Mis tehtud? Mis tulemas?

Margit Mutso

Piia Ruber Aasta alguse intervjuu Eesti Disainerite Liidu esimehe Ilona Gurjanovaga Disainerite liidust ei ole palju räägitud. Millal see liit loodi, kes sinna kuuluvad ja millega liit põhiliselt tegeleb?Disainerite liidu rakuke loodi nõukaajal, Venemaal oli siis suhteliselt aktiivne tööstusdisainiorganisatsioon VNIITE ja me astusime selle liikmeks. Ametlikult registreeriti Eestis disainerite liit eraldi liiduna 1989. aastal. Ando Keskküla oli üks liidu algatajaid, mina olin juhtumisi ka selle loomise juures. Tööstusdisaini oli toona vähe ja ka tööstusdisainereid oli vähe. Disainiharidus oli kõik üks: ei olnud eraldi graafilist disaini ja tootedisaini, enamik läks tööle graafilise disainerina, sest selles valdkonnas oli tööd. Enne iseseisvumist oli ka liit keskendunud graafilisele disainile. Aga sinna kuulusid ka tekstiilidisainerid, moedisainerid, tööstusdisainerid, ehkki esimestel on ka omaette liit. Praegu on liidus 130 liiget, rohkesti on neid, kes on spetsialiseerunud oma toodete arendamisele ja tiražeerimisele. Need loovisikud, kes teevad ainult unikaalloomingut, on pigem kunstniku tüüpi ja kuuluvad teistesse liitudesse. Viimasel ajal on tulnud liitu päris palju noori juurde ja üllatusena peale kunstiakadeemia ka Tartu kõrgemast kunstikoolist väga andekaid ja heade oskustega disainereid. Disainerite liidu missioon on eeskätt seista oma liikmete eest, populariseerida Eesti disaini ning kaasa rääkida nii kultuuri- kui ka disaini­poliitikas. Lisaks huvitab meid kõik see, mis aitab Eesti disaini ja disainereid reklaamida ning võimendada koostööd Eesti tootjate ning avaliku sektoriga. Kas Eestis on piisavalt tööstust, kus ka disainerit vaja läheb? Tööstust justkui on, aga kogu meie tööstuse juures on palgal vaid kümmekond disainerit. Vähevõitu on disainiteenust pakkuvaid firmasid, kus on tööl rohkem kui üks või paar disainerit. Eestis on hästi laialt levinud disainerite autorilooming (designer makers), oma tootemargid, mida müüakse väikestes tiraažides mitmel pool. Meie oma disainigaleriis Kalasadamas on esindatud üle seitsmekümne autoriloomingut tootva disaineri, ettevõtlikumad on jõudnud ka ekspordini.

Teil on kasutada suurepärane maja suurepärases kohas. Kuidas teil õnnestus see oma valdusesse saada?
Eks me unistasime sellest üle kümne aasta. Isekeskis naersime, et eesti disain on nagu Atlantis, millest kõik räägivad, aga keegi pole näinud. Panime kokku äriplaani, kuidas võiks Eesti disainimaja kontseptsioon välja näha. Andsime endale aru, et kui me ise selle ettevõtmise taha ei tule, siis see ei käivitugi.
Saime aru, et peavad olema ruumid, kus saab disaineritega kohtuda ja kus on näha, milleks Eesti disainerid on võimelised. Disainimaja projekt, mida me plaanisime Rotermanni kvartalisse, ei saanud EASi tuge (EAS eelistas tookord arhitektuuri ja disainikoosluse tegutsemiskeskkonnana toetada Kultuurikatelt, mis aga pole siiani käivitunud), aga me ei jätnud jonni. Otsisime ise pinna, kuhu moodustasime disainimaja projekti väiksema mudeli, oma vahenditest tegime remondi ja ümberehitused.
Pärast disainimaja avamist on tohutult suurenenud autoridisaini läbimüük. Inimesed oskavad siia tulla ja teavad meie disainereid nimepidi. Välismaalased tulevad, kaart näpus, otsivad just seda kohta. Meil ei ole olnud vahendeid, et oma galeriid väga reklaamida, aga välismeedia on sellest nii aktiivselt kirjutanud, et varsti ei ole võib-olla enam vajadustki ise reklaami teha. Viimase New York Timesi artikli peale laekus juba järgmisel päeval disainerile tellimus. See toimib! Oma osa on ka disaini väärtustaval kohvik Klausil, kus toimub väga palju loomevaldkonna üritusi. Maja on juba väikseks jäänud!
Saime selle maja kolmeks aastaks rendile ja me väga loodame, et meil õnnestub seda edasi pidada. Siin tegutsevad viis disainistuudiot (Monika Järg, Stella Soomlais, Lennuk, Karin Kersa, äsja liitus Reet Aus oma tiimiga), disainiliit ja „Disainiöö” meeskond. Uued läbirääkimised maja osas on septembris, maja kuulub Ivo Nikkolole.

Viskame korraks pilgu läinud aastale – mida olulist tegi disainerite liit?
Üks oluline asi oli astumine mööblitööstuse ekspordivõimekuse tõstmise klastrisse, kuhu kuulub üle kümne juhtiva mööblitootja. Ühe tegevusena on projektis ette nähtud disain ja tootearendus. Koostöös arutatakse, kuidas arendada mööbli eksporti, ühiselt agente palgata, ühisoste korraldada ja tootmist paremaks muuta. Töötoad ja seminarid, mis möödunud aastal läbi viidi, on viinud praeguseks selleni, et on moodustunud disainerite ja mööblitootjate paarid, kes jätkavad tootearendusega ja aasta pärast on ehk näha kümmekond uut tootesarja või toodet, kus on osalenud Eesti disainer. Kerge see protsess pole olnud, sest tootjad pole suunatud disainile ja uute toodete väljamõtlemisele. See ei too samal päeval sisse, ka mitte järgmisel kuul, see võib hakata sisse tooma teadmata ajal ja teadmata on ka see, kui palju. Palju lihtsam on näiteks vastu võtta allhange mõnelt Rootsi firmalt, saagida välja ja viimistleda mingid mööblijupid. Argipäev surub peale. Meie soov on muidugi, et lisaks igapäevasele allhankele võiksid tootjad paralleelselt tekitada oma tooteportfelli, sest ega Eesti pole enam kaua madalate tootmishindadega maa. Esimesed sammud on tehtud, jää on murtud. Tähelepanuväärne oli möödunud aasta veel seetõttu, et disainist sai lahutamatu ettevõtluspoliitika osa ja et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kinnitas peale kümneaastast eeltööd ametlikult disainiarengu tegevuskava.

Disainiüritustest kõige suurema kõlapinnaga on olnud disainifestival „Disainiöö”.
Läinud aastal oli „Disainiöö” raames väga asjalik seminar, mis oli suunatud mööblitööstusele.
Üks pikaajaline projekt, mis algas kolm aastat tagasi ja käivitus samuti „Disainiöö” ajal, oli „Tallinn kõigile”. See jõudis läinud aastal väärika lõpuni: projekti läbiviijad, EKA graafilise disaini tudengid koostöös Tallinna linna transpordiametiga, said Euroopa disainjuhtimise peaauhinna (Design Management Europe). Tallinlasel kangastuvad ilmselt kohe silme ette bussirajad ja tasuta bussisõit, aga need ei ole selle projektiga seotud. Selle töö ülesanne oli teha transpordi infosüsteem lihtsaks, arusaadavaks ja loetavaks ning ühtlustada kogu Tallinna transpordiameti kommunikatsioonijuhtimist. Tudengite projekt jõudis päris detailideni ja kokku pandi saja leheküljega disainijuhtimise käsiraamat transpordiametile igapäevaseks kasutamiseks. Kõige naljakam on selle juures see, et Tallinna transpordiamet on saanud juba paarilt maalt disainjuhtimise raamatu tellimuse, aga see on paraku nagu rätsepaülikond – töö tehakse alati vastavalt konkreetse linna vajadustele.
Aasta jooksul oli muidugi rohkem seminare ja töötubasid. Oli näiteks materjalitöötuba, kus tutvustasime uusi innovatiivseid materjale, millest mõni, näiteks uus vineeriliik, leidis kohe väljundi. Tutvustasime disaineritele 3D-printimise võimalusi ja iPadi kasutamist disaineri töövahendina – peame oma liikmeid hoidma pidevalt kursis uute tehnoloogiate ja materjalidega.

Millest järgmisel „Disainiööl” räägitakse?
Selle aasta teema on disaini piirid: piirid, mis on seotud mineviku pärandiga, avaliku sektori disainjuhtimisega, regionaalsed piirid. Kust disain algab ja kus lõpeb? Me tahame siia tuua väikemaade või väikerahvuste disaininäiteid vastukaaluks suurrahvaste disainile.
Lastele tahame korraldada leiutajatega koos töötubasid, et aidata neil leida oma loov vaim ja innovatiivsus, mis surutakse tihti akadeemilise kooliga maha.
Tänavune seminar ja töötoad on pühendatud disainjuhtimisele ja selle viimisele avalikku sektorisse, asi, mis peaks tootjatele huvi pakkuma. Plaanime kutsuda siia lektori, kes räägib disaini efektiivsusest, sellest, kuidas mõõta disaini kasulikkust. Helsingi disainifoorum ja Barcelona disainikeskus on mõlemad omal käel viinud läbi uurimistöö, et leida valem, millega tõestada ettevõtjale, et disaini paigutatud raha õigustab ennast paari aastaga.

Kas ka sel aastal on plaan jagada disainiauhindu?
Eelmise aasta tähed pudenesid disainiauhindade galaürituselt, sel aastal tuleb ainult graafilise disaini auhind, mida annab välja ADCE (http://www.adcestonia.org.ee/) koos disainikeskusega. Neil on rahvusvaheline formaat, mis eeldab iga-aastast auhinna väljaandmist. Tootearenduses ei ole igal aastal sellist saaki.

Kas läheb edasi projekt „Linnad kõigile”?
See näitus, mis oli eelmisel aastal „Disainööl” Tallinnas, reisib ringi. Ka „Tallinn kõigile” projekt osaleb näitusel, mis käis ära Veneetsia arhitektuuribiennaalil, oli Poolas, Riias ja on nüüd Viinis. Sellisel kujul näitust ilmselt ei täiendata enam, aga teema ise jätkub. Ma kuulun selle Euroopa organisatsiooni juhatusse, kes propageerib „disain kõigile” ideed, ja tean, et tulemas on raamat Euroopa maade edulugude põhjal, ikka selleks, et anda nõu, kuidas teha elukeskkonda kõigile paremaks ja käepärasemaks.

Mida huvitavat on veel sel aastal oodata?
Avasime just Tallinna Loomeinkubaatoris materjalist lähtuva disaini näitusesarja „Mateeria” teise järgu, mis tutvustab tekstiilidisainereid. Esimene oli pühendatud nahadisaineritele, kolmas tuleb keraamika ja klaasi ning neljas mööbli ja valgustite valdkonnast. See seeria ulatub maikuusse.

Kas mõtlete ka Eesti disaini ekspordile?
Meie haare peab olema rahvusvaheline, nagu arhitektidelgi, sest Eesti turg on väike. Disainiliidu ülesanne on luua foon ja võrgustik. Näiteks eelmisel aastal käisin Valgevenes tutvumas sealse disainieluga, sai loodud sidemeid ja väga huvipakkuvaid kontakte. Me ei pea tingimata ekspordist rääkides vaatama kaugete maade suunas, meil on siin ümber väga palju maid, kus meie poole vaadatakse ahnel pilgul. Kohe läheme Venemaale, veebruaris avame näituse Jaani kirikus Peterburis. Kompame mitmeid maid. Eelmisel aastal oli rahvusvaheliste suhete fookuses Soome, sest Helsingi oli Euroopa disainipealinn. Mitmes Soome linnas olid näitused ja töötoad, disainipealinna üritused ja „Habitare” mess, mis tõi palju tagasisidet. Soome on meile alati olnud partnermaa.
Üks suur disainialane edusamm tehti kogu Euroopa disainerite elus. Pärast kaht aastat kestnud Euroopa komisjoni tellitud projekti alusel tegutsemist loodi European leadership board ehk Euroopa disaini arvamusliidritest koosnev nõukogu ja tähtis disainipoliitika dokument „Disain kasvu ja õitsengu hüvanguks”(„Design For Growth & Prosperity”). Nõukogu tegutses Aalto ülikooli juures Helsingis ja selle ülesanne oli kahe aasta jooksul välja selgitada Euroopa disaini võtmeküsimused: kuidas siduda disain innovatsioonipoliitikaga ja kuidas see võib olla majandusele kasulik, kuidas tõsta Euroopa disaini konkurentsivõimet (versus Hiina, Ameerika, Brasiilia jne), kuidas muuta intellektuaalse omandi ja riigihanke seadusi jne? Töötati välja 21 ettepanekut, mille Euroopa komisjon võtab omakorda aluseks uute toetusprogrammide ja -vahendite planeerimisel. See on disaineritele suur samm. Ma olen Euroopa disainiliidu juhatuses ja olin otseselt sellega seotud. See on Euroopa disainiliidu mitmeaastase lobitöö tulemus, et disainerihäält kuulda võetaks ja aru saadaks, millise kaaluga majanduse ja kultuuri tööriist on disain. Kurb muidugi, et kui väliselt bürokraatlik Euroopa komisjon nii jõuliselt disaini panustab, siis meil mõned ettevõtted ikka veel kahtlevad selles.

Kuidas disainerite liit ennast majandab?
Majanduslikult on viimased aastad olnud ääretult rasked. Loomemajanduse raha jaotatakse disainivaldkonnale mingi väga kummalise mudeli järgi. Pidevalt on aga vaja investeeringute tarvis raha, et astuda järgmist sammu, muidu ei tule ettevõtmistele suuremad summad taha. EASilt meie otseselt eelmisel aastal pole raha saanud, aga disainikeskuse kaudu osalesime „Habitare” messil, kus oli väljas üle 15 disaineri. Huvi oli äärmiselt suur, muide, meie väljapanekult varastati meist sõltumatutel põhjustel ära 15 väikeeset.
 Loomulikult oleme õnnelikud, et meil on olemas kultuurkapital ja väga paljud projektid saavad sealt tuge. Oleme osalenud ka mitmetes Euroopa projektides koos rahvusvaheliste partneritega, aga nende raha laekub tihti alles kaks aastat pärast projekti lõppu. See on mõeldud pika kannatusega inimestele ja organisatsioonidele. Aga Euroopa projektid on huvitavad ja me ei loobu nendest. Viimane selline projekt, Euroopa innovatsioonifestival, tõi Eestisse väga palju disainereid üle maailma ja Euroopa disainjuhtimise auhinnapeo. Nüüd osaleme järgmises projektis „Euroopa disainjuhtimise maja” („European house of design management”). Osa võtavad veel Inglismaa, Itaalia, Holland ja Taani. Selle põhiidee on rakendada rohkem disainjuhtimist avalikus sektoris. Iga maa valis selle haru, millele tahab keskenduda. Meie valisime tervishoiu ja sotsiaalhoolekande. Kohe algavad töötoad: alustame Londonist ja lõpetame selle aasta septembris Tallinnas töötoa ja seminariga tervishoiu ja sotsiaalteenuste parandamisest disaini abil. Siht on jõuda käegakatsutavate muutusteni koostöös tervishoiuspetsialistide ning disainitudengite ja -professionaalidega.

Arhitekte motiveerivad katsetama võistlused. Kuidas on lood võistlustega diaini vallas?
Me oleme vaadanud, et võistlused on mõjutanud disainerite aktiivsust ja toonud kaasa ka meediahuvi. Me kuulutasime välja just võistluse ,,Meeste asi,” eelmisel aastal oli ,,Väike asi” – see sai ellu kutsutud selleks, et elavdada kvaliteetsete väiketoodete tootmist ja turuletoomist. Olen siin disainimaja galeriis kuulanud, mida külastajad arvavad: tihtipeale käivad mehed kurva näoga ringi või ütlevad nende abikaasad, et siit ei ole midagi maskuliinset osta. Ootame konkureerima selliseid tarbimisväärtusega innovatiivseid ja esteetilisi väike­esemeid, mida saaksime ka oma galerii kaudu vahendada. Järgmisel aastal on plaan teha võistlus ,,Laste asi”. Laste asjadest on ka puudu. Kuna Eestis on tänavu pärandiaasta, siis ühe võistluse tahame veel välja kuulutada, see on ,,Juurte juurde”, ehk siis pöörduda minevikku ja otsida Eesti disaini rohujuure tasandil. Ma õpetan ka Viljandi kultuuriakadeemias ja märkan esemekultuuri tugevat seost minevikuga. Näen, kui palju sealt on võimalik välja noppida leidlikke ideid, mis on unustusse vajunud, nutikaid tehnoloogilisi võtteid, kuidas vanasti ehitati ja seoti erinevaid materjale. „Disainiööl” on plaan näidata selle võistluse tulemusi.

Kas disaineritel on probleeme ka autori­õiguste vallas?
Jah, ega miski ei kaitse disainereid selle eest, et keegi su idee maha kopeerib, väikese erinevusega ehk. Põhiliselt peaks ennast kaitsma tiražeerija, kes toodab toodet sadu või tuhandeid eksemplare. Autoriõigus jääb ju alati loojale, kui ta just sellest loobumise lepingut teinud ei ole. Kui on hea kaitsja, siis mõistetakse isegi mõningal puhul õiglaselt kohut, aga see on keeruline raha ja aega nõudev protsess. Meie moto on pigem olnud teha uusi tooteid ja minna ajaga kaasa, kui et takerduda vanasse vaidlusse. Olen näinud inimesi, kes tahavad saada õiglust, aga on lõpuks sellest võitlusest nii kurnatud, tühjad, nende õiglustunne on läinud ning nad ei ole enam võimelised ka looma.
Intellektuaalse omandi kaitse iganenud seadused teevad peavalu ka teiste maade disaineritele. Pärast sõda, kui oli nappus uutest toodetest ja konkurents väiksem, vaadati seadustele läbi sõrmede – oli vaja uusi tooteid ja ruttu.
EDL on just alustamas koostööd litsentsimüügi ja 3D-printimise vallas. Vaatame, mis sellest tulevikumudelist välja tuleb, kui tehaste eest teevad töö ära hoopis 3D-koduprinterid.

Milline on su üldhinnang disaini hetkeseisule? Kas disainerite olukord läheb paremaks, halvemaks või seistakse paigal?
Ma olen liitu juhtinud 2005. aastast ja selle ajaga on olukord tohutult palju paremaks läinud: disainist räägitakse rohkem, inimesed reisivad rohkem ja on teadlikumad, nõudlus disaini järele kasvab. See ongi kõige tähtsam, sest seejärel tulevad järele ka ettevõtjad ning ka disainerid teevad paremaid tooteid. Rohkem on ka organisatsioone, kes disaini eest hea seisavad. Peale liidu on disainikeskus ja Loov Eesti, me ei pea kõike enam üksi tegema, saame keskenduda rohkem oma liikmetele ja professionaalide harimisele ning igakülgsele kaasamisele. Disainivallas peab toimuma pidev ümberõpe. Meie ajal koolis ei räägitud kestlikust disainist, rohelisest mõtlemisest või teenuse disainist; disainjuhtimine ja universaaldisain jõudis ka Eestis tähelepanu alla suhtelist hiljuti. Läbi löövad need disainerid, kes tunnevad disainitrende ja tajuvad muutusi meie ümber.