga see on fakt. Põhjanaabritel on kahe aasta tagant arhitektuuri ülevaatenäitus, meiegi võiksime seda mingi intervalliga teha. Olen mõelnud, et see näitus võiks toimuda koos kulka arhitektuuripreemiate üleandmisega. Praegu saavad laiema kajastuse ainult peapreemiad ja kulka arhitektuuri sihtkapitali preemiad koos mitmete teiste valdkondadega ei ole arhitektuurisündmus – aga võiks olla. Võiksin ju võtta kopsud õhku täis ja öelda, et teeme ülevaatenäituse ise ära, aga see ei ole see – on asju, mis peavad sündima koostöös. Muuseumi poolt pakume ruumi, formaadi ja mõtte, aga muuseumi kollektiiv ei taha olla žürii, see vajab laiemat konsensust ja kokkulepet.

Millega muuseumi aasta algab?
Aasta algas meil juba klassikute paraadiga: keldris avati Leonhard Lapini näitus ,,Ainult arhitektoonid”, täna avatakse galeriil Marko Kekiševi autoriplakati näitus. Meie galeriikorrus on üks paremaid plakati eksponeerimise pindu üldse Tallinnas. Eriti hea meel on mul jaanuari teisel nädalal suures saalis avatava Soome disainiklassiku Yrjö Kukkapuro toolinäituse üle. Selle kaliibriga elavaid klassikuid ei satu meie seinte vahele just tihti ja rõõm on esitleda toole, mida me kõik oleme näinud ja teame, aga võib-olla ei tea alati, kes on nende autor.

Edu ja õnne uueks aastaks!