Linna põllumajandus on nagu nelinurkne tuba

Toidu ja linnamaastiku suhte üle arutlemine avardab arusaama kultuurmaastikust, kasvatab sotsiaalset kokkukuuluvustunnet.

FRIEDRICH KUHLMANN

Eestis on linna põllumajandus nagu nelinurkne tuba. Ühes nurgas asuvad suurte kasvuhoonetega ettevõtted,  kelle tooteid müüakse valdavalt ketipoodides. Pildil Luunja kasvuhooned Tartu linna piiril.

Eestis on linna põllumajandus nagu nelinurkne tuba. Ühes nurgas asuvad suurte kasvuhoonetega ettevõtted, kelle tooteid müüakse valdavalt ketipoodides. Pildil Luunja kasvuhooned Tartu linna piiril.

Margus Ansu / Postimees / Sacnpix

„ … eelmisel valitsusel oli vasakpoolne maailmavaade, mille kohaselt peaksime liikuma vaid ühes suunas … uued kultuuripraktikad, ratturid ja veganid keskenduvad vaid taastuvatele energia­allikatele ja igasuguse religiooni vastasele võitlusele …“

Sellise seisukohaga esines eelmise aasta detsembris Poola välisminister Witold Waszczykowski vastates Poola uut meediapoliitikat kritiseerivatele Lääne-Euroopa poliitikutele.

Loomulikult rebiti see mõte kontekstist välja ja kasutati ühes Saksamaa ajalehes küllaltki meelevaldselt, et näidata Waszczykowski vaateid radikaalsemana, kui need tegelikult on, kuid ometi võib siit välja lugeda metafoori selle kohta, mis Euroopa riikides toimub. Kinni haaratakse pinnale kerkinud vastandlikest põhimõtetest ning need hakkavad omatahtsi juhtima meie igapäevaelu ja kultuuri.

Juba pea kakskümmend aastat on linna põllumajandus ja linnaaiandus olulised teemad nii Euroopa keskkonnapoliitikas kui ka argitasandil. Linna põllumajandusel on palju esinemisvorme alates maakonnasuurustest põllumajandusühistutest Hispaanias, poollinlikest nädalavahetuse veetmise lustitaludest Saksamaal ja lõpetades väikeste maheaedade ja kasvuhoonetega Eestis ja Lätis.

Selguse huvides tuleb mainida, et Eestis on piir linna põllumajanduse ja linnaaianduse vahel õhkõrn. Toiduks vajaliku kasvatamise aspektist kuuluvad mõlemad muidugi põllumajanduse valdkonda. Nii mõneski mõttes on linna põllumajanduse esiletõus seotud teadlikkuse kasvuga, sellega, et tahetakse teada, kust toit pärit on. See seostub ka sotsiaalse kestlikkuse, mitte ainult ökoloogiliste küsimustega. Kohapeal põllumajandussaaduste kasvatamine on jätkusuutlik niikuinii, selle tõestamine uuringutega on juba eilne päev. Jätkusuutlikkus aga seisab kolmel sambal: keskkond, majandus ja sotsiaalsed suhted, kusjuures viimast alahinnatakse vundamendi koostises üsna tihti. Just sotsiaalne jätkusuutlikkus annab põllumajandusele mõõtme, mis eristab seda tegevust tavapärasest tootmisest ja kasumi taotlemisest. Sotsiaalne kestlikkus on see, kui omavahel ja oma keskkonnaga suheldakse ning see on ümbruskonnas märgatav. Üheskoos maalapi harimises ja põllumajandussaaduste kasvatamises on midagi ürgset, see liidab ja annab märku inimese kohalolust, on üks kultuuri komponent ja avaliku ruumi looja. Linna põllumajanduse esilekerkimist võib seega tõlgendada sotsiaalse keskkonna elavdamisena.

Neli nurka

Eestis on linna põllumajandus nagu nelinurkne tuba. Ühes nurgas asuvad suurte kasvuhoonetega ettevõtted, kelle tooteid müüakse valdavalt ketipoodides. Vastasnurgas on rohujuure tasandi linnaaianduse liikumine, mis viimasel ajal kogukonnaaiandusena pead tõstab. Kolmanda nurga hõivavad need aialapid, mis jagati inimestele leivakõrvase kasvatamiseks välja nõukogude ajal, mis aga praegu on saanud eikellegimaaks ning sealsest aiandusest illegaalne tegevus. Selliseid aedu on palju raudteede ääres, sinna hulka kuuluvad ka Tallinna lennujaama taga asuvad aialapid. Risti vastas on kõige värskemalt esile kerkinud restoraniaedade liikumine, mille eesmärk on nõudlikule maheteadlikule kliendile parima toiduelamuse pakkumine.

Sellist põllumajanduse struktuuri saab välja tuua pea kõigi suuremate Euroopa linnade puhul, erinevused tulenevad kultuuri omapärast ja kliimast. Eesti olukorda võib iseloomustada järgnevate näidetega. Grüne Fee Eesti on 1993. aastal loodud Eesti-Soome ühisette­võte, millele kuulub 24 hektaril kasvuhooneid endise Luunja sovhoosi maadel Tartu külje all. Aasta ringi kasvatatakse kurki, lehtsalatit ja maitsetaimi. Ligi sada inimest töötab iga päev selle nimel, et tarbijate lauale jõuaks kvaliteetne ja alati värske kodumaine toode, nagu köögivilja pakendil on lubatud. Peale Eesti jõuavad kurgid-salatid ka Lätti, Leetu ja Soome. Pimedal ajal, eriti talviti, mõjub Luunja kasvuhoonete kollakas kuma Tartu linlikkuse sümbolina.

Suurtootmisest 15minutise jalutuskäigu kaugusel asub MTÜ Tartu Maheaed hallatav Lehe tänava aed, mille pidajad on selge sõnaga sätestanud, et tegeletakse mahepõllundusliku linnaaiandusega. Aiaalune maa kuulub küll omavalitsusele, kuid see on tasuta kasutada antud mittetulundusühingule, kes omakorda vastutab maa korrashoiu eest ja rendib maalappe sümboolse tasu eest aiapidajatele välja. Kitsaskohana terendab see, et linna üldplaneeringus on sinna ette nähtud elamute ehitamine. Seega ei ole aednikel kindlust, et tühermaale rajatud põldu saab kasutada ka järgmisel hooajal. Sellise linnaaianduse järele tundub olevat vajadus, sest kolme aasta eest on Tartu maheaia rajajad sõlminud linnaga uue lepingu aia avamiseks Mõisavahes, samuti linna servas.

Paralleelselt ülemaailmse toidu­urbanismi liikumisega, mis edendab ja tutvustab põllumajandussaaduste linnas kasvatamise võimalusi, hingitsevad ka unustusehõlma vajunud nõukogude aja jäänukid – aianduskooperatiivid. Neid paneelelamute taga, raudtee ääres ja linna servas asuvaid maalappe kasutavad peamiselt vanemad inimesed, kes on selle maa saanud omal ajal tööandjalt ning kes on harjunud nädalavahetused ja õhtupoolikud värskes õus veetma.

Tugeva kontrasti nimetatutega moodustavad peente restoranide tarbeaiad. Näiteks Pädaste mõisa Alexanderi restorani aed. Menüü kokkupanekul soovitakse rõhutada piirkondlikkust, koostööd tehakse Muhu põllu- ja kalameestega. Restorani tarbeaed varustab söögikohta värskete ürtide, köögi- ja juurviljaga. Oma aed annab kindlustunde, et vajaminev on kvaliteetne ja alati käepärast.

Kultuurilised ja sotsiaalsed erinevused

Eesti linnades on toiduks vajalikku kasvatatud juba pikka aega, kuid seda ei ole laiemasse konteksti asetatud ega arutatud, kuidas ja mida linnaaianduse heaks linnaplaneerimises või seadusandlikul tasandil teha saab. Kõik eelnimetatud näited on osa majanduslikust ja keskkonnaalasest, samuti ka sotsiaalsest ja hariduslikust heaolust, osa kultuur- ja linnamaastikust. Kuigi kõigi nelja liikumise eesmärk on söödava kraami kasvatamine, on nende ajalugu, tekkeviis ja -põhjused erinevad. Suhtumine suurtootmise võtetega kasvatatavasse laiatarbe söögikraami erineb kõvasti oma tarbeks kasvatatud aedviljast, mille saamiseks on aega näpistatud tööpäevaõhtutest ja nädalavahetusest. Raudteeäärsed aiapidajad ei saa endale kunagi lubada äärmise teadlikkusega kasvatatud ja valmistatud, kohalikke maitsenüansse otsivat „aeglast toitu“ kaunis mõisamiljöös, kus üks söögi nautimise osa on ka ümbrusest saadav elamus.

Toidu ja maastiku (ka linnamaastiku) suhte üle arutlemine avardab arusaama kultuurmaastikust, kasvatab sotsiaalset ühtsustunnet, lisab nüansse elukvaliteeti, aitab ümber mõtestada käibivaid majandusmudeleid ja tarbimisharjumusi. Linna põllumajandus on üks ühtekuuluvustunde ja identiteedi kasvatamise viise ja see on selle liikumise suurim väärtus, mis lõpuks ei sõltugi enam kasvukohast ega kogutud saagist.

Ülevaade on valminud projekti „COST-Action Urban Agriculture in Europe“ („Linna põllu­majandus Euroopas“) raames. Eestist osales uurimisprojektis peale artikli autori ka maastikuarhitekt Terje Ong.

Tõlkinud Merle Karro-Kalberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht