Märka sõltuvust

Vilen Künnapu

Ootan uute linnaskulptuuride tekkimist alati suure põnevusega. Huvitav konkurss skulptuurile „Märka sõltuvust” on lõppenud. Esitan žürii liikmena siinkohal mõned subjektiivsed kommentaarid ja mõttekillud. Juhtumisi olen If Kindlustuse (endise EVEA panga) hoone, mille ees skulptuur hakkab paiknema, arhitekt. Käsitlen pea igat maja, mida projekteerin, skulptuurina. Täpsemalt öeldes on maja minu jaoks energiat kiirgav instrument ja seepärast peavad selle osad nii sees kui väljas olema terviklikult komponeeritud. Midagi sellist ootan tavaliselt ka linnaskulptuurilt. Mõtteid sõltuvusest Endise alkoholi- ja tabletisõltlasena tean, milline põrgu on sõltuvus. Tean ka seda, et sellest surmahaigusest pääseb tavaliselt vaid kaks kuni kolm protsenti sõltlastest. Ja teiste märkamisest pole erilist kasu. Tavaliselt sõltlane eitab oma haigust, seega peaks kõigepealt sõltuvust märkama sõltlane ise. Edasi sõltub kõik juba taevastest jõududest. Sõltlast saab aidata teine sõltlane, kes on sõltuvusest väljunud: jutustades oma loo avab ta kannatajale võimaliku pääsemise tee. Pääsenutest saavad tavaliselt teadjamehed, ravitsejad, preestrid – ühe sõnaga jumalamehed (-naised).

Tuntud pääsenute hulgast võib nimetada George Bush juuniori, Eric Claptonit, Elton Johni jt. Tuntus loomulikult pääsemist kergemaks ei tee, pigem vastupidi. Tuleb läbida endast täielikult lahtiütlemise piir. Alkoholist võib veel kuidagimoodi pääseda, tabletisõltuvusest ehk legaalsest narkomaaniast, väljapääsu peaaegu ei ole. Võin oma kogemusest öelda, et see on hullem kui põrgu – iga päev pead oma portsu kätte saama. Arstidest, kes ohtlikku mürki unerohu või rahusti nime all kergekäeliselt välja kirjutavad, ma parem ei räägi. Aidata saab siin ainult ime. Olen seda imet kogenud. Pärast seda on muutunud kõik. Kui sõltuvus on kõige jubedam kogemus mu elus, siis sellest väljatulemine on kõige ilusam ja võimsam ilmutus.

Premeeritud tööd

Kui ma hilinemisega žüriisse jõudsin, olid pooled tööd juba välja praagitud. Nende hulgas nii mõnigi üsna sümpaatne töö. Meenub pronksist puud meenutav kompositsioon, mis vastandus hästi pangahoone masinlikule vormikeelele. Meenuvad ka maa seest välja kasvav pea, mis muutus tagantpoolt läbipaistvaks klaaskeraks, ja üks hästi vaba kompositsioon, mis assotsieerus Tea Tammelaane omaaegse skulptuuri-mööbliesemega. Esikoha võitnud töö „Kaev” (autorid Karli Luik, Ralf Lõoke ja Maarja Kask) oli intelligentne, trenditeadlik ja üsna vaimukas. Inimese kujuga rentsli kaevukaas ütleb selgesti, et sõltlane ongi määratud põrgusse. Lootusekiirena võib vaadelda päikesekujundit kaevudisainis. Igati tugev lahendus!

Suurem lootuse aspekt on teise koha võitnud töös „Inimesed kärbsepaberil” (autor Tauno Kangro). Spiraalse kärbsepaberi kujund meenutab mingit energiatorni, spiraal sümboliseerib suundumist pimedusest valguse poole. Selle külge kleepunud väikesed inimesed mõjuvad erakordselt dramaatiliselt. Tauno Kangro tööd on üldse tugeva energialaenguga. Mind ei häiri ka nende naiivne jutustav toon. Tänapäeva moodsus seisnebki mittemoodsuses. Eestlased on loodusrahvas, õhtumaalaste modernistliku soga sabas sörkimine hakkab mind ära tüütama. Kangro võiks paari panna Toomikuga – sealt võib mõlemale midagi uut välja kasvada.

Kolmanda koha töid oli kolm. Võistlustöö „@” (autorid Doris Orasi ja Katrin Tääker) meeldis mulle väga. Kaks vabalt kohakuti tabletti olid muuhulgas väga hästi kohandatud If Kindlustuse maja plastilise arhitektuuriga, seda isegi täiendades. Teine kolmanda koha töö „Rentsel” (autorid Asko Uukado, Paco Ulman ja Kaarel Künnap) meenutas mulle mingit draakonit Gaudí maja katuselt. Kolmas töö „Iseenda vang” (autor Olevi Jõesaar) kujutas punast aju meenutavat sõrestikku. Aju tegevuse ületähtsustamine võibki tekitada sõltuvushaigust. Tegelik aju asub inimese südames. Mõeldes südamega saame teha õigeid asju.

Helistasin žürii liikmele Jaan Elkenile, kes võttis asja kokku lühidalt: „Uue linnaskulptuuri tekkimine on rohkem kui tervitatav. Arhitektide ja skulptorite koostöö võiks olla aga märgatavalt parem.” Arvan minagi, et skulptuurid on aastatuhandeid olnud ehitiste osad. Arhitektid ei pea ilmtingimata ise kõik skulptorite tööd ära tegema.