Kunstihoone arhitektuurivõistlus

Kuu arhitektide ja Pingi sisearhitektide lahendus toob ajaloolise maja nüüdisaega maitsekalt ja tagasihoidlikult nii, et säilib väärtus ja väärikus.

PAUL AGURAIUJA

Tallinna Kunstihoone rekonstrueerimise arhitektuurivõistlus

I preemia – „Anton“, Kuu arhitektide ja Pink sisearhitektide meeskond Kalle Komissarov, Tarmo Piirmets, Joel Kopli, Anni Leo ja Juhan Rohtla

II preemia: „Performa“, Studio Arguse meeskond Margit Argus, Eliise Harjak ja Kadri Kerge

III preemia – „Sõlm-punkt“, Vaikla Studio ning Studio 3 meeskond Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla, Andres Põime ja Lauri Vaimel

Ergutuspreemiad – „Lüli“, Projekti­büroo meeskond Jane Teresk ja Reet Maidre; „Koostöö“,

Inphysica Technology ja Molumba arhitektide meeskond Raul Kalvo, Triin Kampus, Lauri Läänelaid ja Karli Luik

Žürii: Paul Aguraiuja (SA Kunstihoone), Elin Kard (Eesti Kunstnike Liit), Paco-Ernest Ulman (Eesti Arhitektide Liit), Toomas Adrikorn (Eesti Arhitektide Liit), Eeva Masso (Eesti Sisearhitektide Liit) ning hääleõiguseta ekspert Merle Kinks (Muinsuskaitseamet).

Kunstihoone renoveerimise arhitektuurivõistluse võidutöö „Anton“ annab ajaloolisele hoonele võimaluse uuesti särada, väärtustab vana ning loob uue nüüdisaegse kunstikeskuse toimimiseks vajaliku ruumi.

Kunstihoone on tegutsenud Vabaduse väljakul Eesti ühe tähtsama näitusepinnana 1934. aastast. Praeguseks on tegu suurima Eesti kunsti tellija ja vahendajaga, mis korraldab näitusi kolmes galeriis. Peale peasaalide on kunstihoonel veel sama hoone esimesel korrusel galerii, Harju tänavale jääb linnagalerii.

Kunstihoone maja on äärmiselt kehvas seisus. Ehitusekspertiis leidis, et maja vundamendi pikaajalise vajumise tõttu on fassaad sisuliselt maja küljest lahti ning maja madalam osa on kõrgema osa küljest lahti. Praod seintes on sellised, et sinna mahub käsi vabalt sisse. Mõned tehnosüsteemid on pärit 1934. aastast ning praeguseks need enam peaaegu ei tööta. Renoveerimiseta võib juhtuda, et maja muutub mõne aasta pärast ohtlikuks.

Kunstihoone näitusesaalid rajati omal ajal toonase kaasaegse kunsti näitamiseks. Aja jooksul on kaasaegne kunst niipalju muutunud, et meie vajadus ei piirdu enam ainult keskmise suurusega maalide näitamisega. Oleme jõudnud olukorda, kus olemasolev füüsiline ruum piirab kunstihoone tegutsemisvõimalusi. Suuremad ja raskemad teosed ei mahu uksest sisse, puuduvad ruumid teoste lahtipakkimiseks ja ettevalmistamiseks. On juhtunud, et suuremaid teoseid peab lahti pakkima maja ees Vabaduse väljakul. Kunstihoones puudub ka igasugune ventilatsioon ning tänapäevastele rahvusvahelistele näituseruumidele kohustuslik niiskusstabiilsuse tagamise süsteem. Aknad puhuvad läbi, küttesüsteem on aegunud ning katus laseb vett läbi rohkematest kohtadest, kui jõuame ämbreid alla panna.

Võidutööga „Anton“ on arhitektid pakkunud välja julge majast välja ulatuva sõõrikukujulise koridori, mille eristuv, kuid tagasihoidlik lahendus pälvis žürii üksmeelse heakskiidu.

Kuu arhitektid ja Pink

Ilus, äge ja põnev. Kõigi loetletud probleemide lahendamiseks kuulutasime koostöös arhitektide liiduga välja võistluse, mille käigus tuli osalejatel rangeid piiranguid arvesse võttes välja pakkuda nüüdisaegne näitusehoone, milles on hea olla nii külastajatel, kunstihoone töötajatel kui ka meiega koostööd tegevatel kunstnikel. Piirangud väljenduvad põhiliselt muinsuskaitse eritingimustes. Arhitektuuriväärtusena on kaitse all hoone välisilme ning lugematu hulk interjööri elemente. Need tuleb säilitada.

Meie rõõmuks oli huvi võistluse vastu suur ning saime kuus hea kvaliteediga ettepanekut.

Žürii arutelude käigus hindasime pakutud lahenduste funktsionaalsust ja vastavust muinsuskaitse eritingimustele ning otsisime, et töös oleks ka midagi, mis on lihtsalt ilus, äge ja põnev. Kuu ja Pingi ühistöö „Anton“ vastas kõigile kriteeriumidele ning võitja valiti välja žürii konsensusliku otsusega.

Võidutööl on mitmeid tugevusi, mis tõstis selle teiste seast selgelt esile. Kõige olulisem on see, et näituse külastaja teekond on tehtud väga selgeks, lihtsaks ja loogiliseks. Ühe uue trepikoja lisamisega on leitud lahendus, mis võimaldab külastajal majja siseneda ühest kohast ning külastada kõiki näitusepindasid vahepeal õue minemata. Samalaadseid uue selgroo lahendusi oli teistelgi, mõni neist rabavalt ilus ja efektne, kuid võidutöö on trepikoja majja mahutanud nii, et muinsuskaitse all olevad väärtused säilivad täielikult. Tänu uuele trepikojale, näitusepindade nutikale liigendamisele ja seinte avamisele tekib külastajale ühesuunaline teekond. Ei ole ühtegi n-ö tupikut, kust peaks käidud teed tagasi tulema. Külastaja vaatenurgast on tähtis ka kohviku ja uue hingamise saava Kuku klubi põimimine ülejäänud kunstihoonega. Võidutöö järgi ühendatakse Kuku klubi ja näitusesaalid lihtsate ligipääsudega ning ühest teise saab minna vahepeal õue minemata. Loodame seeläbi luua kunstihoonesse keskkonna, kus külastajad ja kunstnikud saavad nautida Eesti ja muu maailma tipptasemel kunsti ning selle üle arutlemiseks ei pea enam mujale minema.

Uue galeriipinnana võetakse kasutusele klaaslaega saali peal olev korrus, mille otstarve on praegu vaid saali valgustada. Tulevikus on seal väikevormide ja/või kaalult kergemate tööde galerii, millel on aknad kolmes küljes. Klaaslaest saab uuel korrusel klaasist põrand, mille kohal olevatel liikuvatel platvormidel eksponeeritakse kunsti. See ruum on erakordselt kaunis näide 1930. aastate arhitektuurist, kus on säilinud kõik originaalelemendid. Mul on väga hea meel, et see ilu avatakse publikule.

Klaaslaepealsesse galeriisse saamiseks esitasid arhitektid julge idee majast välja ulatuvast sõõrikukujulisest koridorist, mis pälvis eristuva ja samal ajal tagasihoidliku lahendusega žürii üksmeelse heakskiidu. Loodame, et sõõriku funktsionaalsust, vajalikkust ja ilu mõistab ka muinsuskaitse ning see renoveerimise käigus ikka rajatakse.

Uued ruumid. Uue lahenduse rajamisega avarduvad Kunstihoone näituste korraldamise võimalused. Galeriipindu saab kasutada ühe suure ruumina, kuid ühtlasi on need kõik eraldatavad ka väiksemateks galeriideks, kui kuraatorid seda soovivad. Lisandub uus galeriipind klaaslae peale ja skulptuuride galerii õue. Võidutöö näeb ette ka mitmeotstarbelise blackbox’i-laadse saali maa-aluse juurdeehitisena, mida saame kasutada performatiivsete teoste etendamiseks või hoopis galeriipinnana suurte installatiivsete teoste eksponeerimiseks.

Kunstihoone töö muutub lihtsamaks ka korralduslikult. Keldrisse on planeeritud tööde vastuvõtmise ja ettevalmistamise ala ning töökojad lihtsamate näitust ettevalmistavate tööde tegemiseks. Saame ka laoruumid ning installatsioonimeeskonnale garderoobid koos pesemisvõimalusega. Tunduvad elementaarsed asjad, aga seni on üle 85 aasta kunstihoones nendeta läbi aetud. Võidutöö näeb ette uued mugavad avad, liftid ja liikumisteed, kuidas teosed saavad majja ning kuidas need majas sees liiguvad. Tänu sellele loodame optimeerida näituste vahetamisele kuluvat aega ning olla rohkem publikule avatud.

Mul hea meel, et võistlusele laekus Kuu arhitektide ja Pingi sisearhitektide lahendus, kus on mõistetud vana ajaloolise maja väärtust ning osatud seda maitsekalt ja tagasihoidlikult muuta nii, et säilib väärtus ja väärikus. Samal ajal on aga hoone funktsionaalsusele lisatud suurpärane nüüdisaegne logistiline lahendus. Olen kindel, et 2024. aastal saame pakkuda publikule maailma avardavaid kunstielamusi ning kunstnikele parimat võimalikku näitusepinda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht