Linn maa all

Kliimamuutustega tuleb kohaneda. Kas maa-alune linn pakub tulevase kriisi korral pelgupaika?

ANDREA AINJÄRV

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kliimamuutus annab end tunda kogu maailmas. Liustike jää sulab ja merevee tase tõuseb. Mõnda piirkonda kimbutavad äärmuslikud ilmastikunähtused, teises on suurenenud sademete hulk, kolmandas kohtab äärmuslikke kuumalaineid ning põuda sagedamini kui seni. Venemaal Verhojanski linnas, mis on üks külmemaid kohti maailmas, mõõdeti selle aasta juunis näiteks Arktika kõrgeim temperatuur: 38 kraadi. Planeedi keskmine maapinnalähedane temperatuur on alates XIX sajandist tõusnud 0,98 Celsiuse kraadi. Selle muutuse üks põhjusi on süsinikdioksiidi ja muude inimtegevusest põhjustatud kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni tõus atmosfääris. Kuna 40 protsenti kasvuhoonegaaside heitest on pärit ehitatud keskkonnast, võivad hoolega läbi mõeldud ja säästlikult projekteeritud hooned ning linnade planeerimine anda kliimakriisiga võitlemisel hea tulemuse.

Teadlased on ammu ennustanud ja välja toonud globaalse kliimamuutuse negatiivse mõju. See ilmneb nüüd igal kontinendil. Me ei tea veel praegu, kuhu oleme suundumas. Saame vaid ennustada, mida kliima soojenemine võib endaga kaasa tuua, nimelt, et väga paljud linnad rannikul ja isegi riigid ujutatakse üle. Globaalse soojenemise tõttu tõuseb temperatuur 2100. aastaks hinnanguliselt 4,8 kraadi võrra. Sulavad liustikud. Maakera keskosast võib seetõttu saada kõrb või eriti ekstreemsete tingimustega elamiskõlbmatu ala. Elamisväärset maad jääb vähemaks ning sinna ei pruugi ära mahtuda tuleviku hiiglaslikud miljonilinnad. Seetõttu võiks mõelda ka kõrbealade asustamisele, kuna just seal on elutingimused nii praegu kui ka tulevikus kõige äärmuslikumad.

Maa-aluse ruumi potentsiaal

Maa all on temperatuur suvel madalam kui väljas, talvel aga kõrgem. See on tingitud Maa termilistest omadustest, mida saab rakendada maa-aluse linna ja hoonestuse sisetemperatuuri reguleerimisel. Kuni kümne meetri sügavusel kaitseb pinnas maa sees asuvat ruumi ekstreemsete välismõjurite eest, samuti väheneb ka temperatuuri hooajaline kõikumine. Mida sügavamale minna, seda stabiilsem on maa-alune temperatuur. Maa alla ehitamise peamine varjukülg on ehitamiskulu, mis võib olla kuni 20 protsenti suurem kui n-ö tavalise maa peale ehitamise korral. Selle kompenseerivad aga väiksemad kütte- ja jahutuskulud.

Kliimamuutuste näidisala Sahara kõrb

Aafrika on kliimamuutuste suhtes kõige haavatavam manner. Maailma suurimas kuumas kõrbes Saharas tõuseb temperatuur päeva jooksul kuni 50 kraadini Celsiuse järgi. Sademeid on seal minimaalselt ja ebaregulaarselt ning taimestik seetõttu haruldane.

Lääne-Sahara uue linnakompleksi vorm on inspireeritud sealsest reljeefist ja erosiooni jälgedest. Linn meenutab lõhenenud maad, näeme kanjonilaadset orgaanilist pinnavormi.

Lääne-Saharas tuleks rajada uus linnakompleks, et sealsetest elanikest ei saaks kliimapagulased. Uus linn võiks paikneda Mauritaania riigi kõrbealal väikese Ouadane asula lähedal. Ouadane on selle kõrbeala vanim linn, kus liiv on katnud suurema osa vanalinnast ning seetõttu on see suuresti hüljatud. Seal saaks juba praegu hakata välja arendama maa-alust linna, pelgupaika tulevase kriisi korral.

Maa-aluse eluga ei olda küll praegu harjunud, aga kui ei taha saada kliimapagulaseks, tuleb senised väärtushinnangud ümber vaadata ja kohaneda teistsuguse eluviisiga. Seejuures on muu hulgas oluline, et elanikud teeksid koostööd: ellujäämiseks on vaja kogukonda, kus üksteist aidatakse ja ühiselt toimetatakse.

Maa-aluse linna ülesehitus

Linna kõige ülemine korrus jääb maa peale ning sellega on tagatud loomulik valgus ja õhuringlus, ühtlasi on see ka sissepääs. Maa-alune linn peaks järgima mingil määral maastiku reljeefi. Lääne-Sahara uue linnakompleksi vorm on inspireeritud sealsest maastikust ja erosiooni jälgedest. Linn meenutab lõhenenud maad, kusjuures lõhenemiskohtadesse tekib kanjonilaadne orgaaniline pinnavorm, mis loob olenevalt kellaajast kanjoni seintele eriskummalisi valgusmänge.

Väga oluline on maa-aluses linnas rohelus. Kuna taimed vajavad valgust, tuleks nad paigutada päikesevalgusele avatud aladele. Eri tasanditel asuvad vaiksemates nurkades haljastuse või peenardega n-ö rohebasseinid. Need loovad rippaedade mulje ning summutavad aktiivsematelt ja kärarikkamatelt aladelt kanduva müra.

Maa-aluses linnas liigutakse jalgsi. See tähendab, et vahemaad peavad olema lühikesed ja sihtkohad mugava jalutuskäigu kaugusel. Linna loomisel on arvestatud standardse transpordiühenduse loogikaga: neljasajameetrine jalgsi läbitav teekond sihtkohast peatusse. Linn on mõeldud viiele tuhandele elanikule, seega on linnas igal inimesel ruumi ligikaudu kaksteist ruutmeetrit.

Katuse alla jääb jalutusala, kust avanevad vaated avarale siseruumile ja ümbruskonna kõrbemaastikule.

2 × Andrea Ainjärv

Maa-alune linn peaks asuma minimaalselt kuus kuni kümme meetrit maa all, et maapõu linna kaitseks. Sel juhul on linn ka energiatõhus ja temperatuur stabiilne. Linn võiks laiuda kuni 24 meetri sügavusel kaheksal korrusel.

Linna läbiv peatänav on tänavamelu keskpunkt, koht, kus linnaelanikud kohtuvad, suhtlevad ja oma vaba aega veedavad. Selle ümber koonduvad põhilised kasutatavamad funktsioonid.

Vertikaalsed ühendused, mis jäävad aatriumi servadesse ja sissepääsude vahetusse lähedusse, on nii korrustevahelised ühendusteed kui ka katuse tugipostid. Peatänava ja aatriumi külgedele jäävate rõdude kõrval on ka teisi liikumisteid. Peamiselt on need otseteed, mis ühendavad korruseid. Peatänava mõlemasse otsa jäävad suured avalikud mitmetasandilised väljakud, üks suuremateks koosviibimisteks ja teine sportimiseks. Oluline on ka kolmas väljak nende keskel. Kui linn peaks laienema, saab sellest keskne väljak ja uus linna keskpunkt.

Keskne väljak erineb teistest ka katuse poolest, mille abil kogutakse vihmaperioodi ajal vett. Katuses on ava, kust vesi kosena alla langeb. Kose all on vee kogumiseks bassein, kust see hoidlatesse juhitakse. Katuse kuju tagab ka linna loomuliku ventilatsiooni.

Päikesekiirgust ja valgushulka arvesse võttes on linna katusel varjestus, mille avad on suuremad seal, kuhu valgust on vaja, väiksemad aga seal, kus päikesevalgus on liiga ere.

Sissepääsud paiknevad linna lääneküljel, kus tuul pole nii vali. Need paiknevad keskse peatänava läheduses, hoone omapärase kuju abil on loodud maapealsed tuulevaiksed sisehoovid, et ka ümbritsevat kõrbe paremini ära kasutada. Katuse alla jääb jalutusala, kust avanevad vaated avarale siseruumile ja ümbruskonna kõrbemaastikule. Selline linnaelanike vaba aja veetmise paik meenutab looduslikku metsarada.

Kohanemine on paratamatus

Isegi kui inimkond lõpetaks kohe süsinikdioksiidi õhku paiskamise, muutuks kliima sellele vaatamata, sest siiani atmosfääri jõudnud kasvuhoonegaasid hajuvad väga kaua. Ajalugu näitab, et inimesed on alati kliimamuutuste ja äärmusliku ilmastikuga kohanenud. Nüüdisaegne elu on aga kohanenud stabiilse kliimaga. Kuna kliima ja sellest tingitud elukeskkond muutub, tuleb inimkonnal sellega kohaneda. Maa-alune linn on üks võimalus.

Artikkel põhineb EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnas sel kevadel kaitstud magistritööl „Isemajandava energiatõhusa väikelinna loomine“ (juhendajad Andres Alver, Douglas Gordon).

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht